Sõltumatu Tantsu Raamat
Koostajad: Kerli Ever, Triinu Aron, Annika Ader, Sirli Oot, Kärt Kelder
Toimetaja: Kerli Ever
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Korrektuuri lugenud: Margus Enno
Kujundajad: Viktor Gurov, Richard Vainola
Sõltumatu Tantsu Ühendus, 2025
Algus. Isiklikult
“Sõltumatu Tantsu Raamatu” alguslehekülgedel on esitatud ajajoon Sõltumatu Tantsu Ühenduse kahekümne aasta tegevustest: märgitud on kõik lavastused, festivalid, liikumismaraton ja muud kestvamad tegevused. Seda mitut lehekülge hõlmavat tabelit tudeerides selgus, et ma olen pea kogu Sõltumatu Tantsu Ühenduse eksistentsi nendega kaasa kõndinud, tantsinud, vaadanud, mõelnud. Alguses võttis STÜ enda hõlma alla mitmeid väiketruppe ja koreograafe ja juba ühenduse tegevuse teisest aastast mäletan tantsuteater Zicki[1] lavastust “Piaf” (koreograaf Dmitri Harchenko, 2007).
Eredaimad mälestused STÜst on mul aga seotud Okasroosikese lossiga Tallinna vanalinnas, kuhu nad kolisid oma kuuendal tegevusaastal, 2011. aastal. Igal juhul, kui STÜ jõudis Okasroosikese lossi, oli minu suhe sõltumatu tantsuga juba alanud. Eelnevast perioodist on selgelt silme ees näiteks Mari Mägi ja Kaja Lindali lavastus “Opus tempus” (2009), mis ühendas Monika Mattieseni uue muusika, Inga Varese meeldejäävad beežid mahulised kostüümid ning Mägi ja Lindali liikumise. Midagi oli seal värsket ja teistmoodi. Kaja Lindal meenutabki raamatus seda kõige algust: “Ühendus loodi, et liita liikumispõhiselt mõtlevaid eri taustaga tantsukunstnikke. (…) Seda perioodi võiks nimetada meil tantsukunsti metsiku lääne ajajärguks.” (lk 63)
Lähtudes “Sõltumatu Tantsu Raamatu” lehekülgedelt vastu vaatavatest faktidest (nende paikapidavuses pole ju ometi põhjust kahelda!), selgub, et STÜ hõivas Okasroosikese lossi vaid kolmeks hooajaks, enne kui 2014. aastal avas Sõltumatu Tantsu Lava uhiuues Telliskivi loomelinnakus. Okasroosikese loss on mulle end tugevalt mällu vajutanud, nii et siiamaani vanalinnas sellest majast möödudes seostub see kaaaegse tantsuga – järelikult midagi sealses atmosfääris oli!
Okasroosikese lossi aega defineerib minu mälus ehk enim kaks eripalgelist lavastust. Renate Keerdi “Pung” (2012): akrobaatiline võimekus, kehade pressimine läbi üksteise, koreograafiline leidlikkus täiustamas Okasroosikese lossi pruunides toonides värvigammat, kooruvaid pindu, kõrgeid aknaid. Vähemalt mälupildina. Teiseks Kadri Noormetsa ja Kadi Maria Vooglaiu “an hour of” (2013), mille meditatiivne atmosfäär ja kulunud Okasroosikese loss moodustasid meeldejääva sümbioosi.
Raamat
Keskendun artiklis siiski eelkõige uhkele raamatule – artiklikogumikule –, mis ilmus STÜ juubeli puhul. Raamat pungitab naispauerist: kõik raamatu koostajad ja peaaegu kõik kirjutajad on naised. Kaasaegne tants Eestis ehk ongi naise nägu? Ei saa öelda, et täielikult, aga tunnetuslikult nii on, et väljal tegutseb tõepoolest rohkem naisi.
Raamatul on nutikas dramaturgia, kus tervik on jaotatud kolmeks ja eri osad kannavad pealkirju “Teleskoop”, “Mikroskoop” ja “Kaleidoskoop”. Nende jaotuste sees on artiklid žanrite mõttes mitmekesised: on uurimuslikke faktikogumeid, esseid, intervjuusid, dia- ja polülooge.
Kaugete objektide vaatlemiseks ja uurimiseks mõeldud “Teleskoop” selgitab, mis on üldse Sõltumatu Tantsu Ühenduses toimunud. See on tänuväärne faktikogum, sest näiteks õppejõududel-uurijatel või ka muidu huvilistel on sõltumatute teatrite kohta pea võimatu leida ühte kohta talletatud usaldusväärset infot. See kehtib Eesti rohkete väike-, projekti- ja erateatrite osas laiemalt. Teleskooppilguga puurivad uurimisobjekti ehk STÜd näiteks Anne-Liis Maripuu ja Liisi Aibeli artiklid.
Lisaks avavad STÜ juht ja naiskond oma vaateid ja seisukohti produktsioonimaja toimimisest ja tantsukunstist üldisemalt. Siin saavad jäädvustatud STÜ ideoloogia ja väärtused. Näiteks jääb kajama STÜ juhi Triinu Aroni mõte: “Kindlasti ootame kunstnikelt [keda STLis toetame] oma positsiooni ja vaatepunkti olemasolu. Me räägime ikkagi tantsukunstist, mitte lihtsalt tantsust. Kas idee on ühiskondlikult aktuaalne, kas lavastajal on mingi oma sõnum, mida ta nii või teisiti tahab edasi anda, ja kas meie korraldajana suudame sellest sõnumist aru saada, seda mõista, sest meie peame seda ka edasi kommunikeerima.” (lk 44) Teiseks on STÜ jaoks oluline kunstiline interdistsiplinaarsus. Küll aga peaks lavastuse juhtiv idee lähtuma tantsukunstist ja kehast ning liikumisest; oluline on, kuidas läbi keha ja liikumise teemat käsitleda. (lk 44)
Välja ei jäeta toomata aga ka valdkonna valupunktid: kuidas toetada noort tantsukunstnikku, et ta väljale püsima jääks? Vaadates ajajoont kõigi esietendunud lavastuste ja nende tegijatega, torkab silma, kuidas suur osa neist nimedest on tantsukunsti väljalt lahkunud. Probleem algab haridusest: ainult kõrgharidusõppega ei suuda enamik noori areneda piisavalt tugevaks, et iseseisvalt karmil vabakutselise maastikul hakkama saada. Kooli lõpetanuna, pärast debüütlavastusi, pole resursse, et püsima jääda: kaasaegse tantsija ja koreograafi töökohti lihtsalt pole. STÜ juht Triinu Aron visioneeribki raamatus valdkondlikust arenduskeskusest, mille puhul oleksid tagatud ruumilised ressursid ja tantsijatele-koreograafidele arenguvõimalused pidevalt töötava trupi näol.
Raamatu keskmine osa “Mikroskoop” suurendab väikeseid objekte ehk toob meieni mõtte- ja kogemuskillud STÜga seotud koreograafidelt, tantsijatelt, produtsentidelt, tehnikutelt jt. Sümpaatne on tõsta raamatus esile maja toimimiseks vältimatuid tegijaid, kes muidu jäävad avalikkuse pilgu alt kõrvale – produtsendid ja tehnikud. “Produtsent võimaldab tantsukunstnikul tegeleda kunstiga maksimaalsel moel,” sedastab tabava pealkirjaga artiklis “Produtsendid kui STÜ alustalad” Kärt Kelder (lk 66). Ka tehnikute killud on meeleolukad ja kohati piisavalt detailsed, et anda tuleviku uurijale pildi, kuidas käis sõltumatu kunsti tegemine XXI sajandi esimesel veerandil.
Mikroskoobi alla asetab Raho Aadla “Premiere’i” sarja, mis algas 2009. aastal ning on STÜ ja Eesti tantsuvälja kõige pikemaajalisem ja püsivam tantsukunstile pühendatud debüütlavastuste sari (Kanuti Gildi SAALi Made in Estonia Maraton on tsipa vanem, aga see ei ole pühendatud tantsukunstile, vaid laiemalt eksperimentaalsetele vormidele). “Premiere’il” on esietendunud 28 liikumisel põhinevat lavastust, millest olen näinud 26. Ajajoont uurides selgus, et ma olen sarjaga kaasas käinud alates teisest aastast, mil esietendus Karl Saksa unustamatu “Tšuud” (2010). Huvitava faktina jäi Raho Aadla põhjalikust ülevaatest silma, et platvormi on pakutud päris võrdselt meie mõlema nüüdistantsu kõrgkooli lõpetanuile: Tallinna Ülikooli taustaga on olnud 16 ja Viljandi Kultuuriakadeemiast 15 autorit-lavastajat. “Sõltumatu Tantsu Raamatus” meenutavad autorid-koreograafid oma “Premiere’i” sarja lavastust. Sari on tõesti olnud mõjukas: mitmed debüütlavastused on hiljem saanud koreograafi loomingus märgiliseks ja on ka defineerinud Eesti kaasaegse tantsu kultuuri. Nimetan siin enda subjektiivse arvamuse kohaselt olulisemaid töid: Karl Saks “Tšuud”, Sveta Grigorjeva “sõp rus est”, Joanna Kalm “Débutante”, Sigrid Savi “Imagine there’s a fish”, Ingrid Mugu “Põlemine”, uusimatest ehk Maria Solei Järveti “Strata”.
Raamatu kolmas osa “Kaleidoskoop” ehk vahelduv piltide rida laiendab fookust STÜst väljapoole. Sellest rubriigist leiame nüüdistantsu laiemalt mõtestavaid esseid Kai Valtnalt, Marie Pulleritsult, Kärt Koppelilt, Liis Vareselt ja Sveta Grigorjevalt, samuti dialoogi tantsukriitikute Iiris Viirpalu ja Lisanna Lajali vahel.
Kai Valtna esseed “Mille pärast nad tantsivad?” hakatakse tõenäoliselt tulevikus kõrgkoolides lugemismaterjalina kasutama. Ta mõtestab selles nüüdistantsu eesmärke ja osutab muutunud keha ja väljenduse suhtele. Nüüdistantsus tõuseb tihti fookusesse erinevus keha kui abstraktsiooni ja tegeliku füüsilise objekti vahel ning keha on siin alati laiema sotsiokultuurilise ruumi osa, kus lähtepunktiks on kontekstid, mis keha tähenduslikuks muudavad, mitte niivõrd keha liigutuslik väljendus- ega sooritusvõime. Nüüdistantsus kannab lavastust “lavakeha lahustumine argisuses” (lk 99), vaatajalt nõuab argiste kehade “lugemine” paradoksaalsel kombel intellektuaalset pingutust. Valtna sõnastab nüüdismaailma ja tantsukunsti vahelist vastastikust pingevälja: “Keha on etendamissituatsioonis alati üheaegselt esteetilise, sotsiaalse ja poliitilise ruumi osa” (lk 100). Olulise mõtte esitab ta essee lõpus: “Arvan, et aeg on küps selleks, et küsimuse “kas liigub või ei liigu?” asemel võiks hakata küsima, kes liigub, kus, millal ja miks liigub” (lk 101).
Marie Pullerits ja Liis Vares oleksid aga justkui üksteise tekste lugenud. Nad võtavad hästi kokku Sõltumatu Tantsu Ühenduse ja tantsukunsti väärtuse. Pullerits: “Sõltumatu Tantsu Ühendus väärtustab tantsu kui kehalist kogemust ajastul, kus vahetu füüsiline kontakt ja kehatunnetus kipuvad inimelus tagaplaanile taanduma” (lk 110). Ja Vares: tantsukunsti väärtus seisneb tulevikus selles, “…kuidas üldse kehaga kontakti saada maailmas, kus kehalist aktiivsust, vajadust füüsiliselt kohal olla ja teise kehaga kohtuda jääb üha vähemaks” (lk 141).
Raamatus on väärtuslik ka kunstilise kommunikatsiooni selle osapoole esile tõstmine, kes laval olijat kultuuris kajastab ehk tantsust kirjutajad. Dialoogis osalesid juba kogenum tantsukriitik Iiris Viirpalu ja noorema põlvkonna esindaja Lisanna Lajal. Sveta Grigorjeva vaatab aga tulevikku ja tutvustab oma Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktoriõppe raames teostatud uuringut loomeprotsesside võimalikkustest: ta tutvustab ühenduvat esteetikat, transindividualistlikku loomepraktikat, feministlikku lähenemist, sotsiaalset dramaturgiat. Manifestilaadne “Külalislahkete loomiste poole” on küllap inspireeriv paljudele loojatele.
Välimus
Raamat on juubelile kohaselt uhke ja iseloomuga. Erinevat valkjaskollakat tooni paber muudab raamatu triibuliseks, sobitudes Sõltumatu Tantsu Lava üldise kujundusega. Väikse vimkana katab tagakaant äravõetava ribana tantsu vaatamise teeviit ehk juhised, kuidas võiks kaasaegset tantsu kogeda. Raamatulehtedele on igale poole puistatud käsikirjalisi sähvatusi – tulevikuunistusi tantsukunstnikelt. Toon mõned välja: “täpselt õige kogus raha”, “STLis on tantsulabor, kus uuritakse ja sünteesitakse tantsu osakesi”, “lavastusi taimedele”, “väga head koreograafid järjekorras ukse taga, et lavastust teha”, “STL on kultuuriministeeriumis võrdne vestluspartner tantsu teemadel”, “üks lavastus mängib vähemalt 10 korda” jpm.
Coda
Miks ma olen kahekümne aasta jooksul peaaegu kõiki STÜ lavastusi näinud? Miks ma ikka ja jälle regulaarselt sinna tagasi lähen? Haakun raamatu koostaja ja toimetaja Kerli Everi mõttega käia tantsu vaatamas sellepärast, et “tants aktiveerib täiesti teise mõtlemise viisi” (lk 46). STLis on alati midagi uut ja inimesele on vist omane püüelda üha ja üha uue järele, kogeda midagi uut. Ka kunstiline ebaõnnestumine võib olla uus ja huvitav. Ükski kunstiline katsetus pole ka kunagi üdini kehv. Kuna pea kõik tööd STLis on interdistsiplinaarsed, siis köidab mind ka erinevate meediumite kohtumine. Ja kindlasti kehaline läbielamine. Peegelneuronite töö. Tugevamad, mällu sööbinud tööd (mitmeid sai eespool nimetatud) on tekitanud kehalise reaktsiooni – koos teistsuguse mõtlemise viisiga. Seda otsin nüüdistantsust.
[1] Tantsuteater Zicki lõi Raido Bergstein, koostööd tegid koreograafid Dmitri Harchenko, Jaan Ulst jt.
