Foto autor: Lee Kelomees
Hooajal 2018/19 alustas Sõltumatu Tantsu Lava esimest korda uurimisresidentuuriga, mis kutsus tantsukunstnikke ja -teoreetikuid oma tegevust selgemalt mõtestama, individuaalselt valitud teemale keskenduma ning seminaride, loengute ja kohtumistega täidetud kuude jooksul oma residentuuriprojekti ja mõtteid edasi arendama.
Uurimisresidentuur kui tantsuteemaline mõttekoda?
Esimese uurimisresidentuuri mentoriteks olid Siret Campbell, Kai Valtna ja Madli Pesti ning residentideks valiti kandideerimisavalduste ja ideede alusel Raho Aadla, Valeria Januskevitš, Barbara Lehtna, Hanna Junti, Marie Pullerits, Maarja Tõnisson, Liis Vares ja Iiris Viirpalu. Residentuuri lõpuks valmistasid kõik, kes jätkata otsustasid, ette 15-minutilise osa kõigi projektide ühiseks avalikuks ettenäitamiseks. Lisaks tehti sel perioodil kaks kinnist vahe-showing´ut mentoritele ja residentuuri korraldavatele STL-i töötajatele.
Uurimisresidentuuris osalenuna võin väita, et see formaat on eriline, kuna võimaldab ühise mõttelise ruumi ja kogukonna kujunemist kaheksaks kuuks, mis omakorda tähendab keskmisest aktiivsemat ideedevahetust ja ka mentorluse saamist inimestelt, kellega ehk lavastusprojektide raames polegi koos töötatud. Ideede värskus, üldisemalt tantsumaastiku arengutele edasi kanduvad arutelud andsid igaühele tagasisidet, kuid võimaldasid teha ka üldiseid, ühiselt läbi arutatud sedastusi Eesti tantsuvaldkonna kohta. Positiivne oli seegi, et loenguid kutsuti andma ka välismaa dramaturge-koreograafe-õppejõude ning igal kohtumisel oli eraldi alateema, mis laiemas tantsu kontekstis fookusesse võeti. Eraldi pöörati tähelepanu näiteks practice as research formaadile, dramaturgiale ja performatiivsele kureerimisele.
Säärane kõrgkooli meenutav formaat võimaldab erinevate loomepraktikate ja teemadega tegelejaid n-ö ühise mõttelise katuse alla koondada, luues tavapärasest aktiivsema dialoogi ja aidates kõigil ideid vastastikku põrgatada ja laiendada. Mõnelgi juhul oli sellest kasu oma koreograafipraktika ja loominguliste otsingute või eesmärkide sõnastamisel.
Tore oli näha, kuivõrd erinevate teemadega residentuuris tegeleti, seda ka erinevate lähenemiste ja vormide kaudu. Lisaks koreograafilistele ja liikumispõhistele otsingutele jõuti ka uue koreograafiateemalise kogumikuni, kirjutati artikleid ja tehti intervjuusid. Allpool kirjeldan oma residentuuriprojektist lähtuvalt liikumise ja tantsu kokkupuutepunkte keskkonnakriisiga.
Liikumispõhise kunsti võimalused keskkonnakriisi ajastul
Mõned keskkonnakriisiga seotud aspektid on otseselt ülekantavad kehasse: välja kurnamine, ressursside mõtlematu ja piiramatu kulutamine, äestamine, maastiku viimase piirini kultirveerimine on kõik ka füüsiliselt ettekujutatatavad ja kehasse ülekantavad nähtused. Liikumine ja tants võimaldavad kehastada ressursside kulutamist, juhul kui seame keha seosesse maa või pinnasega ning käsitleme liikumist kui keha füüsilisi ressursse kulutavat tegevust. Nii liikumine kui näiteks maastiku ja üleüldisemalt looduse tajumine on olemuslikult fenomenoloogilised viisid maailmaga suhestumiseks. Sestap püüdsime residentuuriprojektis üheskoos koreograafi ja tantsija Helina Karvakiga leida erinevaid liikumismustreid ja kujundeid, mis taolist kurnamist ja ressursside kulutamist just etendaja kehas peegeldaksid.
Arutades erinevaid liikumisvõimalusi ja keskkonnakriisi eri tahke, sai selgeks, et lisaks väga otseselt viitavale keha füüsilisele väsitamisele tuleb leida alternatiivseid, mitmetahulisemaid viise „väsitamiseks“. Nii lähenesimegi kehale kui erinevat tüüpi ressursse hoidvale entiteedile ning töötasime lisaks otsesele füüsilisele väsitamisele ka tähelepanu, tantsija vaimse kohalolu, tasakaalutunnetuse jms väsitamisega. Keha on looduslik ja materiaalne nii või naa, sestap võib puhtalt füüsilise väsitamise ja vastupidavuse või lihaste kurnamise peale väljaminek mõjuda liiga lihtsa kunstilise lahendusena, mispuhul jääb puudu kontseptuaalsest läbitöötatusest ning jääbki vaid rahmeldav, korduvatesse liikusmismustritesse surutud keha.
Tajusime residentuuri vältel ning avalikuks ettenäitamiseks valmistudes, kuidas iseäranis väsitavad on need liikumised või lavalised tegevused, kus korraga on haaratud nii jõud ja vastupidavus kui ka vaimne keskendumine, tähelepanu ning tasakaal. Seega mängisime residentuuri ja ettenäitamise staadiumis erinevate liikumis- ja keskendumiskihtide järk-järgulise juurdelisamisega. Tantsijale, kes on harjunud töötama kehaga, kelle jaoks just keha ja selle liikumine on esmaseks meediumiks, võib väsitavaks lisakihiks osutuda ka verbaalse teksti esitamine. Nii muutub koreograafia esitamise kombineerimine talle eelnevalt tundmatu tekstiga omamoodi väljakutseks, võrreldes tavapärase, eelnevalt läbi harjutatud koroegraafia esitamisega. Taolised võtted n-ö sunnivad etendaja laval ka väga läbitunnetatud ja täielikku kohalollu, mis omakorda energiat võtab.
Kurnamine ja pingutus võib lähtuda ka üksnes etendaja kehast ning väljenduda ilma mingite väliste faktorite (sh rekvisiitide, esemete, takistavate objektide) mängutoomiseta. Näiteks otsis Helina Karvak erinevaid viise, kuidas liikudes omaenda kehale vastu töötada: vastujõu, impulsikontrolli, seisatuste ja peatamiste rakendamine. Nii tekib kehas huvitav konflikt ning kahesuunaline protsess, mille puhul osad lihased soovivad impulsist edasi minna ja jada või konkreetne žest lõpuni sooritada, teised lihased ja etendaja aju aga hoopis piiravad liikumist ning takistavad impulsi lõpuleviimist. Säärase liikumisstiili puhul ei ole väsimuse esilekutsumiseks tarvis isegi suuremaid liikumisamplituude, piisab väikestest mikroliigutustest kätes, jalgades, sõrmedes ja kaelas, et tantsija peaks rakendama tavapärasest enam jõudu.
Huvitavaks osutus ka asjaolu, kuidas rütmiline liikumine, olgu tegu jooksu või lihtsalt korduvate, füüsilist pingutust nõudvate liikumiste sooritamisega, võib hakata mingil hetkel energiat ka taastootma. Seega oleneb igast tantsijast-etendajast see punkt, mil keha on korduvas ja vastupidavust nõudvas liikumises jõudnud sinnamaani, et see rütmilisus ja liikumine ise haarab tantsija kaasa, muutes pingutuse juba lihtsamaks, kuna tekib lisaenergia ja soov edasi liikuda või pingutada. See aga sõltub kindlasti konkreetsest etendajast-tantsijast, kas ja kuivõrd taoline energiat tagasi andev ring kujuneb. Et residentuuriperioodil olid omad ajalised ja ruumilised piirangud, saab keskkonnakriisi, ressursikulutamise ja keha väsitamise teemadega ka edasi tegeleda ning koreograafiliste otsingutega jätkata.
Jätkusuutlikkus ja vastutus looduse ees
Hiljuti avalikustas tuntud prantsuse koreograaf-lavastaja Jérôme Bel oma sotsiaalmeedialehel1 intervjuu tantsu rollist keskkonnakriisi ajastul, kus ta kirjeldas, millised on jätkusuutliku trupi või produktsiooni põhimõtted ning mida püüab ta ise oma loometöös keskkonna huve silmas pidades järgida. Artikleid2 sarnasel teemal ehk jätkusuutlikest kunstipraktikatest ja institutsionaalse muutuse vajalikkusest, et keskkonnakriisi valguses jätkusuutlikult töötada, on kirjutatud ka kujutava kunsti ja performance-kunsti kontekstis.
Viimasel ajal on etenduskunstide valdkonnas olnud juttu muutuste vajalikkusest ja uuest kontekstist, mille on loonud kekskonnakriis ja kliimasoojenemise protsess. Kunstides võib näha üha suuremat tähelepanu pööramist jätkusuutlikkuse ja ökoloogilise kriisi temaatikale. Taolist ökoloogilist pööret on märgata ka nüüdistantsus, mis asetub laiemasse, kunstivaldkondade üldkonteksti. Üksiku kunsntiku vastutuse kõrval on juttu ka institutsionaalsete muudatuste ja praktikate muutmise või uuendamise vajalikkusest. Selge on see, et üle tuleb vaadata nii materjali- kui ressursikasutus, reisimise vajalikkus ning palju muud asjaolud, mis seostuvad pigem produktsiooni ja produktsioonimajade toimimise kui ainult loomisega.
Kogumikus „The Ethics of Art: Ecological Turns in the Performing Arts“3 analüüsitakse ja kirjeldatakse muuhulgas seoseid kehaliste kunstipraktikate ja ökoloogia vahel. Etenduskunstide valdkonna loominguliste otsuste taustal nähakse siin eetikat ja kunstniku vastutust tänapäeva üha kuumenevas maailmas. Artikleid ja teemapüstitusi leiab viimastel aastatel üha rohkem, mis märgib ühtlasi asjaolu, et tants kui kunstivaldkond ei seisa ümbritsevast eraldi, vaid on kunstina üks mõtlemise ja küsimuste tõstatamise viise ja valdkondi. Lisaks kunstniku vastutusele publiku aja, raha ja oma loomingu ees, on uueks küsimuseks kahtlemata ka kunstniku ja koreograafi vastutus looduse ja Maa kui meie koduplaneedi ees.
Inimene peab looduses viibima, seda enda meelte kaudu kogema ja selle väärtust mõistma, et aru saada looduse kaitsmise ja oma harjumuste muutmise vajadusest. Kehaga töötavatel kunstnikel on vahest suurem ja läbitunnetatum kontakt oma kehaga, selle materiaalsusega. Ning keha on üks meedium, mille kaudu loodusele lähemale liikuda (sic!). Jääb vaid üle avastada ressursse ja viise, kuidas liikumise ja tantsuga loodust ning selles toimuvaid inimesest suuremaid protsesse peegeldada ja kehastada. Keskkonnakriisist ajendatud lavastused on viis, kuidas laiemat avalikkust ja publikut sel teemal mõtlema ja jätkusuutlikumalt käituma suunata. Sest üks asi on faktid, mida meieni õnneks üha tihedamini tuuakse, kuid teine asi on võimalus näha probleeme kunstiliste kujundite kaudu, emotsionaalselt laetud kontekstis – sest lisaks faktipõhisele ja ratsionaalsele teadmisele olukorrast, on inimesel oma väärtuste ja arusaamade revideerimiseks sageli vaja just emotsionaalset raputust ja elamust, mis mõjub ka vaimselt ja mille lahtimuukimine nõuab empaatiat, märkamist ja kunstnikupositsioonist esitatud teemadesse süvenemist.
[1] https://www.facebook.com/jerome.bel.79/posts/2491997697695804.
[2] Vt nt https://culture360.asef.org/magazine/importance-innovative-approaches-art-and-sustainability/?fbclid=IwAR3KWd7WKDX-Nh8f6KUYd4RQl3OtbWKpZfLVUBuzEC8oiRXyLmDguc_V8_k.
[3] Guy Cools, Pascal Gielen (Eds) 2014. The Ethics of Art: Ecological Turns in the Performing Arts. Amsterdam: Valiz.
