Sõnateatri ja tantsu suhe on vastuoluline. Mõnikord üllatab mind näitlejate psühhofüüsilisus ja keha-orgaanilisus. Teisel hetkel hakkab hale, et tants kannab justkui hingetõmbepausi rolli, mis võtab tantsult niiviisi ära tema agentsuse. Olga Privis on Eesti teatrimaastikul üks väheseid koreograafe, kes töötab püsivalt sõnateatris. Tema käekiri ja kohalolu on olulised sõnateatri lavastuse loomise protsessi osad, kuid jäävad enamasti lava taha ja plakatilt välja.
Kuidas viis tee sind koreograafi ja liikumisjuhina sõnateatrisse?
Kui ma veel balletikoolis õppisin, oli mul ambitsioon saada näitlejaks. Pärast Tallinna Ülikooli lõpetamist otsisin väljundit nii tantsija kui õpetajana. Kokkusattumuste tulemusena jõudsin Drugoi Teatrini (tegutses Tallinnas, asutati 2003. aastal), kuhu mind kutsuti alguses õpetama ja siis juba koreograafina lavastusprotsessides osalema. Kui Drugoi Teater nii rahastuse kui teatri eestvedajate plaanide muutumise tõttu kinni pandi, kutsuti meid Vene Teatrisse, mina liitusin trupiga liikumisjuhina.
Liikumisjuht ei ole sageli teatri hingekirjas. Miks see roll Vene Teatris olemas oli?
Tõsi, sel hetkel, kui ma Vene Teatriga liitusin, oligi ainus liikumisjuht sõnateatris Oleg Titov Ugalas. Vene Teatri töötamisloogikas oli aga väga oluline, et oleks oma liikumisjuht, sest tol hetkel tuli ka Venemaalt palju lavastajaid, kes olid harjunud töötama koos koreograafiga.
Kui sisened proovisaali koreograafina, kuidas sa oma rolli mõtestad? Kui palju sõltub see lavastajast?
See võib väga erineda. Osadele lavastajatele, kellega n-ö hingame koos, olen ka ise materjali pakkunud. Mõni lavastaja tuleb muusika ja ähmaste plaanidega. Mul on ka selline kogemus, kus ei olnud üldse vabadust, vaid ainult ülesanne: siia stseeni palun teha 40 sekundit rahvatantsu kava. Samas on lavastajaid, kes on ette andnud vaid tingimused, näiteks et näitlejad tulevad ükshaaval kapist välja. Sellisel juhul olen ise aidanud neil luua karaktereid, misanstseene jne. Kõige suuremaks kingituseks on sellised lavastajad, kes tulevad alguses ainult lavastusideega. Nendega koos saab arutada, pakkuda, mõelda ning kui lavastust kokku hakatakse panema, siis saab kogu aeg protsessi juures olla.
Milline on sinu jaoks kõige inspireerivam viis töötada?
Mulle meeldib väga töötada läbi treeningu. Kui on piisavalt aega, siis saab treeningu kaudu liikuda improvisatsiooni ja katsetamiseni. See on ilus, kui saab niimoodi aega võtta, et kõigepealt otsida, proovida, improviseerida ja alles siis hakata terviku nimel töötama. Etendaja kehaorgaanikast liikumismaterjali avastada, näitlejates juba peituvat energiat ja potentsiaali kasutada on palju huvitavam kui õpetada n-ö ette loodud kava.
Kui tihedalt oled tavaliselt seotud prooviprotsessiga?
Eks see ka sõltub, aga ma olen enda töös avastanud sellise põhimõttelise arvutuskäigu, et üks minut tantsu võrdub viis tundi tööd proovisaalis. Kui lavastaja ise ka praktiseerib liikumist või tal on kogemus oma kehaga töötamisel, siis on tal lihtsam mõista, mida minu töö endast kujutab. Õnneks praegu juba osatakse arvestada koreograafi töö olemuse ja olulisusega. On olnud ka aegu, kui olen pidanud töötama rohkem, kui minu tasu ja töömaht ette näeb.
Kuidas võrdleksid töötamist näitlejate ja tantsijatega?
Ikka sõltub, mis kooliga näitleja on, aga mulle tundub, et näitlejatele on rohkem vaja põhjendada, miks midagi teeme. Tantsijalt võid paluda, et palun hüppa kahe meetri kaugusel olevasse ämbrisse ja viska jalad taeva poole, kuid näitlejal on sellise palve peale silmad küsimärkidest pungil. Puht visuaalse pildi asemel tuleb läheneda narratiivse loogika kaudu. Näiteks tegelane märkab midagi maas, mis paneb ta kukkuma ja nii lendabki ta ämbrisse. Tantsijale on omasem proovida erinevat pidi ja siis otsustada, mis tundub õige. Mõte saab tekkida ka sellest, mida keha juba pakub. Mõtlemisprotsessid on näitlejal ja tantsijad erinevad.
Millist rolli mängib sinu meelest koreograafia loo jutustamisel?
Ühest küljest aitab koreograafia kindlasti lugu visualiseerida. Kuid huvitavam on mu jaoks hoopis see, kuidas füüsisega saab toetada karakteri loomist. Mõnikord on füüsiline leid kujunenud kogu teose läbivaks niidiks.
Aeg-ajalt on mulle tundunud, et tantsul on sõnateatris kahjuks meelelahutaja roll. Justkui paus mõtte- ja tekstitöös. Mul on sellest natuke kahju, sest see võtab tantsukunstilt justkui agentsuse ära.
Jah, ka mina hindan, kui tants on lavastuse sisse punutud, mitte lihtsalt kohatäide või kava. Selles osas olen alati imetlenud Bob Fosse’i, kelle filmides on tants nii loomulik, et justkui teistmoodi ei kujutagi ette.
Kuidas on autorsusega, kui palju tunned end lavastuste kaasautorina?
Muidugi tunnen, kui laval on seda, mis minu treeningutest ja suunamisest leitud, siis tekib autori tunne. Seda arvestades võiks meil minu meelest olla teatriauhindadel ka sõnalavastuste koreograafi nominatsioon. Mõnikord osalen proovides kogu protsessi jooksul, panustan kolm kuud, aga koreograafina ei sobitu ma ei lavastaja, kunstniku, helilooja ega mõne teise teatriga seotud ameti kategooriasse.
Olga sõnadest jääb kõlama, et tants ei peaks olema meelelahutuslik paus, vaid võiks olla hoopis tunnetatav niit, mis hoiab lavastustervikut koos – isegi siis, kui seda niiti ei märgita plakatil ega auhinnakategooriates.
