Silmadega kombime ja kõrvadega laulame

Tõsta pea taevasse ja vaata kuklasse
ning näedki, kui väike ja ajalik sa oled
sest see tähistaevas… see Massiaru tähistaevas jääb.

Juba kaheksandat suve kogunevad augusti teises pooles tantsuhuvilised Massia residentuurikeskuses Massiarus, et üheskoos läbi elada ja viia üks intensiivne Tantsumassiiv. Esimestel aastatel kujundasid sisuprogrammi osalejad, kellel oli võimalus teistega jagada oma veel töös olevat praktikat. Toona kujunes päevakava jooksvalt ning oli täis üllatusi, kuna töötubade sisu ei olnud varem välja hõigatud. Viimased paar aastat on laagril olnud kuraatorid, kes vastutavad töötubade läbiviijate otsimise ning ideelise terviku loomise eest. Seekordse Tantsumassiivi kuraatorid olid endised kursusekaaslased Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia päevilt, Maryn-Liis Rüütelmaa ja Elle Viies. Ürituse tutvustusest võis aimata, et seekord liigutakse juurte suunas, meid ootas ees “Tantsõmassiiv”.

Tegemised

Juba 2018. aastal kirjutas Hanna Junti, et “Tantsumassiiv on kohtumispaik neile, keda huvitab keha”^[1]. Tunnen, et see on siiani aktuaalne ning täpne lähtepunkt, kust kohtumispaiga tegevusi lahkama hakata.

Selle aasta programm suunas osalejaid füüsilise mõtlemise suunas. Hommikuti kompisime Elle ja Maryn-Liisi juhendamisel taimi, sammalt ja teineteist, kasutades selleks nii silmi kui puudutust. Seejärel jorisesime Vaim Sarve juhtimisel oma hääled lahti. Kuidagi lohutust pakkuv oli tundmus, et minevikuga saab kontakti otsida ka keha kaudu, kui sõnadest ja jutuvestmisoskusest vajaka jääb. Mõlemas töötoas kohtus ürgne ja loomulik kunstliku kontekstiga, sulatades ühtaegu kogu gruppi omavahel kokku.

Helena Keskküla saabus Massiasse hunniku puidupeitlite, kummihaamrite ja Saaremaa dolomiidiga, et meile tutvustada kiviraiumise rõõme. Esimesel hetkel paistis nii mõnegi osaleja näost umbusaldust: mis järgmisel paaril tunnil ikka toimuma hakkab. Õige pea kostus aga Elle suust siiralt: “See on täiega tehtav hobi!” Nii me seal Massiaru koolimaja hoovis siis oma kivitükke õõnestama ja viilima hakkasime ning selgus, et paekivi allubki käsitsemisele ka ilma elektrilisi tööriistu kasutamata. Kahe tunniga tekkisid kividesse käigud, uuristatud süvised ja viimistletud õõnsused. Kogu tegevust saatis õige füüsiline pingutus ning Helena sõnad: “Igas haamrilöögis võiks ikka mõte sees olla.”

Shion Yokoo on Jaapanist pärit Eestis resideeruv etenduskunstnik, kelle loomingut kirjeldaksin kui täpsuseni lihvitud argisust. Shioni töötoas “Kust tuleb puulehtede puru ja kuhu kaob nende aeg?” voltisime kollektiivselt origamit, keetsime riisi ning lõime püksitaskust leitud purust miniatuurseid kompositsioone. Eks võib arvata, et eelkirjeldatud tegevused nõuavad aega ja keskendumist, need on vast ka peamised komponendid kontakti loomiseks. Too aeglustumine, linnasuminast eemale astumine, rohutirtsu sirina kuulamine ja tähistaeva vaatamine on iseloomulik kogu laagrile. Ega juurte küsimused saagi end liigtihedas päevas ilmutada.

Sellele lisandusid veel Piret Pääri lugude jutustamise õhtu, kollektviine rabajärves sulistamine ja muidugi hommikune jooga Anu Söödiga eredapäikeselisel Kabli liivasel rannal.

Juurestikud

Oleme küll igatpidi mobiilsemad kui taimed meie ümber, kuid kas ka sitkemad? Taimestik on oma juurtega alati ühenduses, tajub, kus ta paikneb ning millega kontaktis on. See on kohati uskumatu, kui mitu korda võib üks toataim ära kuivada, kuid kastmise järel suudab ta veel üks kord elule ärgata, samamoodi nagu metsatulekahju söestunud pinnal tärkavad rohelised libled.

Milline on aga meie side oma juurtega? Günter Grass on teoses “Plekktrumm” kirjutanud, et selleks, et üldse endast rääkida, tuleb kõigepealt vähemalt kolme varasema põlvkonna lugu teada ja osata jutustada: ilma selleta ei saavat inimene teada, kes ta on. 17-pealises laagrigrupis on õige mitu väliseestlast, kes on kodumaale naasnud, ning teise emakeelega inimest, kes on otsustanud oma elu jätkata siin. Üllatusega panen tähele, et nad huvituvad oma juurtest ja meie pärimusest rohkem kui ma ise. Võimalik, et suhtun kollektiivsesse minevikku iseenesestmõistetavalt, sest olen selle sees üles kasvanud ega oska selle väärtust oma igapäevas hinnata…

Sõrmetipud libisevad mööda tema sõrmi alla ja üles. Ta nahk on pehme ja soe, kuid mitte niiskelt soe, vaid pehmelt. Libistan oma sõrmi mööda tema rannet alla küünarnukini, teen küünarvarrele tiiru ümber. Täisring. Kõik on nii matemaatiliselt ära lahendatud. Minu viis sõrme mahuvad kenasti tema viie sõrme vahelt läbi pugema. Kokku on meid kümme, kuid tundub, nagu meid, sõrmi, oleks rohkem. – Kristin Kalam

Kõik koos ühes hoos

Kuigi laagril on korraldajad, kuraatorid ja töötubade läbiviijad, siis ikkagi on tunne, et seda kõike tehakse ja korraldatakse koos osalejatega. Massiale on iseloomulik “ära jäta endast jälgi” põhimõte, see tähendab ruum organiseerib ja korrastab end ise: kõigi nende toel, kes seal sel ajal viibivad. On armas tajuda, kui loomulikult minnakse kokale appi, korjatakse endise raamatukogu hoovist õunu või laotakse puid riita. Üks osalejatest sõnastas viimasel päeval mõtte: “Ükskõik kus ma Massias olen, tunnen, et see koht on õige.” Nii oligi, iga koht ja tegevus vajas tegijat ja samas pakkus võimaluse hetke nautida.

Tantsumassiiv toimib kui üks kogukonna loomise keskkond, iga kord sealt ära minnes on tunne, et oled leidnud uued sõbralikud naabrid ja kaasmõtlejad, kellega üheskoos saab saunatatud, söödud, joodud, sosistatud, ujutud, joogatatud, rabatatud, sõidutatud, silitatud, hõigatud, heietatud, klatšitud, sulistatud, karastatud, tähistatud, kombatud, kirjutatud, luuletatud, joostud, liigutud, tantsitud, tehtud!

liblikate tants
koondunud puude sügavikku
nende tiivalöögid
kajamas kändude kumerustes
on ruumi ja avarust
sügav ruum ja avar pimedus
liblika tiib sipelga silmades –
ja seda
miks just siin nii hea on