Mulle on alati tundunud võõras panna endale või teistele silte. Ometi sunnib ühiskond meid seda sageli tegema. Nii määratletakse meid tihti eri kategooriate kaudu: ametite, rollide, hariduse, sotsiaalsete positsioonide, seksuaalse või soolise identiteedi ning diagnooside alusel. Need raamid aitavad küll inimestel üksteist paremini mõista, kuid piiravad samal ajal arusaama inimesest kui terviklikust ja mitmekihilisest olendist. Identiteet peaks olema pidevas kujunemises ja liikumises, ent sageli suruvad ühiskondlikud surve- ja normimehhanismid meie tõelise olemuse raamidesse ning lükkavad selle tagaplaanile.
Mõeldes inimese emotsioonidele ja käitumismustritele, tekib küsimus, kes me oleksime ilma rollideta, mida iga päev mängime, või ilma siltideta, mille alla meid paigutatakse. Oma rollide ja mustritega muutume justkui nukkudeks, kes käituvad etteantud mustrite järgi.
Sarnased mustrid ilmnevad ka kunstiväljal. Kunstnikud peavad pidevalt leidma viise, kuidas end määratleda – leida sõnu ja tiitleid, mis neid kirjeldaksid. Kui ütled, et oled kunstnik, eeldatakse sageli, et sa ainult maalid või töötad visuaalkunstnikuna. Kui ütled, et oled koreograaf, seostatakse seda peamiselt tantsuga, kuigi koreograafia ja tants on palju avaramad mõisted mitmesuguste väljendusvormidega.
Eesti keele seletav sõnaraamat toob välja, et koreograafia tähendab tantsukunsti, eeskätt tantsude ja balletietenduste loomise kunsti. Tants omakorda tähendab inimese eneseväljendust rütmiliste kehaliigutuste kaudu (EKSS, 2009). Sellegipoolest ei piirdu koreograafia minu jaoks üksnes tantsukunsti ega lavalise liikumise struktureerimisega. Koreograafia on vahend komponeerimiseks – viis, kuidas maailm toimib, kordub, muutub ja loob erinevaid mustreid.
Läheneksin hoopis mõttele, mis on kõlanud nii Eestis kui Rootsis koreograafia õppe aruteludes, ja küsiksin: “Mis ei ole koreograafia?” Või nagu küsis koreograaf Ruslan Stepanov ühes vestluses: mis juhtub siis, kui võtta ära kõik õpitud kehalised mustrid ja tantsutehnikad? Millest sa siis alustad (Stepanov, suuline vestlus, 2017)? Mina lisaksin omalt poolt: kas peabki üldse alustama kehast? Ehk algab koreograafia hoopis mälestusest, ideest, pildist, tulevikumõttest, emotsioonist, unenäost, artiklist, filmist, muusikast või kogemusest.
Koreograafilisi struktuure võib leida kõikjal: hommikurutiinides, kus voodi tegemine, näo pesemine või kohvi valmistamine moodustavad korduvaid liikumisjärjestusi; poe planeeringus, mis suunab ostja pilku ja teekonda; koristamises ja teenindajatöös, kus kurnatud keha peab ikka ja jälle naeratama ja järgmise kliendi juurde ruttama; linnade arhitektuuris ja liikumises, mis loovad ruumilisi kompositsioone ning kujundavad meid endid. Isegi selle teksti kirjutamine on koreograafia – sõnade ümbertõstmine, kustutamine, rütmi loomine, tagasisidele reageerimine.
Samamoodi kasutab koreograafilisi võtteid ema, kes kasvatab last, kujundades rütme ja käitumismustreid. Töötan ise eri formaatides – etenduste, kontsertide, muusika, videokunsti, installatsioonide ja tekstiga – ning kõigis neis juhib mind koreograafiline lähenemine: rütmide, seoste ja kompositsiooni loomine. Seega on koreograafia minu jaoks mõtlemisviis, vahend maailmast aru saamiseks, selle ümberkujundamiseks ning oma mõtete ja ideede väljendamiseks.
Tagasi kunstiliste terminite juurde tulles: mõisted nagu etenduskunstnik või interdistsiplinaarne kunstnik püüavad küll haarata laiemat tõlgendusvälja, kuid loovad samal ajal uusi piiranguid. Nii ei jäägi muud üle, kui kunstnikud tantsivad kategooriate vahel, katsetades ja otsides eri tiitleid, mille kaudu end määratleda.
Lahterdamise vajadus ei piirdu ainult kunstivaldkonnaga, vaid kandub edasi ka poliitikasse ja geopoliitikasse, kus tekivad küsimused, kes on rikas ja kes vaene, kes elab jõukamas ja kes vaesemas piirkonnas. Samuti, milline riik kuulub „esimesse“ või „kolmandasse“ maailma, kelle ajalugu on olnud karmim või kes on rohkem kannatanud. Nii muutub sildistamine võistluseks staatuse ja mõjuvõimu üle: kellel on rohkem, kellel on õigus ja kes tembeldatakse rumalaks.
Mõistan, et inimeste traumad ja kogemused mõjutavad seda, kuidas maailma nähakse ja tajutakse, kuid usun siiski, et pidev võrdlemine, võistlemine ja teiste allasurumine tekitab rohkem kahju kui kasu. Lisaks ei ole traumad, mida inimesed kannavad, enamasti teise osapoole süü, vaid tulenevad laiematest ajaloolistest ja poliitilistest protsessidest. Olen elanud väga erinevates ühiskondades ja ka praegu viibin täiesti teises kultuurilises kontekstis, mistõttu ka selliseid teemasid analüüsin.
Tavakodanik ei vastuta minevikus toimunud vallutuste, kolonialismi ega okupatsioonide eest, kuid peab nende tagajärgedega ometi elama. Seetõttu tuleks vastuseid otsida sealt, kus võim tegelikult paikneb – sealt, kus tehakse poliitilisi ja ühiskondlikke otsuseid, mitte inimestelt, kes nende otsuste mõju iga päev taluma peavad.
Sarnane hierarhia avaldub ka kunstimaailmas, kus kunstnikel tekib vajadus end positsioneerida ja tõestada. Kasutusele võetakse üha populaarsemaid ja prestiižikamaid sõnu ja termineid enda või teiste kunstist kõnelemisel või luuakse teoseid, mille tähendus ei jõua publikuni. Publik näeb ja kuuleb, aga ei saa aru. Ometi tasuks ennekõike mõelda sellele, miks publik üldse saali kutsutakse: mida tahan neile öelda, mis on mul neile öelda, miks peaks publik mind kuulama ja kuidas nendeni jõuda?
Olen täheldanud, et sageli luuakse lavastustele kaastekste, mis ei viita otseselt lavastusele endale. Siinkohal ma ei pea silmas, et asjad peaksid olema mustvalged ja sõna-sõnalt etteütlevad. Pigem võiks suunata kunstnikke mõtlema sellele, kuidas luua teoseid nii, et publik oleks tõepoolest kaasatud, et see, mille eest vaataja maksab, jõuaks ka temani kunstilise kogemusena. Samuti usun, et iga teos ei pea ilmtingimata publiku ette jõudma. Teatrite kunstilised juhid ja programmi kuraatorid võiksid hoolikamalt kaaluda, millised tööd publiku ette tuua, vältides onupojapoliitikat, kus ühed ja samad kunstnikud loovad lavastusi viis või kümme aastat järjest. Oluline oleks otsida värsket lähenemist ja anda võimalus ka neile, kes võib-olla ei mahu teatri senisesse visiooni. Just need “heidikud” võivad pakkuda uudset mõtlemist ja lähenemist, mida kuraatorid ise ei pruugi märgata. Soovitan otsida kunstitöid ja kunstnikke, kes ei ole populaarsed. Tihti hängivad popid kunstnikud samades ringkondades ja loovad sarnase esteetika ja mõtlemisviisiga. Mind huvitavad aga just kunstnikud, kellel on öelda midagi muud, väljastpoolt seda, mis on hetkel “in”.
Kokkuvõtvalt toimivad ka kunstiväljal staatuse ja võimu mehhanismid. Määravaks saab see, kes kasutab kõige targemaid ja ägedamaid sõnu, kes saab riigitoetust, et üldse lavastust või muud kunstiteost luua, kes liigub sarnaste mõtlevate kunstnike ringkondades ning kes loob populaarset kunsti. Kui toetust ei saa, oled üksi. Kuid vahel sunnib just see üksi olemine mõtlema teises suunas: kuidas edasi? Millistel viisidel saan publikuni jõuda?
Kuidas ma kõige sellega kunstini jõudsin?
Aastal 2023 osalesin MDT/VEEM House Performance’i residentuuris Amsterdamis, kus uurisin, kui palju erinevaid silte leidub LGBTQ+ spektri all. Samuti vaatasin, milliseid silte on mulle endale ajas omistatud, kuidas need on mõjutanud minu sisemaailma ning milliseid silte tänapäeva noored endale sageli liiga kergelt külge panevad, mõistmata alati, mida need tegelikult tähendavad. Tegeledes hääle ja liikumisega, jälgisin, kuidas sõnad, mida lausun, muudavad mu kehalist väljendust ja suhestumist ruumiga, hakkasin ruumis olevaid esemeid omamoodi sildistama ning neid oma teekonnale kaasa haarama. See huvi kasvas nii isiklikest kogemustest kui ka kõrvalt nähtust – sellest, kui kergesti inimesi sildistatakse, nii mind ennast kui ka neid, kes minu ümber.
Sildistamine toimub ka LGBTQ+ kogukonnas, kus keegi võib jääda välja, kui tal on abielu või laps, või vastupidi saada dyke’i sildi üksnes riietuse tõttu. Nii seatakse uusi piire seal, kus peaks valitsema solidaarsus. Sageli hakkab inimene käituma vastavalt sildile, mille ta on saanud või endale andnud, ning need mustrid võivad kanduda edasi isegi diagnoosideni, mille taha vaadatakse harva: miks inimene selline on?
Samal ajal muutub pidev enesemääratlemine paratamatuks nii kunstiväljal, kus iga taotlus algab kastikestega, kui ka igapäevaelus, kus küsimused “Kas ma olen etenduskunstnik, koreograaf või kunstnik?” tunduvad tühised, võrreldes globaalsete lahterdamistega.
Lõpuks liikus mu uurimine minust endast väljapoole. See ei olnud enam ainult huvi kväärspektri ega minu isikliku positsiooni vastu maailmas, vaid laiem mõistmine. Ma usun, et me kõik oleme mingis mõttes sildid. Me liigume kehade ja lugudena ringi, projitseerides üksteisele tähendusi, kuni lõpuks moodustame ühe suure kollektiivse sildi. Ja just sel põhjusel ei teagi me enam, kes me tegelikult oleme, kui kõik need sildid üksteise küljest lahti koorida.
Töötiitel/Amet? ei määra seda, kes sa oled.
Sõnavara ei määra seda, kes sa oled.
Riietus ei määra seda, kes sa oled.
Kunst ei määra seda, kes sa oled.
Suhted ei määra seda, kes sa oled.
See, mille sa teistele projitseerid,
on peegeldus küsimusest, mida peaksid esitama iseendale.
Kannatused ei ole võistlus.
Ajalugu ei ole võistlus.
Koloniaalpärand ei ole võistlus.
Kasutatud kirjandus Stepanov, R. 2017. Koreograafia piiridest. (Suuline vestlus, autori valduses)
