27.–28.01 kureerisid TantsuRUUMi residendid Sveta Grigorjeva, Mari-Liis Eskusson, Triin Kauber ja Jaana Persidski festivali Vahelüli. Kahe päeva jooksul toimusid töötoad ja loeng, mis keskendusid isikliku ja ühiskondliku ressursi kasutamisele.
Aset leidsid järgmised töötoad ja loengud:
“Radical cheerleading” – Sveta Grigorjeva
“We are all in this together”: kes on meie ja mida tähendab koos? – Maia-Liisa Anton
“Hobujõud” – Jaana Persidski
“Gongilõdvestus” – Krista Köster
“Ühiskeha” – Joanna Kalm
„Kompositsioonid: keha, kaamera ja ekraanikeha” – Triin Kauber
“Paus kui ressurss” Kontaktimpro töötuba & jämm – Mari-Liis Eskusson, Hello Upan, Killu Sukmit
Järgnevalt jagavad TantsuRUUMi residendid Vahelülilt kogutud mõtteid.
1. Mida te Vahelüliga taotlesite?
Sveta: Minu taotlus, nagu iga töötoaga tegelikult, on panna inimesed justnimelt KOOS tööle ja tegutsema.
Mari-Liis: Me alustasime praktikatest, mis meid huvitavad, ja siis otsisime neile ühisteemat. Kuna ma füüsiliselt tegelen kontaktimproga, siis ma olin veendunud, et kui saame teema sõnastatud, siis püüan kontaktimpros seda käsitleda. Keskkond ja isiklik jõudlus tulid esile ja seejärel jõudsimegi ressursini.
Kontaktimpros juhtub nii kergesti, et jääd paarilisega tantsima ja ruum kaob ära. See on mõnus ja nauditav – keerled kellegi õlal ja ainus fookus ongi sellel õlal, millele toetud. Kõik muu kaob ja saad olla n-ö hetkes oma paarilisega. See on tõesti kihvt, aga samal ajal mulle tundub, et nagu elus, nii ka tantsupõrandal on vahepeal hea tajuda suurt plaani. Aru saada, mis toimub su ümber. Mulle tundub, et see vahend ei ole mitte see, et me katkestame oma tegevuse, et loobume oma paarilisest ja läheme tantsupõrandalt ära, vaid et see vahend võiks olla ka ühine paus. Paus võimaldab meil hinnata olukorda, märgata ja vajadusel viia sisse muudatusi.
Triin: Vahelüliga taotlesime võimalusi vaadelda ressurssi erinevate nurkade alt. Nende kahe päeva sisulise ülesehitusega tahtsime joonistada välja intensiivsuse kaare, alustades Vahelüli kõrge energiaga, kahanedes päeva lõpuks nulli, et siis järgmisel päeval jälle nullist alustades järgemööda viimaseks töötoaks kulminatsioonini jõuda.
Jaana: Minu jaoks tundus oluline tuua esile ressursi teema just mitmel eri tasandil. Me võime jääda nende kehaliste mõistete juurde, aga näiteks Maia-Liisa Antoni loeng tõi esile selle välise poole ehk mis me üldse saali tulles selga paneme ning kust me need riided soetame ja miks see on oluline. Mind huvitas, kuhu, kuidas ja kui palju me oma energiat suuname ning kas me üldse teadvustame seda.
2. Miks selline teemavalik?
Sveta: Radical Cheerleading on tegelikult mu eesseisva lavastuse kese, sestap töötan ka töötubades selle kompositsiooniliste võimalustega. Kuidas ühendada protesti-esteetika ja artivism – mis kuuluvad pigem ju avalikku sfääri ja tänavatele – teatriga. Mind huvitab teksti ja liikumise omavaheline suhe ja “kisakõrilik” formaat tundub eriti huvitav võimalus neid uurida. Mind huvitab tantsu vormis protestiloome, sellise, mis on korraga tehniliselt ambitsioonikas ja sõnakas (pun intended). Teemad, mis lavastusest läbi jooksevad, on normatiivne keha, sugu, seksuaalsus, vaesus, fašism, persekukkunud neoliberaalsus ja uue parema/hoolivama maailma loomise võimalikkus. Radical Cheerleader on dramaatiline, rõõmsalt transgressiivne ja võimestav lavastus, sest miks vaid kritiseerida, kui saab inimesi uskuma panna iseenda võimekusse maailma paremaks muutmisel? Kas me oleme päriselt nii sossud, kui võim ja igapäevapoliitika meid uskuma tahab panna? Äkki me vajame üht rõõmsat ja pehmet jalaga-perse-piruetti sädelevate pom-pom’ide saatel?
Mari-Liis: Ma ei tea, miks, aga mingil põhjusel tajuvad just tantsijad Eestis väga selgelt ressursside ebavõrdset jaotumist. Nii igaühe füüsilist ressurssi kui ka ühiskondlikult ja riikide tasandil jagunenud ressurssi. Mina tantsijana tajun väga selgelt oma privileegi liikuda igapäevaselt takistusteta, samal ajal kui on meie seas inimesi, kelle jaoks toast välja saamine on juba niivõrd suur samm, et on päevi, kui see jäetakse tegemata. Ka eestlasena tajun ma privileegi – mul on turvaline elukeskkond, mul on võimalik end teostada ja reisida jms. Mulle tundub, et Eesti tantsijad tegelevad üsna palju iseenda privileegiga ja püüavad leida viise, kuidas rakendada end kõige paremal moel.
Triin: Olen juba mõnda aega uurinud, mis on ekraanikeha, mida kehaga ekraanil teha saab ja millises suhtes on ekraanikehad reaalsuses olevate kehadega. Vahelüli kontekstis oli huvitav vaadata seda teemat ressursi mõistet arvesse võttes. Kuhu läheb fookus ning millele kulub ressurssi kõige rohkem, kui meediume ja tähelepanupunkte on mitmeid? Kuidas infopaljususes orienteeruda ja lõpuks ebavjalik välja sorteerida?
Jaana: Hobujõu valemi loomise taga on ehtne marketing ehk James Watt arvutas välja ning esitles talupidajatele, kuidas masin hakkab asendama hobuste tööd. Siiski polnud hobused tugevuselt võrdväärsed ning võis tekkida probleeme reaalsetes kalkulatsioonides. Sellest tulenevalt olen üritanud mõelda, kuidas energiaressurssi paremini mõtestada, kuid vähem kapitalistlikumast perspektiivist. Christine Miserandino lusikateooria on loodud kirjeldamaks kroonilise haigusega inimese igapäevaelu. Selle kohaselt on inimesel päevas piiratud arv lusikaid – kroonilise haigusega inimesel näiteks seitse, milles üks lusikas tähistab energiakulu. Erinevad tegevused võtavad ära lusikaid: näiteks poes käimine kulutab 4 lusikat, koristamine 3 lusikat, hammaste pesemine 2 lusikat, riiete vahetamine 1 lusika. Seega on vaja teha teadlikke otsuseid kulutuste osas, sest vastasel juhul laenad lusikaid järgmisest päevast. Minu eesmärk oli viia tähelepanu energiakulu teadvustamisele ning edaspidi sooviksin tegeleda sellega, et leida lisaks lusikateooriale veel analooge, mis võiksid aidata energiaressurssi visualiseerida ning potentsiaalselt praktikas rakendada.
3. Millist töötuba sa ise kõige rohkem ootasid?
Sveta: Gongilõdvestust vist, sest mulle meeldib meditatsioon ja lebamine. Ma ainult lebakski, kui saaks… Ning sain tõesti päris trippie kogemuse. Lõppkokkuvõttes aga olen rahul kõikide töötubadega, sest päris mitmed neist tegelesid mulle tundmatute praktikatega ning midagi uut teada saada on alati huvitav ju.
Mari-Liis: Mina ootasin Jaana töötuba, kus kõndisime ühest saali otsast teise. See oli midagi nii lihtsat, et kohe oli aru saada, et selle ajal hakkab enda sees hästi palju toimuma. Ma aimasin, et see saab olema korralik väljakutse ja seda see oligi.
Triin: Radical Cheerleading tundus väga intrigeeriv.
Jaana: Tõesti võiks öelda, et kõike ootasin. Sveta hommikune Radical Cheerleading tekitas palju põnevust juba oma pealkirja tõttu. Väga ootasin päeva lõpetuseks rahustavat gongilõdvestust, et saaks sooja teki alla pugeda ning end laadida järgmiseks päevaks.
4. Kuidas ja miks edasi?
Sveta: Radical Cheerleading esietendub Kanuti Gildi SAALis selle aasta oktoobris. Kui eelmine aasta oli mu jaoks pigem pehmete tantsude tantsimise aasta, siis tänavu tuleb veidi energilisem ja vaatemängulisem see värk.
Mari-Liis: Mina liigun ikka ainult vasakule. Midagi ei ole teha, me ei saa silmi kinni panna selle ees, et parempoolne majanduspoliitika on viinud meid katastroofi äärele. Võib-olla lahendused ei ole vasakul, aga neid tuleb otsida kuskilt mujalt kui majanduskasvust. Ühel või teisel moel võiks seda oma loomingus nüüd adresseerida.
Triin: Edasi uurides, avastades ja sorteerides, et jõuda sügavamale järgmiste küsimuste ja vastuste juurde.
Jaana: Ma arvan, et on vaja natuke nalja, armastust ning koosolemist, kuid ka üksindust ja eksistentsiaalset kriisi.
5. Mida sa osalejana enda jaoks kaasa võtsid?
Sveta: Seda, et meil on Eestis nii palju ägedaid tegijaid ja tantsijaid. Ning tõdemuse, et tantsiv inimene on mu jaoks ilusaim. Absoluutselt kõikidesse inimestesse on võimalik ära armuda, kui nad tantsivad.
Mari-Liis: Mu enda jaoks said kokku Body-Mind Centering® (BMC) ja kliimakriis. Siiani on BMC olnud minu jaoks lihtsalt üks äge liikumispraktika. See on nagu anatoomiline meditatsioon, kus mu nohiklikkus saab maksimaalselt avalduda, sest ma tõesti tuletan meelde oma bioloogiatunde ja püüan sisse elada sellesse, mismoodi ainevahetus meie rakkude sees toimub. Ja see tõmbab mind korralikult käima, paneb täiega liikuma. Joanna “Ühiskeha” töötoas jõudsin ma oma liikumismeditatsioonis lagunemiseni. Koos Maia-Liisa Antoni eelmisel päeval peetud loenguga tabasin end mõttelt, et selle praktika abil saab ju kujutada liikide väljasuremist.
Triin: Meil on inimlik ind kogu aeg pürgida millegi uue poole, parema elu poole, kõrgemale ja kaugemale. Tuleb välja, et oma keskkonna ja iseenda hoidmiseks võiksime vahepeal hoopis pürgida vähem, vajada vähem, tarbida vähem – selleks, et hoida nii enda kui ka maailma ressurssi. Kellel on rohkem vahendeid, enamasti ka kulutab rohkem.
Kuidas võtta tegemist ja ressursside tarbimist mõistusega, et leida see, mida päriselt on vaja teha ja tarbida, ning jätta kõrvale see, mis on üleliigne ning mis meile endile ja maailmale suurt juurde ei anna.
Jaana: Niisama pläkutada on tore, aga kollektiivne vaikus oli minu jaoks vajalik kogemus. Kui öeldi, et ei tohi rääkida, siis tekkis trots ning hakkasin mõtlema, kas mul on selles situatsioonis tõesti midagi nii olulist öelda, et ma ei saa olla vait. Mis on see ,,piisavalt oluline’’ info, mille korral reegleid rikkuda praeguses maailmas?
6. Kas tants suudab muuta maailma?
Sveta: Tsiteerides iseend:
*
ameerika mustanahaline kväär kirjanik
james baldwin on öelnud
et tõenäoliselt
on sellel mingi põhjus
miks mõned tahavad
kuud vallutada
mõned aga hoopis tantsida
sellele tema nimel ta auks
nagu ühe iidse ürgse sõbra ees
kes sina tahaks olla
kas elon musk
või kuukummardaja kas olla
vallutaja-koloniseerija või kord kvartalis
kummaline kuule keerutaja
aina enam näib et vastusest
sellele sõltub mitte niivõrd kuu
vaid lausa planeedi maa tulevik
kes me olla tahame
kas vallutajad või tantsijad
koloniseerijad ekspluateerijad
või teisega austavalt müstiliselt
suhestujad suhtlejad
mina pole elon musk
ma ei taha kuule
ma tahan hoopis uskuda
kui juukseid lõigata kasvava
kuu ajal kasvavad nad kiiremini
kui kahaneva ajal
ma tahan osata lugeda kuud
nagu kunagi lugesid seda
mu esiesiesivanemad
ma tahan elada maailmas
kus musk ja temasugused
tantsiks talle nagu minusugused
tantsivad ehk vaid siis on
planeedil maa mingit tulevikku
Triin: Ma arvan, et tants juba muudab maailma ja on seda palju teinud. Tants ei saa küll paljusid probleeme otseselt lahendada, aga sellel on võim tuua meid kokku ja liikuda hoolivama ja teadlikuma inimkonnani.
Jaana: Chicagos jäi üks rott asfaldi valamisel segu sisse kinni ning auk tema kujuga kivistus. Inimesed teistest osariikidest käisid spetsiaalselt seda rotiauku külastamas, viisid sinna lilli, kirju ja münte ning jätsid Google review, isegi abieluettepanekuid on seal läbi viidud. Kui lõpuks see auk kinni kaeti, siis kohalikud võtsid asja käsile ning kaevasid selle kiiremas korras üles. Kui üks rott suudab nii palju kirge ja emotsioone tuua, siis ma usun, et seda suudab teha ka tants.
