Kevaditi Tallinnas toimuv traditsioonilise tantsu festival Sabatants on Eestis ainulaadne festival – kui pärimus- ja folkloorifestivalid kipuvad olema pigem suunatud publikule, kes tuleb vaatama esinejat, vahel ehk osaleb mõnes õpitoas või elab niisama kontserdile kaasa, siis Sabatants on oma olemuselt 100% osalusfestival. Jah, laval on küll esinejad, kuid nende peamine roll ei ole esinemine ja enese näitamine, vaid publikule tantsuvõimaluse ja -mõnu pakkumine. Sel kevadel 2.-4. mail toimus Sabatants juba 12. korda ning keskendus rannarootsi alade tantsu- ja muusikapärandile. Kolme päeva ja öö jooksul toimusid seminarid, õpitoad ja tantsuklubid, kuhu mõnuga sukelduda sai.
Koht süvenemiseks
Sabatants pakub midagi, mis on tänapäeva kiires maailmas üha väärtuslikum ja haruldasem – võimalust minna süvitsi. Neil, kes lihtsalt õhtust tantsulusti otsivad, on võimalus hetkeks õhtusesse tantsuklubikeerisesse hüpata ja end vabaks tantsida, kuid süveneda soovijatele pakub Sabatants võimalust kolm päeva tantsu uurida, õppida ja sellest mõnu tunda. Seda nii seminarides, töötubades kui ka näiliselt vabades tantsuklubides, kus siiski erinevate tantsijatega tantsides end lõputult arendada ja analüüsida saab.
Näiteks sel aastal toimunud Vormsi tantse tutvustav töötuba (läbiviijad Yngve Rosenblad & Marju Tamm, hiiu kanneldel Liisa Koemets & Sänni Noormets ) ei olnud vaid Vormsi tantsudest – osalejad said teadmisi nii Vormsi ajaloost, rõivastest, pillidest kui ka muusikast üldisemalt. Ruhnu tantsude töötoas (juhendajad ja muusikud Leanne Barbo & Steffensoni Trio) uuriti lisaks tantsusammude õppimisele tantsusammude ökonoomsust ja videopõhist tantsu õppimist. Õhtuses tantsuklubis tantsitavaid Pakri tantse toetas ja saatis hommikune seminar saarte ajaloost ja tantsukultuuri käekäigust ning pakrilaste kohalolu. Ka väliskülalised Kõrg-Bretoonimaalt rääkisid nii muusikast kui ka laulust, mis kõik tantsuga kokku on põimunud ja ühtse terviku moodustavad. Pikemaaegsed festivalikülalised said enda jaoks tõmmata paralleele 2023. aasta festivalil tantsitud ja õpetatud Alam-Bretoonimaa tantsudega.
Samas pakkus Robaksai Folk Leedust mõnusalt intensiivset repertuaari õpituba: järgemööda võeti läbi põnevamad Leedu tantsud, mis nõudsid hoolsat kaasamõtlemist ning mida sai ka õhtuses tantsuklubis kinnistada. Nautisin õpitubade eriilmelisust – leedulaste mõttetööd nõudev tempokas õpetamine vaheldus rahulikult kulgeva ja jutustav-arutleva Vormsi tantsude maitsmisega. Sabatants kasvatab teadlikke tantsijaid, kes tunnevad lisaks tantsusammudele ka sinna ümber kuuluvat konteksti. Kuna mulle meeldib minna süvitsi ning teada ka tantsitava tantsu tausta ja allikaid, kust see pärineb, oli Sabatants minu jaoks suurepärane koht, kus teadmisi ammutada ja mõttega tantsus olla.
Ka õhtune pikk tantsuklubi andis võimaluse süveneda tantsu, elavasse muusikasse, inimkehade liikumisse ja sotsiaalse tantsu võludesse. Sabatantsu tantsuklubides on kohal keskmisest (pärimus)tantsuteadlikum publik, seega õppimisvõimalusi jagub. Samuti on Sabatantsu tantsuklubid keskmisest vaheldusrikkamad, pakkudes põnevust ka neile, kes ülejäänud aasta jooksul tantsuklubisid väisavad ja põhirepertuaariga juba tuttavad on. Minule kui sagedasele tantsuklubide külastajale olid Sabatantsu pikad ja vaheldusrikkad tantsuklubid mõnusad ja värskendavad. Regulaarsed tantsuklubid suuremates linnades pakuvad küll rohkesti erinevaid teemaklubisid, ent ühe õhtu jooksul nii rikkalikku valikut leida on raske. Õhtu jooksul sai tantsida nii tuttavaid kodumaiseid tantse kui ka uusi tantse meilt ja mujalt, mis õppimismõnu pakkusid ja uudishimu üleval hoidsid. Festival toimib ka repertuaariallikana – võib loota, et mõni uuem tants leiab peagi tee ka regulaarselt toimuvate tantsuklubide repertuaari.
Kogukondlikkus
Teine üha kaduv väärtus, mida eriti selle aasta Sabatantsult leida võis, on vahetu õppimine eeskujudelt ja kogukonna liikmetelt. Sageli õpitakse pärimustantse kirjelduste järgi, näiteks tantsutrennid, kus puudub elav kokkupuude kogukonna esindajaga.
Sabatantsu õpitubasid viisid läbi kogukonnaga seotud inimesed, kes on ise kõnealusest kultuurist pärit või teinud põhjaliku eeltöö. Minu jaoks oli festivali üks südantsoojendavaim hetk viimase õhtu tantsuklubis, mil Pakri saare tantse vedasid eest viimane Pakritel sündinud rootslane Nils Sjölund ja Pakri juurtega Gun Pella, kellest õhkus rõõmu ja uhkust oma tantsutraditsiooni üle. Kogukonnaliikmetega tantsimine ning nägemine, kui suurt rõõmu see võimalus neile valmistab, on hindamatu kogemus ning õpetab kindlasti ka oma tantsukultuuri enam väärtustama ja mõtestama.
Suur osa õppimisest toimus õhtusel tantsuplatsil vabas vormis. Korraga käis platsil põhisammude õppimine ja õpetamine, paarilise tunnetamise meistriklass, uute kombinatsioonide katsetamine ja tõeline kontaktimpro, seda kõike nii, et keegi ei jäänud kõrvale ja sai just oma tasemele vastavalt nautida. Festivali väga tähtsaks osaks ongi osalejad ise – nemad loovad mõnusa õhkkonna, võimaluse üksteiselt õppimiseks ja üksteise õpetamiseks. Kaheteist toimumisaasta jooksul on festival kasvatanud endale tantsuteadliku publiku, kelle olemasolu ja panus on festivaliprogrammis leiduvaga sama oluline. Sabatantsul on õnnestunud luua avatud ja mõnus õhkkond, kus ei tundu veider ka võhivõõrast inimest tantsule paluda. Mul on hiljutine kogemus Poola tantsufestivalilt, kus tundsin, et ei tihka ise võõraid tantsule paluda, ent Sabatantsul seda tunnet ei tekkinud. Oma osa on kindlasti kodumaisel ja tuttaval keskkonnal, kuid ka Sabatantsu külastajad ja ülesehitus on loonud vaba ja igati tantsima julgustava õhkkonna.
Koht tantsuhariduses
Paljudel võib olla arusaam, et pärimustants on midagi loomulikku, kus puuduvad reeglid ja piirid ning mida osatakse loomulikult, ilma õppimata. Nagu igat teist tantsustiili, saab ja peab ka pärimustantsu õppima. Õppimine võib toimuda teadvustamata või ka väga teadlikult.
Eestis ei ole peale tantsurühmade eriti palju võimalusi pärimustantsu organiseeritud õppimiseks. Üle Eesti toimuvad tantsuklubid annavad küll võimaluse vabas vormis tantsimist õppida ja kogeda (kusjuures, sel viisil võib saada suurepäraseks tantsijaks!), iga huviline võib ise arhiiviallikaid ja muud uurida, kuid organiseeritud põhjaliku õppe võimalusi napib. Just teadliku õppimise võimalusi Sabatants pakubki, tuues kokku teadlikud õpetajad ja ka õppijad. On tänuväärne, et vähemalt korra aastas on traditsioonilise tantsu huvilistel võimalus kokku tulla ning õppida, süveneda ja nautida.
Kui koolisüsteemis räägime palju mitteformaalsest haridusest, siis (rahva)tantsus on õppimine jäänud üsna kindlalt trennisaali, kus õpetaja ütleb, mida ja kuidas tegema peab. Sabatants on ka hea meeldetuletus ja õpetus, et tantsu saab õppida ja õpetada väga erinevalt, nii “klassikalist” tantsusammudele keskenduvat õpet rakendades kui ka näiteks üldkultuuriliste teadmiste jagamise kaudu. Olen kogenud, et Eestis kiputakse sageli pärimustantsu õpetama läbi lavalise rahvatantsu normide ja tavade, pikk lavatantsu traditsioon on oma jälje jätnud. Sabatants loob suurepärase võimaluse “pärimuslikuks” õppimiseks – õppida saab eeskujudelt, peamiselt läbi jäljendamise ja tantsukogemuse; tantsu saadab alati elav muusika ning tantsu jääb vabadus improviseerimiseks ja katsetamiseks. Seda kõike saadab siiski pärimusühiskondades ülioluline aspekt: kogukondlik kontroll. Kõik võivad küll vabalt tantsida, ent kui vaja, on kogukonnas inimesed, kes normide vastu eksijaid parandavad, paremat eeskuju näitavad või head nõu annavad. Seega saab festivalil ümber lükatud visa müüt, et pärimustants on täiesti vaba ja seal võib teha, mida iganes. Tõestab see ka pärimustantsu elujõulisust, kuna selleks, et kogukondlik kontroll tekkida saaks, peab olema teatud hulk teemat valdavaid inimesi.
Eestis napib võimalusi tantsust rääkimiseks ja arutlemiseks, eriti õppeasutustest väljaspool. Sabatantsu hommikused seminarid ja ka õpitoad annavad võimaluse tantsust kõnelda, õppida ja küsimusi küsida. Sel aastal olid Pakri ja Kõrg-Bretoonimaa tantsukultuuri hommikuseminarid, kus kuulajad aktiivselt küsimusi küsisid ja kaasa mõtlesid. Ehk tõestab tantsust rääkimise vajadust see, et mõlemad seminarid oleksid võinud veel pikalt kesta ning ka peale ametlikku lõppu jagus huvilisi, kes kuuldud teemadel arutama jäid. Hetki aruteluks tekkis festivali ajal veelgi: näiteks arutasin lõunasöögilauas paarilise tunnetamise ja tantsust keeldumise teemadel, öisel puhkehetkel sattusin uurima Vormsi rahvariided ning festivalilt koju sõites tabasin end korduvalt mõne öös kohatud tantupaarilise juhtimisvõtetele mõtlemast. Festival tekitas ühtaegu uudishimu ja küsimusi ning lõi arutelude tekkeks soodsa pinnase.
Lõpetuseks
Ehk on parim kompliment ja iseloomustus festivalile see, kui teisel päeval astub sisse natuke ebalev noormees, kes uurib, mis üritus siin siis toimub ja ostab peale lühikest tutvustust pileti ühte õpituppa. Ja lõpuks jääb festivalile järgmise päeva hiliste õhtutundideni, esialgu vaatama ja lõpuks ka ise tantsima. Sabatants ongi selleks, et tõestada, et vabadus, traditsioonid ja turvalisus saavad kenasti koos eksisteerida. Tantsu vorm ja stiil on justkui tuttavad ja kindlad, kuid sinna sisse jääb vabadus improviseerida, õppida ja katsetada, seda kõike traditsioonide ja festivali kogukonna normide piires. Sabatants on meie tantsumaastikul eriline nähtus, mis annab pärimustantsu õppimisele sügavust ja väärtust. Ja selle kõige juures on osaledes tunne, et oled suurel kolmepäevasel peol, kus nii muuseas ka paremaks ja targemaks tantsijaks saad.
