Antud kirjutis on looja enda kajastus 19. novembril 2016 Vabal Laval toimunud ettevõtmisest ning on omamoodi selle kirjalik jätk. Käsitlemisele tulevad Tatjana Romanova sünnipäevale pühendatud soololavastuse ”Sünnipäev” tagamaad, filosoofiline nägemus, peegeldus ja sõnastus.
Monoloog
Esimesel oktoobril 2016 sain 28-aastaseks.
Nii kirjutis kui ka lavastus ise on monoloogid. Nende eripäraks on eelkõige kuuldavaks tehtud sisekõne, mis on suunatud nii kuulajatele kui ka iseendale. Teiseks, need ei eelda ega vaja otsest vastust. Tähtis on monoloogi olemasolu.
Tuleb tunnistada, et vahepeal ma vaatan etenduskunsti ikkagi nagu objekti. Siis tundub, et tegevus, mis on vaatajatele eksponeeritud ja eksisteerib nendega ühises ajas ja ruumis, on nii etendajast kui vaatajast kaugel, eraldi. Etendaja rohkem näitab või kehastab, kui omab. Vaatajana püüan sel juhul saada etenduse tervikuks, kasutades kõiki oma eelarvamusi ja varasemaid kogemusi. Sellise etenduse alguseks on justkui vaataja tulek teatrisse ja lõpetuseks teatrist lahkumine. Lavastajana on siiski huvitav uskuda, et etendus võiks jätkuda ja elada oma subjektiivset elu vaataja mälestustes edasi. Milline saab olema vaataja mulje-mälestus lavastusest, mis on ajas muutuv?
Me tajume asju subjektiivselt ja saame neist väga erinevalt aru, kuid mis tekib siis, kui tulles sünnipäevapeole, satume teatrisaali ja laval etendav inimene on meile isiklikult tuttav sünnipäevalaps ning lavastus avab võimaluse sukelduda maailma, mis tavaliselt jääb meie sünnipäevaõnnitluse ja kunstniku iseendaga arupidamise taha. Nii sünnipäevaõnnitlustesse kui ka kunstniku iseendaga arupidamisesse jääb palju alateadlikku … see, mida tavaliselt ei rõhutata, ei öelda, ei näidata. Näiteks ühes stseenis, mida nimetasin surmastseeniks, mängisid taustaks enne etendust salvestatud külaliste õnnitlused ja sünnipäevalapse kirjeldused. See andis võimaluse neid korduvalt kuulata uuesti teises kontekstis ja lubas märgata, et nende sõnade taga on midagi rohkemat. Samas oli õnnitluste kasutamisel ses stseenis ka teine tähendus – surmahetkel oleksid mul need sõnad meeles või minu elust lahkudes jäävad alles teiste inimeste kirjeldused minust. Kas tavaliselt jõuame märgata, et õnnitlemise ajal õpime ka teineteist paremini tundma?
Komme õnnitleda teineteist sünnipäeva puhul on saanud nii reeglipäraseks ja vahepeal tüütuks, et mõned isegi lõpetavad selle tähistamise. Oleme juba harjunud sünnipäevakinkide tegemise, küünalde puhumise, sünnipäevatordi söömise ja sünnipäevalaulu laulmisega. Kas suudame nende protseduuride kaudu avastada enda jaoks midagi tähtsat? Kas oskame näha sünnipäeva tähendust enda ja oma elu kontekstis? Kas mõeldes sünnist, arvestame ka loomisega? Kas oleme võimelised ise märkama paralleeli inimese sünni kui suurema loomisakti ja etenduse loomisakti vahel? Kas mõeldes elust, arvestame ka surmaga? Nii inimese maailmas olemine kui ka sünnipäeva tähistamine on paratamatult ja lakkamatult seotud elu ja surma kontseptsiooniga, mis on omakorda alati isiklik kogemus ja filosoofiline küsimus. Ma viibin selles kogemuses ja tulen selle juurde kogu aeg tagasi, justkui spiraalikujuliselt pöörlev arusaam jõuab tagasi hetke, mis toimub enne ja pärast üheaegselt, või nagu seesama veri, tehes kehas täisringi, jõuab tagasi südamesse. Tundub, et sünnipäeva fenomen seisnebki selles, et igal aastal oma eluaastaid lugedes või mitte, saame uuesti teadlikuks sellest, kust tuleme, kus, kuidas, kellega oleme ja kuhupoole liigume. Sünnipäev on vaid metafoor, kuhu on peidetud võrdlus ja tähenduse ülekandmine.
Liikujana leian, et minu olemise mõistmine on eelkõige ihuline liikumine, mille kaudu asjad saavad nähtavaks ja tajutavaks muutuda. Olles alati teiste inimeste seas, jään ma ometi kehaliselt oma ajalukku ning tants kui mõtlemisoskus on enese mõistmiseks ja väljendamiseks täiuslik ja paratamatult aus vahend. Tants, mis kujuneb välja läbi liikumisse heidetud oleku. Tants, mis on vahepeal küll läbi mõeldud, kuid praktika ja intuitsiooni kootöös loodud. Tants, mis on lavastuslikult ja kujundlikult loomuliku mõttearendamise teekonnal. Tants, mis on kohal ja alati nähtav. Tants, mida me kõik aastast aastasse tantsime. Tants, mis on juba täis tähendusi ja peegeldusi. Tants, mida me ise usume. Tants, mis ei ole alati ainult kehaline. Tants, mida köidab sisemine tuli. Tants, mida tuleb teistega jagada. Tants, mis loob suhet teineteise ja iseendaga. Tants, mis on kirg ja püha.
Teadvustan ja väärtustan, et 19. novembril olin laval läbi tantsumeediumi oma identiteeti kinesteetiliselt avanud head sooviva publikuga koosolemises. Inimestega, kes on olnud valitud ja kutsutud tête–à–tête. Isikud, kes juba oma kohaloluga loovad konteksti ja tähendusi. See oli publik, kes tänu teemale ja oma varasematele kogemustele ning kokkupuudetele etendajaga, oskab näha palju rohkem kui rekvisiite ja valguse muutusi, oskab näha inimest. Loodetavasti. Võib-olla seekord vaatasid nad vähem sõltudes kategooriatest, nägemata üksnes tütart, sõbrannat, õpetajat, õpilast või töökaaslast. Loodetavasti sai õnnitleja sünnipäevalapse kohta teada uut. Isegi siis, kui see uus teadmine on tants.
Mulle meeldib mõelda kunstist kui tajudele disainitud ja ainulaadsest käsitööst. Luues soololavastust „Sünnipäev“, loon ma oma elu. Püüdsin teha seda institutsioonidest võimalikult sõltumata. Olen kohalolijatele tänulik võimaluse eest teha nende jaoks etenduskunst lähemaks ja loodetavasti jääda ise kas või mõneks ajaks tajutavaks. See oli meeldiv õhtu, kus elu pidustusest sai mitte ainult erakordne teatrielamus, vaid ka kunstniku sünnipäev. Ümbritsedes ennast külaliste, publikuga, sain läbi etendusakti ennast paremini mõtestada ja väljendada.
Tänan kuulamast.
Mis?
“Sünnipäev” oli üheaegselt nii soololavastus kui ka sünnipäevapidu. See oli seltskondlik sündmus, kus justkui kõik peoks vajalik oli iseenesest olemas. Etendusõhtu teatris oli publikule tuntud, nagu ka etendaja ise, kuid küsimuseks on, mis etenduse sisuks sai ja mis alles jäi. Fookuses oli sünnipäev kui metafoor, fenomen, kunstiteos ja isiklik kogemus.
Millal?
19. novembril 2016.
Kus?
Vaba Lava teatrikeskuses, Tallinnas.
Kes?
Tatjana Romanova (s. 1988) on Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna magister ja Mait Agu nimelise tantsustipendiumi laureaat. Hetkel on ta tegev Fine5 Tantsuteatris tantsijana ning kaasaegse tantsu treeningtundide ja improvisatsioonisessioonide juhendajana. Oma erialase praktika jooksul on ta tegelenud erinevate liikumisstiilide ja tehnikatega, täiendanud ennast Helsinki Teatrikõrgkoolis ning mitmetes töötubades nii Eestis kui välismaal. Märkamisväärset mõju tema liikumispraktikale on avaldanud vabastamise tehnikad, improvisatsioon ja fenomenoloogia.
Kellega?
Autor, idee ja teostus: Tatjana Romanova
Helikujundus: Theodore Lee Parker
Valguskunstnik: Ants Kurist
Tehniline tugi: Roman Pankratov
Abi: Olga Lans, Denis Vinogradov
Osalejad ja elu konteksti kujundajad: Tulnud külalised
Erilised tänusõnad: Elvira Romanova ja Sergei Romanov
Kuidas?
Tulnud külalised olid soojalt vastu võetud ja tänatud. Pärast paljusid soove ja kallistusi jõudsime teatrisaali „neljanda seina“ mõlemale poole. Rollid olid jagatud ja publik sai vaadata tund kestnud tantsuetendust, mis lõppes elujätku tähistamise nimel õhupalli paukudega saluuti meenutades. Seejärel veetsime mitmeid tunde koos, süües, vesteldes ja tantsides. Saime elamusi, mõtteid ja torti.
Pileteid müügil ei olnud, sissepääs oli ainult kutsetega.
