Mind ootab ees tantsutund lasteaialastega vanuses 3–7 aastat.
Võtan kolmandalt korruselt ühe tüdruku ja liigume koos alla. Teise korruse koridoris kuulen õpetajalt, et teine tüdruk alles paneb riidesse. Lähen esimese tüdrukuga edasi esimesele korrusele, kus meid ootavad kolm kõige nooremat särasilma. Kahel neist on pehmed loomad kaasas. Kolmas tormab veel viimase hooga rühmaruumi, et oma jänes kaasa võtta. Ma ei keela – kaisuloomad võivad olla suurepärased tantsupartnerid ja truud kaaslased.
Treppidest üles ja teise korruse saali sisenemine on traditsiooniline – kolm väiksemat jooksevad saali ukseorva peitu ja hüüavad hetke pärast rõõmsalt: „Me oleme siin!” Nad võtavad oma jalanõud jalast ja jätavad need sinnasamma ukseorva. Ühendan kõlari telefoniga ja enne muusika käivitamist teen ettepaneku: „Teeme tere-ringi!“ Selle hooaja statistika järgi on õnnestumiste protsent olnud pigem tagasihoidlik – umbes 35%. Täna aga lausa 90%! – neli last kogunevad minu ümber ja hakkavad sättima, kes kelle kaisulooma käest kinni võtab, sealhulgas need, kes tavaliselt raudkindlalt tere-ringist keelduvad. Aga üks kahest vanemast tüdrukust vajab täna pikemat veenmist. Ta on redeli ja seina vahel kõrgel üleval ja ta küll annab meie ringiga ühinemiseks lahkelt lootust, aga see võtab tal umbes 140 sekundit aega. Olen sisimas veendunud, et ring laguneb enne koost, aga võta näpust. Isegi kniksud saavad enam-vähem tehtud.
Kõlar. Kirjutasin eelmisel tunnil õpetajate chat’i, et aku on tühi – kas keegi teab, kus laadija on? Pärast tundi arutati veidi, kas üldse laadijat kunagi oligi. Selgub, et sügisel oli, aga jutt jäi õhku. Täna on selge: aku on ikka sama tühi. Kõlar mängib mulle kolm neljandikku loost ja kui uuesti alustan, kostab veel kaks korda umbes veerandi jagu. Aga pole hullu – niipea me nagunii muusika järgi midagi tegema ei hakka.
Tänane eriatraktsioon on meie kõige noorema, 3-aastase lapse minimängufotokas, mis teeb päriselt pilte. Sellega pildistamine on kõigile väga lõbus. Ronitakse isegi aknalauale, et õues mängivast vennast pilti teha. Minu palvel loobuvad lapsed üllatavalt kuulekalt kaamerast ja see jääb tunni lõpuni aknalauale. Tunnen, et sain episoodiga eeskujulikult hakkama ja mingi kummalise sügisest mitte veel vaibunud jonnakusega hakkan üritama lastele midagi välja pakkuda.
Ruum on täna heldelt minu vastu. Kaks last mängivad juba kodu, üks on jõudnud kaks korda haiget saada, keegi on kastist – sellest, kus on ümmargused avad – kõik värvilised puuklotsid ja pehmed kuubikud välja kiskunud, nii et pool põrandat on mänguasju täis. Mingist hetkest mu mälupilt katkeb. Arvatavasti üritasin järgemööda ühe ja teise tähelepanu püüda, et nad keskenduksid sellele, mida ma välja pakun (hääle tõstmisest kõigi korraga kõnetamiseks olen tervislikel ja pedagoogilistel põhjustel peale paari haledat katsetust loobunud – on selge, et minu jaoks see ei toimi).
Siis tekib mul arstipaus ja vestlus kõige vanema, 7-aastase tüdrukuga, kes on kolmandat korda haiget saanud, jalalaba on pealt tõesti marraskil. Lohutan teda, tema väljendab mulle kallistustega ja sõnades suurt kiindumust. Küsin, kas nad balletitunnis harjutavad kontserdiks tantsu. Tema räägib, kuidas talle meeldib kodus dance battle’it teha, aga et kõige rohkem meeldin talle tantsu juures mina.
Minut-kaks kestnud vestluse lõpus avastan, et saali põrandale on kerkinud paarikümnest väikesest puidust toolist ehitatud onn. Sinna on tassitud ka pehmed mänguloomad, mis enne lebasid saali teises otsas aknalaual suure pappkasti sees. Nüüd püütakse samast kastist võetud sinise pleediga majale katust peale sättida.
Tundi on järel veel umbes 20 minutit. Otsustan teha väikese koosoleku. Seitsmeaastane on minu juures ja muudkui kallistab mind, üks viiene samuti. Ülejäänud kolme veenan enda juurde tulema ja ringi istuma, et natukene juttu rääkida. Räägin neile, mis mul südamel on ja kuidas mina tundi ette kujutan. Lepime kokku, et nüüd hakkame kõik ühte tegevust koos tegema.
Sekundiga taastub olukord vaikimisi ja igaüks on jälle omas elemendis.
Viie lapse peale on mittekuulamise põhjuste variatiivsus esinduslik ja 45 minuti jooksul jõuab iga laps tahtlikult või tahtmatult rakendada mitut neist: laps unustab ära, et ta võiks kuulata; laps teeskleb, et ta ei kuule; laps näeb vaeva, et ta ei kuuleks; laps ütleb otse välja, et ta ei kavatsegi kunagi kuulama hakata.
Tunni lõpuni on jäänud vähem kui 10 minutit. Kuskilt tuleb mul nahaalsus pakkuda välja, et teeme nüüd koos sellise lõbusa tantsu, et igaüks pakub ühe liigutuse ja siis paneme nendest väikese tantsu kokku. Huvilisi on šokeerivalt palju. Esimene näitab üle saali oma liikumise ette. Palun, et teised paneks tähele ja et ta näitaks seda uuesti. Ta näitab, aga ühe täiesti uue liigutuse. Väga hea. Siis näitab teine, kolmas. Asi sujub. Viimased kaks keelduvad. Kui ütlen, et hästi, teeme siis tantsu nende kolme lapse liigutustest, tahab neljas ikkagi enda liigutust ka näidata.
Tunni lõpuni on jäänud viis minutit. Üks ütleb, et tema tahab nüüd head-aega ringi teha. Ütlen, et teeme tantsu ilusti valmis ja siis teemegi. Proovime neid liigutusi ja teeme ühe korra tantsu läbi.
Tunni lõpuni on jäänud 1 minut ja üks neljane küsib nõudliku häälega: „Aga millal kivikuju mäng algab?“ Viiene on hoogu sattunud ja ütleb, et tema tahab veel liigutusi näidata. Viimase minutiga õpime veel ära mitmed tema liigutused, mängime kivikuju mängu ja teeme head-aega ringi (kuhu kuuene tuleb solvudes, sest teda ei võetud tema sõbra mängulooma kõrvale seisma, kutsun ta enda juurde; ja kust neljane ja kolmene kolmveerandi pealt jooksevad jalanõusid jalga panema).
Kolm last lahkuvad saalist, kaks jäävad mulle appi koristama. Need on kaks vanemat. Püüan nendega tänasest tunnist veel üht-teist rääkida. Kuuene ütleb, et talle ei meeldi tere- ja head-aega ring. Küsin, miks, aga praegu ma enam ei mäleta, mis ta vastas. Vastan talle, et see on peaaegu ainuke asi, mille väiksemad on sügisest alates ära õppinud – et sügisel nad veel ei seisnud jalad koos, aga nüüd seisavad.
Kui saalist väljume, ootab kuuese isa, noorem vend süles, ja küsib lapselt närviliselt: „Noh, kus sa nii kaua olid, meil on jube kiire!“
Ilusat tantsukuud!
