Käesoleva aasta jaanuari keskel toimus Vahelüli, “TantsuRUUMis toimuv kahepäevane loominguline sündmus, mis kutsub kunstnikke kohtuma võrdsetel alustel, loomaks üheskoos pinnas päevakajaliseks dialoogiks, ideede vahetamiseks ning tantsukunsti arenguks.”1 Selleaastane Vahelüli toimus kolmandat korda ning tavakohaselt panid programmi kokku TantsuRUUMis resideeruvad kunstnikud, kelleks on 2021/2022 hooajal Hanna Junti, Sofia Kruusamägi, Laura Kvelstein ja Greta Liht.
Sündmus lõppes vestluspaneeliga, mille keskmeks oli arutlus tantsu, tehnika ja keha üle. Paneeli modereeris Marie Pullerits ja osalema olid kutsutud Heili Einasto, Joanna Kalm, Oksana Tralla, Külli Roosna, Annika Üprus ja Ruslan Stepanov. Vestlus oli huvitav ja mitmekesine tänu osalejate erinevale taustale ja kogemusele. Kõik rääkisid justkui ühest ja samast asjast, ometi igaüks oma mätta otsast ja piisavalt erinevalt. Vahepeal tekkis küsimus, millest me üldse räägime. Ja võibolla on seejuures isegi olulisem, et miks räägime, miks just tehnika? Kas see on praegu kõige aktuaalsem või olulisem tantsukunsti puudutav küsimus? Samas on tantsu õppimise ja õpetamise puhul tehnika omandamine, rakendamine või sellest loobumine ju möödapääsmatud. Ei saa vist tegeleda tantsuga, ilma et tegeleks tehnikaga, ükskõik, mis tasandil või mil viisil see tegelemine toimub. Seetõttu oli see teema omamoodi magus tabamus nii neile, kes igapäevaselt nagunii tehnika küsimusega tegelevad, kui neile, kes olid selle unustanud. Ja nagu ühele heale konverentsile ikka omane, siis nii ka seekord: mida kauem ühest asjast räägiti, seda segasemaks kõik läks. Seega õnnestumine. Ning ei tekkinudki tunnet, nagu vahel mõnel konverentsil tekib, et paneeli teema on just see, mis maailma päästab ja mille ümber kõik keerleb. Jällegi õnnestumine.
Mõtted, mis vestluspaneelis kõnetasid:
“Minu jaoks on tehnika kõige tavalisemas mõttes oskus ja minu töös tähendab see seda, et kui ma ei oskaks kirjutada, ei tunneks tähti, siis ma ei saaks ka kirjutada.”
– Heili Einasto
“Kuidas ma mõtlen tehnikast, on see, et tehnika ei ole minust eraldiseisev. Minu jaoks on juba huvitav see, et me räägime tehnikast kui mingist asjast, aga ta ikkagi asetub kehas, ta saab eksisteerida üksnes läbi praktika.”
– Joanna Kalm
“Millegi valdamine… selle juurde käib teadlikkus. Selleks, et midagi õppida, pean ma aru saama, mis see on. Sellega käib kaasas kontekst ja eesmärgid, miks ma seda teen.”
– Oksana Tralla
“Ma ise olen pikemat aega seda tehnikat defineerinud viisina organiseerida informatsiooni, liikumist, käitumist, samme, protseduure, et jõuda siis mingi tulemuse või eesmärgini. [– – –] Ükski tehnika pole hea ega halb ja kindlasti mitte neutraalne.”
– Külli Roosna
“Tehnika peale mõeldes üldiselt on minu jaoks olnud oluline, ka teisi kuulates, just see tagurpidi efekt, mõiste unlearning. Et see on ka omamoodi tehnika, väga vajalik tagurpidi mõtestamise protsess.”
– Annika Üprus
“Ma mõtlen pigem nagu looja ja tehnika segab alati, see võtab liiga palju aega nagu iga rafineeritud kunst: ballett, ooper. Sa pead pühenduma sellele, mida teed, ja siis tekib mingi tulemus või kvaliteet.”
– Ruslan Stepanov
Meie proovisime tehnika mõistet omakorda tudengite perspektiivi kaudu läbi närida.
M: Mis on tänapäeval tantsukunsti kontekstis kõige olulisem tehnikat puudutav küsimus?
A: Võib-olla mitte kõige olulisem tehnikat puudutav küsimus, aga palju küsimusi tekitav on see, kas tantsijal on vaja tehnikat, et tantsida. Milline tantsija on ilma tehnikata tantsija? Kui tantsija on varem tehnikat õppinud, kas tal on võimalik tantsida ilma tehnikata?
M: Miks üldse tehnikast rääkida? Kas küsimus tehnikast on adekvaatne?
A: Miks mitte? Tehnika annab tantsijale raamistiku, milles töötada tervislikult, ja tööriistad, mis annavad tantsijale vabaduse. Minu jaoks on tehnika kõige alus, see võib olla väga hea baas liikumiseks ja selle selgeks saamine annab eelise omandada erinevaid tantsustiile läbi elu. Tehnika võib lisada tantsu kvaliteedile stabiilsust ja hoiab tantsijat tervena. Kaasaegses tantsukunstis võib tihtipeale tehnika kõrvale jääda. Arvatakse, et see võtab ära tantsija isikupära, kuid minu jaoks tuleb tehnika ainult kasuks, kuna kehad on nii erinevad. Oleks ju rumal mõelda, et isikupära arvelt saab viga tantsija tervis.
A: Miks vajab tantsija tehnikat?
M: Peale selle, et mõni tehnika on vahend tantsu esteetilisemaks muutmisel, on enamikul tehnikatel ka väga selge funktsioon muuta liikumine kehasõbralikumaks ja ökonoomsemaks. Tänu sellele on tantsimine-liikumine jätkusuutlik tegevus. Lisaks aitab tehnika säilitada kvaliteeti, mis on juba tekkinud. Aga kindlasti saab tantsida ka ilma tehnikata ja ma usun, et iga tantsija ei vaja tehnikat. Kõik, mis jääb tehnikast väljapoole, ongi ju see, mis teeb ühe tantsija isikupäraseks ja huvitavaks.
A: Milline suhe on tehnikal ja kvaliteedil? Kas sinul kui tantsijal peab olema tehnika, et liikuda kvaliteetselt?
M: Ma arvan, et tehnika võib aidata saavutada soovitud kvaliteeti. Samas tahaksin uskuda, et kvaliteedini on võimalik jõuda ka ilma tehnikata, aga siin on juba oluline, millist kvaliteeti otsitakse, küllap on mõne kvaliteedi puhul tehnika isegi takistuseks. Ja igal juhul ei taha tehnikat ju lõpuks keegi näha… tehnika on ikkagi viis, vahend, töö, aga kvaliteet on see, mis vaatajat huvitab. Ja selleks, et tantsija liiguks kvaliteetselt, on kindlasti vaja mingisugust tehnilist põhja ning parima kvaliteedini jõudmiseks on võibolla vaja siis see tehnika jällegi unustada.
A: Milline tantsija on ilma tehnikata tantsija?
M: Amatöör, puhas leht. Potentsiaalselt unikaalne, originaalne ja autentne liikuja. Need, kes Jerome Bel’i2 huvitavad.
M ja A: Milline on sinu kogemus tehnikaga? Kas tehnika ja valu käivad käsikäes?
A: Usun, et tehnika ja valu käivad mingil määral käsikäes, aga iseasi on see, kui kaugele me laseme valul minna. Muidugi oleneb millisest valust me räägime, kas tahtmatust või tahtlikust. Tahtmatu valu: kui hakkame õppima põrandatehnikat, siis keha ei ole harjunud põrandal asju tegema ja saab sinikaid. Tahtlik valu: ignoreerin oma kehaehitust ja valu ning surun jala kõrva taha.
Arvan, et tihtipeale soovime kõik paremaks saada ja selle käigus ei kuula oma keha, vaid teeme asju tahtejõust ning võime seetõttu haiget saada.
M: Läbi valu treenimine või tehnika omandamine on absurdne, see ei ole ju jätkusuutlik. Üks asi on pingutus või ajutised sinikad, kui pole ammu põrandal rullinud, aga muud varianti ma ei näe. Minu jaoks seostub see vanakooli balletiõpetusega, et saaks aga kannad väljapoole ja selg sirgeks ja pepu sisse. Kuidas aga nende tulemusteni seestpoolt jõuda, õppisin ma alles ülikoolis. Ja ma ei ole muidugi ka mingisugune priimabaleriin, aga nüüd saan aru, kuidas olin balletti “valesti” kehasse õppinud ning võttis aega, et sellest tagasi tulla ja läheneda kehasõbralikult tehnikale, mis seisneb virtuoossuses ja võiks isegi öelda, et kehavälisuses.
A: Kui peaksid defineerima sõna tehnika oma valdkonnas, kuidas teeksid seda?
M: Tehnika on igas valdkonnas viis millegi tegemiseks ja nii ka tantsukunstis. Erinevaid tehnikaid ja nende erinevaid funktsioone-eesmärke on aga piisavalt palju, et tehnika mõistet on keeruline konkreetsemalt määratleda. Küll aga võib vist üldistada, et enamasti on tehnika abivahend, et tegevus oleks mugav, jätkusuutlik ja korratav. Samas tantsukunstis on praegu ilmselt aktuaalsem praktika mõiste, kuid koolis on jällegi küsimus tehnikast möödapääsmatu – kas balletti on vaja… või pigem pilatest… jne. Kui aga proovida tehnikat etenduskunstides laiemalt näha, siis ega vist ei saagi rääkida rohkemast kui tehnika-fragmentidest? Ilmselt pole küsimus tehnikast etenduskunstides ka asjakohane.
M: Kas kool kui institutsioon saab tehnika õpetamisest lahti öelda?
A: Rääkides tantsukoolist, siis arvan, et tehnika õpetamisest ei saa lahti öelda. Tehnika annab tantsijale omapärasuse ja mitmekülgsuse. Tantsijad vajavad igapäevast treeningut. Kui neile ei õpetata tehnikat, siis kuidas nad peaksid oskama end treenida? Arvan, et tantsija liikumine on huvitavam, kui ta oskab kombineerida erinevaid tehnikaid.
M: Kas 20 aasta pärast on küsimus tehnikast relevantne?
A: Keeruline on öelda, mis 20 aasta pärast tantsumaastikul toimub, kuna kõik areneb pidevalt. Aga arvan, et kindlasti räägitakse tehnikast ja küsimus tehnikast on relevantne. Usun, et tehnikaid on juurde tulnud ning on ka rohkem somaatilist liikumist tantsus. Ei oskagi arvata, kas tehnika hakkab ajaga hääbuma või muutub aina tugevamaks.
M: Kuidas põimiksid ühte lausesse tehnikaga seostuvad järgmised mõisted: praktika, kogemus, kvaliteet, (treening)süsteem, protsess, oskus?
A: Läbi kogemuse saab tehnika praktiseerida oma hetkelisi oskusi ja muuta nende kvaliteeti, pideva treenimissüsteemi tagajärjel areneb liikumise kvaliteet, mis suurendab isiklike oskuste omandamise protsessi.
A: Milline tehnika on sinu jaoks kõige olulisem?
M: Igapäevane toimimise tehnika. See, kuidas ma oma peas ja kehas tegelen sellega, mis toimub mu sees ja ümber, ja see koosneb erinevatest fragmentidest. Sama rakendub ka liikumises, ma ei saa öelda, et ükski tehnika kuidagi prevaleeriks, vaid on fragmendid, mis minu jaoks toimivad ja mida rakendan ilmselt juba ka automaatselt. Need tehnikate fragmendid on seotud nii esteetilisuse kui ökonoomsusega.
1 https://tantsuagentuur.ee/event/vaheluli-3/ 2 Jerome Bel on Prantsuse koreograaf. Tema töös "Gala" osalevad lisaks professionaalidele ka amatöörid ning lavastuses "Disabled theatre" on laval Downi sümdroomiga etendajad.
