Rūta Ronja Pakalne on Läti-Eesti vabakutseline tantsu- ja filmikunstnik, kes baseerub Eestis. Tema interdistsiplinaarne praktika hõlmab koreograafiat, etenduskunsti, filmitegemist ja õpetamist, uurides keha, kohalolu ja igapäevaelu kogemusi. Tal on koreograafia bakalaureusekraad Läti Kultuuriakadeemiast, ta on koolitanud end P.A.R.T.S.-is Brüsselis ning tal on filmikunsti magistrikraad Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudist. Alates 2019. aastast õpetab Pakalne BFM-is ning hetkel ka MUBA-s ja ETA Tantsukoolis. Lisaks on ta õpetanud ja jaganud oma praktikat erinevates koolides üle Baltikumi. Tema hiljutiste lavastuste hulka kuuluvad “The Space Between Us Is Not Empty” (2025), „Body of Dreams“ (2023, koostöös Laura Kvelsteiniga), mis uuris kehaarhiive, „Freedom to Lose Control Together with the Many“ (2023, koostöös Laura Gorodkoga), mis uuris ligipääsetava reivilavastuse kogemust, ning tantsufilm „H61“ (2024). Ta loob ka eksperimentaalseid tantsufilme, mis uurivad liikumist ja kehastunud jutuvestmist.
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu selles vanuses õppijatele?
Kui ma töötan 20+ vanuses õppijatega, ei ole minu eesmärk lihtsalt õpetada tantsutehnikat. Tehnika on vajalik, aga see ei ole peamine. Mind huvitab see, mida ma nimetan thinking body ehk mõtlevaks kehaks. Keha, mis saab aru, mida ta teeb ja miks ta seda teeb. Keha, mis on uudishimulik. Keha, mis on kohal.
Selles vanuses töötan ma enamasti inimestega, kes päriselt tahavad kohal olla. Tants ei ole nende jaoks lihtsalt hobi, see on osa nende identiteedist või midagi, mida nad tõsiselt kaaluvad oma erialana. Nad on kujundamas oma suhet valdkonnaga. See muudab minu töö vastutust.
Kuna ma töötan eelprofessionaalses õppes MUBA-s ja ETA Tantsukoolis, kõrghariduses Tallinna Ülikooli BFM-is ning ka vabakutselise kunstnikuna töötubade ja loomeprojektide kaudu, liigun ma pidevalt erinevate ootuste vahel, milline tantsija “peaks” olema. Ja ma näen väga selgelt, et tehnilisest võimekusest üksi ei piisa. Olulisemad on teadlikkus, analüütiline võimekus, vastutus ja kunstiline iseseisvus.
Minu õpingud Läti Kultuuriakadeemias ja hiljem P.A.R.T.S.-is on seda arusaama sügavalt mõjutanud. Need keskkonnad õpetasid, et tantsija peab mõtlema kaugemale stuudiost, fikseeritud esteetikast või rahvuslikust kontekstist. Audiovisuaalmeedia magistriõpingud laiendasid seda veelgi. Liikumine ei eksisteeri ainult laval või valmis lõpptulemusena.
20+ õppijatega on minu eesmärk arendada anatoomilist teadlikkust ja teadlikku liikumist, aga samal ajal ka analüütilist mõtlemist. Minu jaoks on oluline, et nad mõistaksid struktuuri, kahtleksid harjumustes, uuriksid liikumist, mitte lihtsalt reprodutseeriks seda. Et nad oskaksid teha koostööd, suhelda selgelt ja võtta vastutust oma kunstiliste valikute eest ning teadvustaksid autorluse olemust.
Mind huvitab väga ka see, mis toimub liikumise sees. Mitte ainult see, kuidas see väljast paistab, vaid kuidas kohalolu, aisting, kogemus ja mälu seda kujundavad. Uudishimu ja turvaline riskimine on minu tundides oluline. Ma annan endast parima, et julgustada tantsijaid sisenema ebakindlusesse, taluma hetki, kus vastust veel ei ole, uurima enne kui defineerima.
Ma töötan teadlikult Balti kontekstis ja olen selle valiku mõtestatult teinud. Siia jäämine, siia panustamine ja siin millegi ehitamine on minu jaoks oluline. Õpetamine ei ole ainult individuaalne edu, see on ka valdkonna tugevdamine ja nende kunstnike toetamine, kes kujundavad edasi seda kultuurilist ökosüsteemi.
Minu eesmärk ei ole toota kehasid, mis täidavad korrektseid vorme. Minu eesmärk on toetada kunstnikke, kes oskavad reflekteerida, seostada, kohaneda ja luua. Tahan aidata kujuneda kunstnikel, kes mõistavad, et tants ei ole ainult esituse tulemus, vaid protsess, uurimus, dialoog ja vastutus ning selles on väga oluline ka omanikutunne.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla?
20+ õppijate puhul peab tunnisisu olema nii füüsiliselt kui ka intellektuaalselt nõudlik, aga tugevalt mõistmisega seotud. Ma usun uudishimulikku, mängulisse ja distsiplineeritud keskkonda. Need kolm peavad koos eksisteerima. Distsipliin ilma uudishimu toetamiseta võib muuta õpikeskkonna jäigaks ja uudishimu ilma distsipliinita ei toeta eesmärgistatud protsessi. Minu tunnid on üles ehitatud nendest põhimõtetest lähtuvalt.
Selles vanuses ei ole õpetaja autoriteet, kes demonstreerib ja hindab kõrgemalt positsioonilt, vaid mentor, kes juhendab, struktureerib ja suunab küsimusi esitama.
Minu jaoks on esmane toetada anatoomilise ja struktuurse teadlikkuse arengut. Oma tehnikatundides töötan liigeste, skeleti organiseerituse, lihastoe ja sisemise liikumisteadlikkusega. Kui uurime spiraale, siis analüüsime neid – enne ülesande algust, liikumise ajal või ülesandele järgnevalt. Vaatame, kust liikumine algab, raskuse ülekannet ja toestust. Põrandatehnikas uurime, kuidas raskus liigub läbi skeleti ja seda mitte ainult lihasjõu abil. Töötame kestlikkuse põhimõtetega: kuidas kukkuda, kuidas liigeseid toetada, kuidas liikuda nii, et keha saaks kaua töötada. Isegi kui pakun fraasi, ei ole see minu keha ja liikumise kopeerimine. See on struktuuri mõistmine ja selle kehastamine läbi isikliku refleksiooni.
Improvisatsioon on samuti väga oluline osa minu metoodikast. Seda aga struktureeritud uurimusena, mitte määratlemata vabadusena. Võime uurida kümneid variatsioone ühest pöördest enne, kui ühe fikseerime, või katsetada erinevaid põrandale liikumisi enne materjali loomist. Partneritöös analüüsivad tudengid, mis muutub biomehaaniliselt ja nende tajus, kui liikumise ajastus või fookuspunkt muutub. Liikumine on minu jaoks uurimus, mitte lõpptulemus.
Koostöö ja dialoog on iga tunni osa. Tudengid töötavad paarides, väikestes gruppides ja tagasisideringides. Seon stuudiotöö ka professionaalse valdkonnaga: kutsun kunstnikke tundidesse, viin tudengeid etendustele, suunan edasi õppima või katsetele. Selles vanuses peab õppimine olema seotud reaalsuse ja kontekstiga, milles nende tegevus eksisteerib.
Kindlasti ei peaks tunnis olema mõistmiseta imiteerimist, paindumatuid hierarhiaid, mis lahterdavad õppijaid „paremateks“ ja „halvemateks“. Samuti ei pea ma õigeks passiiv-agressiivset paranduste tegemist ega liigse konkurentsi soodustamist ning lõpptulemuse fookust. Ma ei usu nalja sisse peidetud häbistamise kaudu distsiplineerimisse. Distsipliin peab olema vastastikune vastutus, mis põhineb selgusel, järjepidevusel ja austusel, mitte hirmul.
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
20+ õppijatega on tunni kestus väga oluline. 90–120 minutit toimib minu arvates kõige paremini. Õpilastel on vaja aega kohale jõudmiseks, katsetamiseks, väikesteks ebaõnnestumisteks, mõistmiseks ja refleksiooniks.
Minu tundidel on selge ülesehitus. Isegi kui tund tundub avatud, on see struktureeritud. Tavaliselt on mul plaan A, aga olemas on ka plaan B ja C, sest ma ei tea kunagi täpselt, kuhu õppijad protsessi viivad. Et olla paindlik, peab olema valmistunud.
Alustan sageli mingisuguse kohalejõudmisega, füüsilise või emotsionaalsega. See võib olla lihtne teadlikkuse harjutus või lühikene kohalolu soodustamine. Soojendus sisaldab juba informatsiooni ja valmistab ette tunni tehnilise fookuse, seega on sinna peidetud eesootavast olulised aspektid.
Tehniline osa ehitub samm-sammult. Võime isoleerida ühe põhimõtte, näiteks spiraalid, raskuse ülekande või üleminekud põrandal, ja katsetada seda väikestes vormides enne suuremate fraaside loomist. Kasutan nii selgitamist kui ka füüsilist eksperimenteerimist. Materjal võib minu arvates areneda uurimusest, mitte ainult õpetaja demonstratsioonist.
Küsimuste esitamine on väga oluline. Mis juhtus? Mis muutus? Mida sa märkasid? Õppijad saavad sellisel juhul mõelda individuaalselt, paaris või grupis.
Tihti muudan ka oma positsiooni ruumis. Ma ei seisa ainult õpilaste ees. Teinekord liigun koos nendega, vahel jälgin kõrvalt. Õpetaja roll võib muutuda vastavalt grupi vajadusele ja selle vajaduse ära tundmine on oluline oskus.
Tund lõppeb alati refleksiooniga. Olgu see kas pikem arutelu või lühem enesetunde väljendus. Pean oluliseks, et õpilased sõnastaksid õpitu ja kogetu.
Kirjelda, millised nad on? Mis on neile kerge/raske/jõukohane/eakohane? Millised nad on oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
20+ õppijad on väga huvitavas ja spetsiifilises faasis. Nad ei ole enam teismelised, aga nad on endiselt kujunemas nii füüsiliselt, kunstiliselt kui isikutena.
Füüsiliselt on nende kehad võimekad, aga harjumused on juba olemas. Mõnel on tugev tehniline taust, mõni tuleb teisest stiilist, mõnel on baasoskustes lüngad. Jõud ja koordinatsioon võivad olla head, aga liikumismustrid on tihti kinnistunud. Selles vanuses on muutus veel täiesti võimalik, aga see nõuab teadlikkust. Nad suudavad mõista keerulist füüsilist infot, kuid vajavad vahel abi, et seda sisemiselt tajuda, mitte ainult väljast kontrollida.
Kerge on tihti kombinatsioonide õppimine, struktuuri mõistmine, materjali meelde jätmine. Raskem võib olla harjumustest lahti laskmine, liigse pinge pehmendamine või haavatavuse lubamine liikumisse. Nad võivad üle mõelda. Nad tahavad teha “õigesti”. Vahel see blokeerib enesekindluse ja intuitsiooni.
Emotsionaalselt on see tundlik vanus. Nende identiteet on kujunemisel ja mitte ainult tantsijana, vaid ka täiskasvanuna. Küsimused on suured: kas ma olen piisav, kas see on minu tee, kas ma kuulun siia? Võrdlusmoment teistega ja enesekriitika võivad olla tugevad. Samas on nad võimelised sügavaks refleksiooniks ja vastutuseks, kui neile selleks ruumi anda.
Sotsiaalselt kujundavad nad professionaalseid suhteid. Koostöö olulisus muutub tõsisemaks. Neil on vaja õppida selget suhtlemist, tagasiside andmist ja vastuvõtmist, ka eriarvamusega lugupidavalt hakkama saamist. Grupidünaamika võib kas toetada või kõigutada enesekindlust.
Oluline on õpilase ja õpetaja vaheline austus. Autoritaarne kontroll minu arvates ei tööta. Nad vajavad selgust, järjepidevust ja hinnangutest vaba ausust. Nad tahavad mõista, miks midagi neilt oodatakse. Kui nad näevad tegevustes ja õpisisus tähendust, siis nad pühenduvad.
Samal ajal tasakaalustavad paljud neist õpinguid, tööd, rahalist survet ja kunstilisi ambitsioone. Väsimus on reaalne faktor nende toimimisel. Nende enda ja ümbritseva ootused võivad olla kõrged. Seega nõuan ma õppetöös fookust ja vastutust, aga püüan ka näha inimest selle kõige sees.
Füüsiliselt on see ka vanus, kus kestlikud liikumisharjumused peavad kinnistuma. Vigastused algavad tihti just siis, kui teadlikkus puudub. Seega teadmised anatoomiast, raskuse organiseerimisest ja taastumisest ei ole valikulised, vaid ülimalt vajalikud.
Minu jaoks tähendab selle vanusega töötamine tööd tulevaste kolleegidega. Ja see tähendab paljuski ka n-ö tooni muutumist. Tunnis on vähem baasi loomist, rohkem viimistlust, autorlusega tegelemist ja vastutust.
Nad on võimelised sügavuseks oma töös, aga sügavus peab olema toetatult saavutatud, mitte peale surutud.
Milline on selles vanuses õppijate jaoks õpetaja roll?
20+ õppijatega muutub ka õpetaja roll – see on minu arvates mentorlus.
Ma ei näe ennast autoriteedina, kes seisab õpilastest kõrgemal ja hindab neid. Aga ma ei ole ka “üks neist”. Selle piiri hoidmine on väga oluline. Minu roll on hoida ruumi, seada standardeid ja juhtida protsessi.
Ma loon õppimiseks struktuuri, küsin küsimusi, esitan väljakutseid harjumustele, toetan refleksiooni. Mõnikord annan neile tõuke, et julgelt edasi liikuda, mõnikord astun tagasi ja annan neile ruumi. Minu roll muutub vastavalt sellele, mida grupp või indiviid vajab.
Kuna tegelen nii hariduse kui professionaalse valdkonnaga, toimides eelprofessionaalses õppes, kõrghariduses ja vabakutselise kunstnikuna, olen ma ka sild, teades, mida valdkond ootab. Ma tean, kuidas projektid toimivad, kuidas koostööd sünnivad, kuidas katsetel olla. Osa minu rollist on teha see reaalsus nähtavaks ja seda mitte hirmutamiseks, vaid ettevalmistuseks.
Ma püüan ka ise käituda professionaalselt: suhelda selgelt, võtta vastutust, anda konstruktiivset tagasisidet, pidevat areneda.
Selles etapis kujuneb õpilaste kunstiline identiteet. Õpetaja roll ei ole vormida neist enda koopiat, vaid toetada nende enda autorlust. See tähendab kuulamist, potentsiaali märkamist ja ka ausust, kui miski vajab rohkem tööd.
Ja selleks on vaja usaldust. Nemad peavad usaldama, et ma näen neid, mitte ainult nende tehnilist taset. Ja mina pean usaldama, et nad on valmis pingutuseks.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
20+ õppijate puhul on keskkond sama oluline kui sisu. See peab olema füüsiliselt turvaline, intellektuaalselt stimuleeriv ja emotsionaalselt toetav. Ruum, kus uudishimu ja risk on oodatud, mitte karistatud.
Füüsiliselt peab ruum võimaldama täiskehalist uurimist: piisavalt ruumi, hea põrand, vajalikud ja mitmekülgsed vahendid. Peeglid võivad olla kasulikud, aga ma ei kasuta neid eneseväärtuse mõõdikuna. Need saavad olla tööriistad, mitte hinnangu toetajad.
Intellektuaalselt peab keskkond soodustama küsimusi. “Miks?” ja “kuidas?” on sama olulised kui “mida?”. Kasutan väikeseid arutelusid, refleksiooniharjutusi ja paaristööd, et dialoog püsiks elus.
Emotsionaalne turvalisus tähendab usaldust. Oluline on soodustada arusaama, et vigade tegemine on osa protsessist ja aitab neil õppida. Oluline on tõendada neile, et panus loeb, et mõtlemine on kasulik.
Ideaalne keskkond tasakaalustab struktuuri ja vabadust. Raam peab olema selge, aga selles peab saama hinnangutevabalt eksperimenteerida. Õhkkond peab olema koostöine, mänguline ja samal ajal fokusseeritud – nõudlik, aga toetav.
See ruum ei sünni iseenesest. Seda tuleb pidevalt hoida, märgata, kohandada. Õpetaja ülesanne on pidevalt analüüsida seda keskkonda, milles õpilased arenevad, ning vajadusel muutused esile kutsuda. Isegi siis, kui see tähendab muutust õpetajas endas.
Kuidas annad sellises vanuses õppijatele tagasisidet? Kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse üle?
Tagasiside ei ole minu tundides hindamine ega võrdlemine. See on igapäevane vahend, mis teeb õppimise nähtavaks nii õpetajale kui õpilastele. Selles vanuses ei ole küsimus ainult “kas õigesti?”, vaid “miks?” ja “kuidas?”. Teadlikkus on see, mis tagasisidet toetab.
Vahel annan oma tähelepanekuid edasi otse, vahel refleksiooniharjutuste kaudu ja väga tihti annavad õppijad tagasisidet üksteisele. Nad vaatlevad, juhendavad, õpetavad teineteist. Nad aitavad üksteisel märgata, mis vajab veel uurimist või täpsustamist. See loob vastutust ja sügavamat mõtlemist. Samuti annab see mulle kui õpetajale ülevaate, millest õpilased on sügavuti aru saanud ja mis vajab veel täpsustamist.
Kasutan struktureeritud tagasisidesüsteemi ning meetodeid, mis on inspireeritud muuhulgas nt Liz Lermanist. Õppijad õpivad oma tähelepanekuid selgelt sõnastama ja kriitikat vastu võtma ilma kaitsepositsioonita. Kriitiline tagasiside on vajalik, aga see peab olema konkreetne, konstruktiivne ja motiveeriv.
Me räägime palju sellest, mis kehas toimub, mis töötab ja mida võiks edasi uurida. Refleksioon toimub aruteluringides, lühikeste mõttepauside ajal või kirjalikult. See ei ole ainult parandamine, vaid dialoog.
Kuna olen ise professionaalselt aktiivne, seon tagasisidet ka reaalsusega: iseseisvus, kohanemisvõime, koostööoskus, võime siduda liikumist ideede ja kontekstiga. Tagasiside eesmärk on toetada eneseteadlikke, reflekteerivaid kunstnikke, mitte ainult oskuslikke tantsijaid.
Miks sa teed sellises vanuses õppijatega tööd? Mis sind inspireerib? Millist suuremat eesmärki selles näed?
See on vanus, kus transformatsioon muutub teadlikuks. Paljud minu õppijad on teel professionaalsesse kõrgharidusse või juba õpivad TLÜ-s, Viljandi kultuuriakadeemias või välismaal. Minu jaoks on väga oluline näha seda liikumist õppijast professionaali suunas.
Eriti motiveerib mind erinevate valdkondade ühendamine: tantsu ja filmi, huvitegevuse ja professionaalse välja, Eesti ja Läti ehk laiemalt Balti konteksti ning hariduse ja kunstivälja vahel sildade loomine. Tantsukunstnikuna töötades näen selgelt, kui oluline on kujundada arukaid ja kohanemisvõimelisi tantsijaid, kes suudavad tegutseda rahvusvahelises keskkonnas.
Minu suurem eesmärk on tugevdada tantsuvaldkonda hariduse kaudu. Aidata kujundada mõtlejaid, mitte järgijaid ning tõsta eelprofessionaalse ja professionaalse ettevalmistuse kvaliteeti.
Ma tunnen ka ennast õpetajana. Ma töötan kõige paremini õppijatega, kellel on juba mingi baas ja arusaam. Väikeste lastega töötamine ei ole minu tugevus ja mitte sellepärast, et ma ei oskaks suhelda nendega, vaid sellepärast, et vanemate õppijate väljakutsed, kujundamine ja professionaalsuse poole liikumine pakuvad mulle isiklikult rohkem väljakutseid. Õpetajana on oluline teada, kus on sinu tugevused. Siis saad anda maksimumi.
Enda lisamõtted / kommentaarid / tähelepanekud.
Steve Paxton oli üks neist tantsukunstnikest, kes seadis küsimuse alla tehnika definitsiooni. Ta hakkas tehnikat mõtestama viisil, mida varem ei olnud tehtud, avades uue perspektiivi sellele, kuidas tehnikat nähakse, praktiseeritakse ja õpetatakse ning julgustades meid mõtlema laiemalt sellele, mis liikumine üldse on. Ma usun, et tehnika on hariduses oluline. Küsimus on, kuidas seda tehakse. Minu jaoks liigub tants taju, identiteedi, professionaalse suuna ja interdistsiplinaarse dialoogi vahel.
20+ õppijatega töötamine tähendab töötamist tulevaste kolleegidega. See vastutus on tõsine ja eeldab distsipliini, aga õppimine peab jääma mänguliseks ja rõõmustavaks, sest ilma mängu ja rõõmuta võib õppimine muutuda hirmutavaks. Distsipliini ja mängulisuse tasakaalus sünnib päris haridus.
