Foto autor: Joanna Kalm
Tantsimine loob ihulise terviklikkuse. Tantsides avastame iseenda kohta nii mõndagi: kuidas elab hing?; mis mõtetest mõjutamas?; kas kuskil on kangus?; miks kuskil on kangus?; kas olemine on tõesti juba tibakene helgem?; kas ma tõesti ikka veel jätkan?; miks ma küll lõpetada ei soovi? Tantsimisega kipub sedasi olema, et kui juba alustada ja hoog sees, siis pidama saamine libiseb juba tervistavaks vajaduseks muutunud liikumisega, jätkates üha kaugemate tundide taha. Tantsimine on tähistamise tava – elavana olemise pühitsemine. Üldiselt oleme harjunud tantsima teatud kindlates olukordades ja kohtades – igaüks oma soovide järgi. Nii kaua, kui miski ei takista harjumuspäraselt jätkamast, ei võta me üldiselt vaevaks lihtsalt aja viitmise eesmärgil ennast muutma hakata. Aasta 2020 on alates märtsi keskpaigast olnud ütlemata isesugune kogemus ja vähe on neid, kelle elukorralduses kõik muutumatuna püsima jäänud on. Alles mõni aeg tagasi olid tantsimiseks tarvilikud valiku- ja ruumivõimalused põhimõtteliselt piiritud, sest eriolukorra tõttu kehtestatud riiklikke piiranguid toona veel ei olnud. Piiritletus oli vaid meie mänguline kujutelm. Praegusel hetkel on see aga tõelisus. Muutuste kannul käib loomuldasa kohanemine ja õnneks on tants piiramatu vabadus igaühe isiklikus iseolemises ja olukord, milles hetkel ühiselt viibime, ei vähenda karvavõrdki võimalusi tantsimiseks – muidugi võib keskkond harjumuspärasest ehk erinev olla, kuid tegelikult ei ole määrav mitte see, kas tantsida tantsusaalis või klubis või looduses või kodus köögilaua taga, vaid see, et tantsiv inimene on vaba, olenemata sellest, kus ta ka ei viibiks. Tantsiv inimene on elava enesena ruumis, mõjutades ümbritsevat ja saades ümbritsevast mõjutatud. Tantsides toimub pidev nii teadvustatud kui ka teadvustamata suhtlus iseenda ja välisega. Tantsides oleme kohal praeguses hetkes vääramatute, eitusele allumatute tõelisustena – kehadena. Meil on võime rännata enestena enestes ja see, kui avarasse piiritusse tantsimise käigus vabaneda, sõltub juba igaühe isiklikest valikutest oma piiride piirimail. Me kõik tantsime iseenda omanäolist elutantsu ja alge alustamiseks on meis kõigis alati olemas ja kättesaadav – tuleb lihtsalt lubada hetkel sündida ja ennast liikumisse usaldada. Tantsu tuleb esmalt tantsima hakkamisega tervitada ja seejärel nautida selle tervistavat mõjujõudu. Tuleb olla avatud tarkustele, mida tantsimine eneses kannab ja olenevalt olukorrast loob – ja neid tarkusi on ohtralt! Tantsides siseneme ühtelugu taaskordselt tundmatusse, mis ometigi on alati nii tuttavlik – meie eneste peegeldus –, tutvume iseenda piiritletud piiritusega ja hea õnne korral avastame ehk midagi uutki – saame targemaks. Sedasi muutub ilm meie ümber avaramaks ja õhku, mida hingata, on kõigile rohkem. Oleme vabad, tantsides väliste piirangute tekitatud ootamatus ruumilises piiratuses! Nii üksi kui ka ühes oma lähedastega, kellega praegusel ajal koos oleme. Esmalt minutiks ja siis vaatab edasi. Küll järgmine hetk peatselt saabub. Võimalused tuleb ise luua. Igaüks meist teab, kuidas tantsida. Tuleb lihtsalt alustada!
MÄLETAMINE ISEENNAST MÄLETAMAS
Raho Aadla
Anumai Raska
Nele Suisalu
Kai Valtna
Eline Selgis
EESSÕNA
Järgnevad mälestused on jagatud 23. veebruaril 2020. aastal TantsuRUUMi iga-aastasel loomingulisel sündmusel VAHELÜLI, kus saavad kokku tantsukunsti üliõpilased, tegutsevad tantsukunstnikud ja -õpetajad ning tantsust huvitatud teiste erialade liikujad, teise päeva alguses ühise hommikusöögi ja päeva esimese liikumisuurimuse vahel. Meid oli koos kolmekümne kanti – edasises tekstis tähistatud kui kogum. Küsisin oma kaaslastelt enne pudrukaussidesse sukeldumist Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidu selleaastase tantsukuu tunnusmõttest TANTSIDES TARGEMAKS ajendatud küsimuse “Mida oled Sina tantsimise käigus õppinud ja kuidas targemaks saanud?” ja palusin süües igaühel laskuda enese kogemusmällu, et täis kõhuga leitut teistega jagada. Oma mälestust jagasid lisaks minule veel Anumai Raska, Nele Suisalu, Kai Valtna ja Eline Selgis. Südamlikud tänud teile! Edastame need õdusas õhkkonnas vestetud mälestused kahetises ehtsuses. Järgnev lugemine on lisaks sõnutsi kõneletud narratiivsele loole ka sissevaade iga rääkija isiklikku siseilma, mille oleme juhtunust nüüd – kuu aega hiljem – eneses taasloonud. Iseenda mäletamise mälestuse jagamise ajal oleme kirja pannud kaldkirjas. Rääkides ei ole väga keeruline ühelt mõttelt teisele hüpata ja alustatud mõttearendust lihtsalt pooleli jätta. Mõnikord tingib seda personaalne maneer, mõnikord oskamatus ennast sobival viisil sõnastada või siis soov juba välja öeldud teemaga enam mitte jätkata. Hägustuda või hägustada. Seetõttu võib järgnevas kirjutises esineda mõttearendusi, mis Uroborosena iseenda alguse alla neelavad, jättes sõnulseletamatu lugeja enda sõnastada. Kirjakeel oma kainemõistuslikus reeglipärasuses kõnekeele heitlikkust üldjuhul ei salli, aga teeme seekord selles osas erandi. Nii et kui miski kõlab segaselt, siis see seda ka on. Austame seda kui tõelisust, mis Eesti Tantsuagentuuri kontori ukse ees 23. veebruaril 2020. aastal kõigest kakskümmend minutit kestnud vestlusringi ajal juhtus.
MÄLESTUSED JA MÄLETAMISED
RAHO: /istun sirge seljaga, kergelt harkis jalgadega ja täisnurksetelt joonduvate puusa- ja põlveliigestega jalalabad sulamas pinda/ Juba Viljandi ajal, üheksa aastat tagasi hakkasin X-baaris tantsimas käima. Tajusin teatavas mõttes /vajun ülakehast alla ja siis kiirelt üles/ – eks see mulle meeldis ka /vaatan otse/ – vahva oli. /seiran kogumis ühte ja teist/ Vahet pole, kus peol ma tantsin. Homobaarid on isiklik maitse-eelistus. Alguses tantsisin pidudel nii, et mõtlesin ainult iseendale. /liigun õlakaheksatega kergelt küljelt-küljele/ Mina, siin liigun. Ma ei pööranud tähelepanu teistele. Ma ei suhelnud. Nendest kogemustest avastasin, et kui ma ühelt poolt suunan tähelepanelikkuse enda sisse ja luban enesel liikuda, aga samas, kui ma olen pidevalt avatud ka teistele selles peo-situatsioonis – siis aastatega on see muutunud. /elavnen ja liigun mitmetest ülakehapunktidest samaaegselt lühikesi vahemaid pidi pidevalt suunda muutes püst- ja rõhttelje kõikides ristumispunktides pehmusega/ See on järjepanu aastate jooksul muutunud. Viimane pidu – luban enesel liikuda, aga samas, kui olen pidevalt avatud teistele, siis nende aastatega on see pikaajaline kogemus, mida igal korral peole minnes kogen. Viimane oli näiteks Kopli Couture peol nädal tagasi. Ma läksin sinna. Sisenesin ruumi – kell oli kaksteist /seisatan/ – see oli tossu täis. Inimesi oli mõõdukalt. Liikumist ei toimunud. Kõik olid staatilised. /pikendan lülisammast püstteljel/ Istuvad. /lõdvestun ja seiran kogumis ühte ja teist/ Minul oli kindel eesmärk minna peole tantsima ja seda ma ka tegin. /alustan peast lülisambalainetust aeglaselt küljele/ Alustasin mitte kobamisi, et ma nüüd siin kuidagi niimoodi /jõuan keskteljele tagasi/, vaid ikka kohe /ja jätkan jõudsalt kiireneva lainetusega/ 100%. Vuh, vuh, vuh! /lainetus võimendub veelgi nii ulatuses, kiiruses kui ka võimsuses, haarates liikumisse kogu keha. Luban kiiresti ja teravalt liikuvatel kätel sattuda püst- ja rõhttelje kõikidesse võimalikesse ristumispunktidesse, ringitades õla-, küünar-, randme- ja sõrmeliigeseid samaaegselt, kuid ebakorrapäraselt nii päri- kui ka vastupäeva/ Kütan – sest ma soovin saada seda kogemust, et ma olen hingetu. Et ma olen muusikaga koos loonud selle ruumi energiat. /seisatan/ Ja see on nii huvitav. /vaatan alla/ Nii mitu aastat – see oskus või teadmine või tarkus. /vaatan otse/ Muuta. /seiran kogumis ühte ja teist ülakehast pilguga kaasa keerates ja avatud peopesadega langetatud käed kogumi poole suunatult/ Panna inimesi tantsima. /käed hakkavad märkamatult kõrgemale tõusma/ See on mu viimase viie aasta üks suurimaid leide. Ja see on nii rõõmustav, et ma olen iseendas jõudnud selle julguseni, et ma seda suudan ja tahan ja julgen teha. /käed sööstavad sirgjoones esipoole nurkadesse suunatult koos üles, samal ajal, kui abaluud sulavad paituses lõdvestusse ja pilk pöördub üles/ Jah. /küünarnukid liiguvad sööstuga külgede juurde, kõik esipoole lihased pingulduvad, kulmud on kergelt tõstetud, pilk piilub altkulmu ja suu ilutseb naerus/
KOGUM: Aitäh! /toimub üldine asendikohendus, tähelepanu on isiklik ja pilgud hüppavad/
ANUMAI: Ma siis jätkaks. /teadvus tõmmatakse vaakumisse/ Mul on sarnane lugu. Või samal teemal. Ma läksin eelmise aasta talvel oma sõpradega Viljandis Romaani. Jõime seal jooke. Suht svipsis oli olla. Läksime alla tantsima ja silma jäi mingi keskealiste meeste kamp, kellest üks tuli. Oli ka selline – ööää. Purjus. Ütles: “Oo, näita mulle ka mingeid tantsu-move´e, nii lahedasti tantsid!” Ja kuidagi – tavaliselt. Ta oli selline… Ma mõtlesin, et kas ma reageerin sellele või ei reageeri. Mõtlesin, et noh, olgu. Nii hea tuju on ja värki-särki. Et olgu. /ikka vaakumis, õhk võiks veidi rohkem mu teadvust hellitada/ Ma siis õpetan. Tantsisime seal täiega pikalt ja kuidagi ajapikku /täielik vaakum/ – alguses ta tegi lihtsalt minu liigutusi järgi. Ühel hetkel ma ütlesin talle: “Kuule, avasta ise! Loo mingeid kujutluspilte endale, mis sind toetaks.” Ja kuidagi läks ja läks ja läks. Ja lõpuks hakkas ta nutma. Ta ütles: “Olen unistanud, et saada tunda, mida tähendab tantsimine. Esimest korda tunnen seda!” /püsivalt vaakumis/ Ja ta nuttis ja nuttis ja nuttis.
/kogumis naeravad paljud, mitmed lõdvestumised kujudest ja uuesti hangumised/
ANUMAI: /kuulen naeru, hetkeks tuleb veidi õhku sisse/ Ja lõpuks hakkasin mina ka nutma.
/kogumis naeravad kõik oma väljenduslikkusega, liikudes suuremal või vähemal määral oma koha piires/
ANUMAI: Ja siis me tantsisime ja nutsime. Tantsisime ja nutsime. Vist üldse Romaanis kõik inimesed olid – aa. See kõik läks lihtsalt. Fiiuuhh! Kuskile nii suureks ära. Lõpuks jätsime hüvasti. Ma ei saanud teada tema nime ega midagi. /jätkuvalt vaakumis, rahulikult olles polegi tegelikult nii palju õhku tarvis/ Ja siis aasta hiljem tema töökaaslane kirjutas mulle, et kas mäletad – eelmisel aastal Romaanis oli selline värk ja me nüüd läheme oma töötiimiga uuesti jõulupidu pidama ja kas sa tahaksid ka meiega tulla. /endiselt vaakumis/ Mõtlesin, et veidi imelik, aga samas nad lähevad Romaani. Ma oleks ka niikuinii Romaani läinud. Olgu, lähme. Astusin sinna sisse ja see sama tüüp – nüüd ma tean, et ta nimi on Alar, umbes 50-aastane – hüppas kohe üles ja hüüdis: “Oo, Anumai! Sa tulid Romaani! Hakkame tantsima! Hakkame tantsima!” /vaakumis läks kitsamaks/
/kogum naerab ja muutub/
ANUMAI: Ta töökaaslased tahtsidki talle üllatust teha. Kuna ta olevat terve aasta vahepeal sellest rääkinud, et sel õhtul sai tantsida. Siis mul käis korraga selline /õhk hakkab tulema?/ – aa. Et mis mõju võib tantsul kellelegi olla. Ja täiesti ootamatust kohast. See lükkas väga paljud asjad selleks hetkeks paika. /teadvus nagu hakkaks vaakumist vaikselt välja vajuma/ Just selle koha pealt, et mis on elu. Miks ma tantsin? Pilt oli korraga selge. Täiega ilus kogemus /õhk- vaakumist väljas, olen tagasi, näen, kuulen, tunnen/.
KOGUM: Vägev. Aitäh! /keegi mõmiseb mõistmise väljendamiseks, keegi heliseb muhelevalt, avamata suuga/
NELE: /süda juba tükk aega rinnus tunda, ruum läheneb/ Ma võin jätkata. See läheb ühe lainega. Kui nihkuda peo kontekstist nüüd natuke teise konteksti, mis tegelikult /üks väike sisemine spiraal/ on ikkagi peo kontekst, aga mitte selline väljaskäimise kontekst. /lõdvestan enda väljas ruumi mugavust/ Mina olen peale õnnetust oma keha taastamiseks kasutanud viie rütmi tantsu. /sätin maaühendust pisut ümber/ Ühelt poolt tundus see hea ja turvaline koht, kuna seal ei ole teisi tantsukunstnikke. Saan seal olla teiste inimestega, kes tulevad lihtsalt tantsima. Ilma alkoholita. See on teistsugune kogemus, kui inimene lubab endal tantsida ka siis, kui ta ei ole alkoholist käivitatud… /üks väike koondav liikumine mõttetasandil/ Niisiis eelmisel aastal surfasin põhjalikumalt viie tantsu lainet, kuna mul tekkis idee teha sellele toetuv sooloetendus. /seljatagune ruum avaneb ja liigun vastutulevasse soojusesse/ Aga see kogemus: viie rütmi struktuur iseenesest juba on see, mis avab inimesi tantsimisele. Mõnus, et on olemas sellised kohad, kus inimesed käivad koos selleks, et kogeda sellist loomulikku, liikumisest sündivat energialainet. Ja see on nii huvitav, et sinna kaasaegse tantsu inimesi ei jõua. Ma ei näe seal inimesi, kes tegelevad igapäevaselt professionaalse tantsuga. Nad ei jõua sinna. /märkan mingeid mõrasid ülal paremal pool diagonaalis, pehmendan/ Huvitav oleks, kui inimeste hulka, kellel on pikaajaline kogemus viie rütmi praktikast, satuks korraga suurem seltskond tantsukunstnikke. Et mismoodi laine ruumis siis toimiks? /mingid osad minust liiguvad tantsulaine kogemusruumi, et väljas seda kogemust käivitada siin ja praegu/ Seal tekib ühisväli. Igaühel on oma protsess ja samas on seal selgelt tajutav ühisväli. Kui viit rütmi mõnda aega praktiseerida, siis mingi hetk hakkad tajuma, kuidas see toimib. Tunned ette, millal tekivad need peak´id, kui inimesed hakkavad ennast näiteks häälega väljendama või kui ruum läheb täitsa pööraseks kätte ära. See on väga tajutav tantsu “materjal”. /mõttetasandil käivitub kaasaegse kunsti kontekstis geomeetriline peenstruktuur/ Ma tegin sellest praktikast inspireerituna soolo. Kasutasin tantsulainet soolo dramaturgiana. Esietendusega seoses on mul üks konkreetsem mälestus sellest, kuidas protsess jätkus ka väljaspool etendusruumi. Mida selle soolo etendamine minu endaga tegi, oli see, et mu süda /tunnen abaluudes oma “draakonitiibu” ja rinnakust voolab välja “ookean”/ läks täiesti lahti, see viis mu täielikku flow-state´i. /lõdvestun oma sisemisse kanalisse/ Nagu – uuh – kõik on võimalik! Ja kontaktid inimestega muutusid hästi avaraks – tajud teise inimese kogu spektrit. Sa pole teda kunagi varem näinud, aga sa lihtsalt saad hoobilt aru, kellega on tegemist ja kuidas talle läheneda… ka teised mõistavad sulle läheneda /mu meelesilmad sulguvad, mmmm, valgus-valgus-valgus valgub/ Peale esietendust läksin kahe hästi laheda sõbra sünnipäevapeole. Toimus see tõeliselt cool´is kohas – nende endi veljetöökojas – ja sinna oli tellitud DJ. Aga inimesed ei tantsinud. Ajasid juttu, jõid drink´e. Mina oma totaalses flow´s lihtsalt surfisin siis tantsuplatsile.
/kogum elavneb, liigutab ja loob heatahtlikult kohisevat heli/
NELE: Ja mis te arvate, mitme minuti pärast see plats tantsuga täitus? Tants, tegelikult igasugune flow-state, muudab ühisvälja tajutavaks. Kui vähegi on avatus, siis… inimene tahab seda kogeda. Tahab iseennast kogeda. See on minu meelest üks tantsu väga oluline tarkus – võimaldada keha kaudu saada kontakti iseenda olemusega… /tõmbab piirituks ja paigallendu/ … enda olemisega, mis on suur ja lai ja liha ja kõik…
KOGUM: Ja hing. /ruum seisub/
KAI: Ma siis jätkan. Mul on hoopis kontrastne mälestus. Kuidas ma avastasin endas komediant`i ehk siis minu tee tantsukunstis. /huvitav – otsus seekord MITTE rääkida, tundub alati kõige kindlam vahetult enne, kui rääkimist alustan, selles on mingi veider seaduspära. Ja siin ei ole erandeid. Vaja järele mõelda. Palun, mitte praegu. Praegu… Kuhu me (me?) jäimegi… ahjaa… samas on rääkimine ainus, mida sa (me? oskame) oskad. Rääkida või mitte rääkida – see VÕIKS ju olla küsimus… kordki/ Aasta oli 80ndate keskel. Mul tuli see tänu raamatule meelde. Hiljaaegu surfasin oma raamaturiiulis ja sattusin peale Ullo Toomi raamatule, kuhu Mait Agu oli sisse kirjutanud “Kerget jalga!”. Mulle kingitud. See oli teine kursus ilmselt, kus meil oli kompa-ülesandeks Ester Mägi balletist süit “Tiina” lavastada kellelegi teisele. Ma ei tea miks, aga mulle tegi koreograafia Lii Ainsalu. Ta ütles: “Sina pead seda tantsima!” Aga see oli nii keeruline, sest ta oli võimleja ja ta tegi mulle sellise kombinatsiooni, mida ma teadsin algusest peale, et ma ei tantsi ära. Ja siis ma ka ei harjutanud. Mõtlesin, et küll tuleb. Mitte midagi ei tulnud. /selge, läheb nagu tavaliselt… järgmine etapp – mina asun vaatama pealt, kuhu ma oma jutuga jõuan. Ja alati on see, kes vaatab pealt, targem kui see, kes räägib. Mis ei tee rääkimist lihtsamaks. Et iroonia täielik oleks, tegeleb väline mina (see, kes räägib) mingi kummalise kehalise seisundi saavutamisega – midagi absoluutse jäikuse ja täieliku “süldistunud” oleku vahel. Kas eesmärk on mõjuda loomulikuna, elegantselt lohakana või veel kuidagi? Me (me?) jääme vastuse võlgu. Praegu/ Ma hakkasin siis peale. Hästi dramaatiline. Tiina ei ole ju üldse mingi komöödiamaterjal. Läksin lavale. Saal oli rahvast täis. Siis ma mingi aeg tegin keskpäraselt seda asja ja siis sain aru, et mul on täielik must auk. Mitte midagi ei tule. Läksin kardina taha – muusika käis edasi. Ütlesin kardina tagant, et mul ei tule praegu.
/kogum kihistab/
KAI: Rahvas möirgas naerda. Et kas ma alustan uuesti? Mait Agu ütles: “Jaa, alusta uuesti.” Muusika pandi kinni, ma läksin üle lava kardina tagant sinna samasse alguse kohta. Võtsin selle dramaatilise poosi. Aga see ei olnud enam rahvale see. Kogu selle aja peale. Ma pidasin vist kinni kaks korda. Läksin jälle kardina taha ja ütlesin, et mul läks meelest ära. /ära peruta… Pausid… tempo… KUJUND, kuhu jääb kujund! Hinga!… Lauseehitus!!!!! Grammatika, mu armas, grammatika!/ Mait Agu muudkui ütles, et alustame aga uuesti.
/kogum naerab häälekalt/
KAI: Kolm korda käia sedasi laval. Lõpuks ma jõudsin sellega vist ikkagi lõpuni. Aga kolmas kord. Terve see aeg. Ma sain aru, kuna mina tantsisin seda ülidramaatilist Tiinat, ma sain aru, et iga korraga, mida Ainsalu sinna sisse oli pannud, püüdsin seda tabada. See oli hästi dramaatiline, hästi poeetiline. Aga mida rohkem ma seda üritasin, sain aru, et rahvas oli kõveras.
/kogum on elav/
KAI: Kui ma selle lõpuks lõpetasin, siis kõik olid püsti ja karjusid. / EI OLNUD. PÜSTI ja EI KARJUNUD/ Mina ei saanud aru, miks. Siis aga mõtlesin, et selles vist ikka on midagi, et kuidas sa jätad tantsukunstiga hüvasti ja avastad endas performer´i. /TÕESTI? Ei mõelnud sa midagi. Sa (me? võiksime?) võiksid tegelikult rohkem mõelda, nagu üleüldse/ Ma ei ole julgenud Ainsalu käest küsida. Igal juhul ta ei rääkinud minuga pärast mitte midagi. Me tunneme 35 aastat, aga sellest asjast ei ole me mitte kunagi rääkinud ja ma arvan, et ma ei julge enam ka küsima hakata. /MIDA????? No läks nagu tavaliselt – mässid sisse ka ilmsüüta inimesed… see oli nüüd küll ootamatu lõpp, tuleb tunnistada/ Ma kardan, et ma pean siis selle Tiina ära tantsima. Mingist sadistlikust huvist laseb ta mul selle ära tantsida. Kerget jalga.
ELINE: /pulss 78 bpm/ Mul on hoopis teisest ooperist lugu. /pulss 96 bpm. Tunnen, kuidas särk hakkab rinnal edasi-tagasi liikuma/ See oli nüüd siin kuu või paar tagasi, kui meil oli partnerluse töötuba. Ühesõnaga. Ma olen 29. /pulss 112 bpm. Põskedele kerkib õrn punetus/ Need asjad, mida me õpime tantsimise kaudu, on muutuvad ja me olime seal töötoas. Tegime neid trikke koos paarilisega. Ja selliseid üle selja minekuid, et kui paariline sind ei toeta, siis sa kukud pea peale. Ja varem on neid ülesandeid paarilisega olnud paljudes töötubades ja mina kuidagi ei ole julgenud öelda oma partnerile eriti midagi, sest äkki ta saab sellest valesti aru, et ma tahan teda parandada või et kes ma üldse olen, et hakkan siin kedagi parandama. /pulss 119 bpm. Peopesadesse imbub higi/ Ja see oleneb inimestest ka, kellega seal töötoas ja paaris oled. Kui vabalt saab suhelda. Ja mõnikord see suhtlus on kehadevaheline ja alati pole sõnu vaja. Aga see oli nüüd see koht, kus seda varianti ei olnud, et ei suhtle, sest muidu läinuks halvasti. See on üks asi, mis mul oli täiesti õppimata olnud kuni selle hetkeni. /pulss 121 bpm. Õrnast punetusest saab ebamugav punastamine/ Ma õppisin ja minu jaoks on see väga suur asi. Ma õppisin, kuidas oma partnerile öelda seda, kuidas mind toetada ja aidata. Kui ma selle inimesega avanesin, sain ka kohe aru, et see ongi see, mida me seal tegelikult õpime. Suhtlema. See trikk ise ei ole väga keeruline, aga kuidas sa õpid ütlema seda, kuidas mind toetada. See oli koht, kus peab suu lahti tegema ja ma ei olnud julgenud seda varem teha, hirmust öelda teisele inimesele, et ta teeb midagi valesti. Muidugi see kõik kandub edasi. /pulss 122 bpm. Mul on väga soe, aga ma ei märka enam keha füsioloogilisi protsesse eraldi/ See õppetund avaldub palju suurema kaaluga nendes isiklikes inimsuhetes, mis mul on. See oli hästi tore, et seal oli palju erinevaid inimesi, ja ma sain aru, et ma tunnen ennast selles ebakindlalt ka ja siis. Aaa, okei, ja ma mõtlesin kodus, et kui ma peaksin olema paaris näiteks Kenneth Flakiga, kes on hästi teadlik – ma kartsin seda. Järgmisel päeval sain muidugi tema paariliseks ja ta oskas seda kohe. Ja siis ma sain aru, et see ongi see, mida peab tegema. Ja ma olen 29. See taasõppimine. Ja suhtlemine ka. Sa teed seda mingil viisil ja siis on aeg õppida seda tegema taas ja paremini ja avatumalt, saades aru, et seal ei ole hinnanguid. Keegi ei ütle sulle, et sa teed midagi valesti – tema kohe teadis, kuidas mulle öelda, et teda aidata ja hoida. /pulss 92 bpm. Tunnen jälle südame kloppimist, peopesade niiskust ja palge palavust. Kas ma hingasin?/
/kogum on tänulik/
