Rõõmustada saab selle üle, et Eestis on igas mõttes palju noori, kes tahavad tantsida. Kogu Eestile tiiru peale tegev Koolitantsu festival on näidanud, et eriilmelist tantsu ja võimalusi ennast tantsuliselt väljendada leidub igas Eestimaa paigas.
Iga tantsu, iga tantsija taga on õpetaja. Ka väiksemate piirkondade tantsuline esindatus on olemas – just tänu ühele-kahele tantsuentusiastile, kes kohalikku tantsukultuuri veavad. Tants, nagu iga teinegi kunstivorm, vajab aega ja pühendumist. Aastate jooksul toimunud märgatav tantsijate tehnilise võimekuse kasv Koolitantsul on rõõmustav. See on mitte ainult, aga osaliselt kindlasti pikaajalise protsessi tulemus, sest tehnika nõuab pühendumist. Tants ei ole siiski ainult tehnika. Kuidas eristuksid teineteisest laval vähem trupid, kes panevad rõhku tehnikale ja esitusele, ning need, kes tegelevad loovtantsuga ning kes tehnikale vähem rõhku pööravad? Võiksime ju pürgida sellise “sulami” suunas, kus saavad kokku tugevad hea kehakooliga tantsijaid, kellele antakse põnevaid loomingulisi ülesandeid. Hetkel on tantsumaastik aga väga võistluskeskne ning tulemustel ja saavutustel on suur rõhk. On inimlik, et ka võistlusmoment on üks teguritest, mis saab tantsijaid, tantsuõpetajaid-koreograafe motiveerida, aga sealjuures on treeningkoormused kiired kasvama. Kuhu viib tahe saavutada kõike liiga kiiresti ja korraga? Tants on ju protsess ning tantsijate kasvatamisel on oluline leida tasakaal treeningkoormuse ja tantsija tervisliku arengu vahel, võttes sealjuures aega ka kogu protsessi ja oma tegevuse mõtestamiseks.
Koolitants on paljude jaoks just nooremas eas nende hobi loomulik osa, aga samas ka tee professionaaliks kujunemisel, seades fookusesse loomingu. Hea koreograafia, trupp või tants ei vaja auhinda selleks, et vaataja aru saaks, et ta on hea. Koolitants seisab ühena vähestest selle eest, et tegijatena (nii juhendajate kui ka noortena) hindaksime tantsu ennast, mitte sellega kaasas käivaid autasusid. Igal trupil on oma tugevus, oma lugu, mida mõnel teisel võib-olla ei ole ja mida on väärtuslik teistega jagada. Võistlusmomendi tundes ei ole midagi halba, aga ehk on aeg-ajalt hea meelde tuletada, et tants on kunst ja seda oma mitmekesisuses. Kõigil on kõigilt õppida.
Rõõm on näha, et mitmekesisus Koolitantsul lavale jõuab ning et on ka neid, kes julgevad millegi uuega välja tulla. Siinkohal on oluline roll õpetajatel, kes tantsijatele, neid teades ja tundes, erinevaid väljakutseid annavad. Tuleviku suunas mõeldes võiks julgustada tantsuõpetajatest tantsuloojaid veelgi rohkem tuttavalt loominguliselt rajalt välja astuma ja katsetama. Ka Koolitantsu tervikuna vaadates jõuavad lavale tihtipeale koreograafide otsused ja valikud, mis on liiga turvalised. Murekohaks on ka väheseks jäänud mudilaste tantsutrupid. Viimase kümne aasta jooksul on mudilaste arv Koolitantsul oluliselt vähenenud. Samal ajal on plahvatuslikult kasvanud põhikooli vanuseastme tantsijate arv, mille üle saab loomulikult rõõmustada. Siiski ei ole hetkel paraku näha nooremate vanuseastmete tantsijate arvu kasvu. Kust aga uusi tantsuhingi juurde kasvaks?
Kellele ja milleks on siis see platvorm nimega Koolitantsu festival? Rõhk sõnal festival. Just festivaliliku kontseptsiooni tõttu, kus kõik soovijad saavad võimaluse, stiile ei lahterdata ja numbrilisi kohti ei valita, on tantsuloojatest õpetajad hakanud Koolitantsu jaoks looma eraldi tantse, mis kujutavad endast kunstilisema väärtusega tervikkoreograafiaid, võimaldavad lahtiselt mõelda ja ei pea sobituma etteantud kategooria raamidesse. Siinkohal tundub, et see ongi Koolitantsu roll: panna lastes ja noortes idanema idee, et läbi tantsu saab igaüks olla tema ise, kõigis oma tuju- ja emotsioonivarjundites, ilma ebapiisavustunde ehk põrumishirmuta. Et tantsu kui kunsti idee on rääkida isiklikke lugusid ja näidata kõiki emotsioone, kus ei pea tingimata mõtlema tehnilisele sooritusele, vaid sellele, mida ja miks läbi iseenda väljendatakse. Tants on turvaline kodu, pingeid maandav reiv, armastust-hoolimist näitav puudutus terviklikus kontseptsioonis. See loob noorte jaoks tantsust kui kunstist pehmema väärtuse tantsu kui võistlusspordi kõrval. See kontsept võimaldab piirideta loovust ja lavalist tantsuteatrit, mida on vaatajana kõige põnevam jälgida.
Koolitants oma mitmekesisuse ja erinevate harudega võiks tulevikus olla ka üheks vahendiks, et töötubade jms kaudu anda noortele tõmbekeskustest väljaspool võimalusi õppida erineva käekirja ja käsitlusega õpetajatelt. Oleme ju kõik tantsijate mitmekesise tantsuhariduse poolt ning ehk suudab Koolitants lisaks festivaliplatvormile ka seda juurutada.
Unistame edasi, et tantsijad ja koreograafid julgeksid nihutada piire, avastada ja katsetada, jõuda tantsudeni, mis suudaksid üllatada ja inspireerida neid endid ning publikut. Tantsime selleks, et noorte pühendumus ja kirg tantsu vastu säiliks ja viiks neid kaugele, et tants pakuks jätkuvalt võimalusi ja avastamisrõõmu. Ja mitte ainult töörõõmu, vaid ka äraelamist võimaldavat sissetulekut. Iga tants paneb erinevalt tundma ja erinevaid unistusi unistama. Mõni tants meenutab lapsepõlvehetki, mõni elusündmusi ja mõni paneb unistama hetkedest, mida pole veel olnudki.
Koolitants unistab maailmast, Eestist, kus tants on au sees, väärtustatud, hinnatud, olulisel kohal. Ja paljust muust!
Artikkel sündis tänu Koolitantsu 2024. aasta kunstilise tiimi ja žürii mõtetele. Kaasa mõtlesid Kerstin Lõhmus, Ingrid Mugu, Kristina-Maria Heinsalu, Aneta Varts ning Reili Sild ja Mirell Võsanurm Eesti Noorte Tantsu Ühingust.
