Endiselt veel surisedes augustikuu fesivali meeleolust Massiarus, jagame Indrek Korneli loodud teksti, mis valmis Heneliis Nottoni töötoas “Erootika kirjutamine ja kirjutamine erootikas” – mänguline töötuba, mis avab erinevaid uksi intiimsusesse. See on praktiline retk fantaasiatesse, mida teistega ilmtingimata jagama ei pea.
Impulsiks püüd jõuda mainstream erootikast ja fantaasiast natukene kaugemale, vaadates endasse, mis teemad või romantilised narratiivid alateadvusest esile tulevad.
Teadmatuses olemise kihid vabanevad, kui saame üheks mitte olles hetkes. Mis me oleme ilma ühe või teiseta? Mis oleks rohkem tervikust, kui meist saab miski, mis on suurem?
Soovid ja ihad rändavad teadmatusse, kohtadesse, kuhu me iial ei jõua, kohtadesse, mida tunnetame enda sisemaailma piiritus üksilduses.
Me ihaldame materjali, millest on loodud inimene, ihaldame iseenda üles- ja ümberehitamist millekski suuremaks nähtavast ja tajutavast.
Meie ühtekuuluvustunnet juhtis esimene puudutus, mis ei lakanud kunagi olemast. See viis meid kohta, mida nägime, uskusime ja millesse soovisime sukelduda – sügavuse ookeanisse.
Kaks ruumi sulavad ühte, muutudes ajatuks, olemasolu areneb sügavamaks. Lihtsast naeratusest, valguse värelusest, mis helendab ja särab sees, saab unenägu – kui ma seisan. Me tunneme ühendust, elades enda teadlikest piiridest suuremaks ruumilistes kosmilistes hetkedes.
Aknad avanevad hetkeks nende helidele, kes on meie kõrval, aga mitte meie poolt, vaid sees, igavesti lähedal.
Suurima kiirusega arvutimänge läbides ronivad tunded kõrgusesse nagu teekond redelil, kaunistatud kitsaste väikeste teksade ja oranži ruumiga, tuletõrjevoolikuga, mis alistub himule.
Me tahame olla, koos luua ja ümber õppida seda, mis on meis peidus. Soovime liita, sulatada ja lahti pingestada selle peene osa endast, vabastades selle millekski, mis paneb meid mõtlema sädelusest, särast ja elavast eluenergiast.
Minu peas on uskumatu kooselu – soovid, minevikukogemustest jäänud abstraktsed mõtted, rõõmuhetked ja taganemishetked ennast süüdistavatest tunnetest.
Kontrolli oma abstraktset minevikunälga, suhtes linnuga, kes lendas minema, kuid jäi alati südame tagaruumi. Igavesti igatsedes rohkemat, purustades lihaliku iha tükeldatud ollust, voolates orgudesse ja mägedesse.
Värske tuulepuhang mu näol on sinu naeratus, mis ronib aeglaselt mööda mu nahka, pintseldades kohta, mis ei ole enam seotud, oodates lihtsat armastavat puudutust. Ma taban sind igavese igatsuse sööstuga, pilguga, mis täiendab mu hinge. Sealt me algame, lõppeme ja seal püsime, aegumatult igatsedes sügavat kihilist embust.
Liigutus, mis sünnib enne puudutust, sulatab kõik, tunneb soojust ja kiirgab elektrit, pinget, hõõrdumist ning mängib teadvuse ja meelemärkusetuse piiriga. See on rohkem kui tühjus, rohkem kui tunded, puudutused, elu ja kogemused.
Tundmatu väärtusega resoneerivad jõud sukelduvad teineteisesse.
See algas naeratusega – sädelev pilk, mõtte ühtesulandumine ja vabanemine, keereldes ja pööreldes …
