Tantsukunstnikuna olen püüdnud nii koreograafiaõpingute jooksul kui ka nende järel käia suviti erinevatel tantsufestivalidel ja professionaalide juhendatud täienduskursustel, et tantsulist vormi ja liikumiskeelt hoida-arendada, uute kolleegidega kokku puutudes värsket õhku hingata ja loomingulist silmapiiri avardada.
Viimasel suvel Amsterdamis Henny Jurriensi nimelise sihtasutuse tantsutehnika ja koreograafia töötubades käinuna tundsin, et see on kahtlemata erialaselt töövahendite pagasit avardav, kuid järgmisel korral tahaks töötubades tavapärase õpetaja-õpilase suhte asemel proovida vahelduseks pisut teistsugust vormi. Eriti on selle järele vajadus edaspidises erialases töös Eestis, kus ainult vabakutselise nüüdistantsijana tegutseda on väga keeruline ning peab suutma olla ka lavastaja-koreograaf (lisaks ka dramaturg, pedagoog, produtsent, mänedžer, reklaamijuht vms). On olemas küll rahvusvahelisi koreograafide residentuure, kuid need on tavaliselt lavastusprotsessipõhised, kuhu kandideerimiseks tuleb esitada lavastuskontseptsioon ning kohapeal juba oma meeskonnaga kindla ideega töötada. Leidub aga ka kõikvõimalikke hübriid- ja vahemudeleid ning otsustasin leida järgmiseks aastaks mõne horisontaalsema kogemuste avardamise vormi.
Koreograaf ja tantsu-uurija Alexandra Kolb on kirjutanud rahvusvahelise nüüdistantsuvälja suundumusi kirjeldades üha kasvavast trendist tööprotsessis kogemust väärtustada ning tulemuse asemel loomeprotsessile enesele keskenduda. Enamasti on sellega tugevalt seotud ka koostööline aspekt. Susan Foster täheldas selle jõulist esiletõusu juba 1980ndatel ning praegu kujuneb lavastuste kompositsioon pigem dialoogist kõigi osalejate vahel. Koreograafi roll on ammu nihkunud “liigutuse leiutajast” vahendajaks, läbiviijaks või modereerijaks kõigi koostöös osalejate vahel2.
Aprillikuu lõpus viibisin Kultuurkapitali toetusel nädala jagu rahvusvahelisel tantsukunstnike platvormil BIDE (Barcelona International Dance Exchange). BIDE on koostöövõrgustiku- ja loomeplatvorm, mis koondab professionaalseid tantsu- ja etenduskunstnikke ning vahendab ja võimaldab loomingulist koostööd praktiliste loomelaborite vormis, mis sealse tantsunädala raames kannavad nime B>lab.
Loomelabor kui praktilise loomingulise uurimistöö vorm (artistic research) on protsessi väärtustav, tantsukunstnike töökvaliteeti süvendav loominguline tööformaat ning rahvusvahelisel tantsumaastikul üsna levinud tööpraktika. Iga-aastase BIDE 5-päevases loomelaboris B>lab saavad osalejad pakkuda ja vahetada ideid just praktilis-uurimusliku loomeprotsessi kaudu. Mõttevahetus ja loominguline dialoog toimuvad läbi liikumisuurimuse ja arutelu. Sel aastal osales B>lab´ides pea 50 professionaalset tantsijat ja koreograafi eri maailma paigust. Iga B>lab’i läbiviija valib oma uurimisteema ja -küsimused, võimaldab grupitöösessioonides paindlikku struktuuri nende avamiseks ning vastutab ka tingliku tulemi vormistamise eest.
Labor on eripärane töövorm. See on horisontaalne ning seal puudub hierarhiline õpetaja-õpilase suhe, ühesuunaline kogemus-teadmise andmise ja vastuvõtmise protsess. Igal laboril on läbiviija, kuid vastutus neis toimuva eest on kõigil. See on võrdsel tasandil toimuv grupitöö: läbiviija pakub teema, mis avab esmased uurimisküsimused ning võimaldab paindlikku struktuuri töösessioonideks, kuid kõik osalejad panustavad liikumisuurimuses esiletulevasse võrdselt.
Iga labori keskse ideega töötatakse 5–6-tunniste sessioonide jooksul erinevaid vahendeid kasutades. Vahepeal oli tegevuse kese kontseptuaalsem, vahepeal kompositsiooniline, vahepeal liikumisimprovisatoorne. Eesmärgiks pole tulem, kuid iga labori viimase tunni jooksul pandi kokku ka lühike esitlus, mis võtaks kokku arendatud ideede ja võttestiku tuuma. Neist kujunesid tavaliselt 20-minutilised tööd, mida esitlesime etendusõhtutel ning nii mõnigi kord kogesin neis tõeliselt kvaliteetset ja puudutavat etenduselamust. Lase eesmärgist lahti ning hoopis see pühitseb abinõu!
Selleaastasel BIDE-l oli tinglik koondteema “remiks”, mille raames võis võrdlemisi paindlikult pakkuda oma liikumislabori ideid. Osa ideid pakuti juba enne BIDE algust, intensiivnädala ajakava võimaldas aga ka jooksvalt näiteks järgmiseks päevaks oma labori-idee pakkuda. Mõned mu lemmiklaborid kandsid nime “What is a glitch? Remixing the error” (“Mis on tõrge? Vea remiksimine”), “Find your monster: remixing the body” (“Leia oma koletis: keha remiksimine”), “Gender bender” (“Sooväänaja”), “Separating the tracks: Distillation” (“Palade eristamine: destillatsioon”) jt. Praktiliselt nägi 5–6-tunnise labori töövorm ette tunnikest teema avamiseks ja dialoogipõhiseks aruteluks, 3–4 tundi praktiliseks liikumisuurimuseks erinevate harjutuste, ideede, grupiimprovisatsioonide ja partituuride kaudu ning tunnikest kogetu vormistamiseks.
Puutudes sellise tööformaadiga rahvusvahelises kontekstis kokku esmakordselt, ei soovinud ma seekord veel ise laborit läbi viia, kuid sain selle vahetust kogedes julgust teha seda järgmisel aastal. Laborid õpetasid enim just koostööd, valikute langetamist, konformismi ning samas vastutuse võtmist, et see grupidünaamikas liialt ei hajuks. Labori läbiviija peab andma endale aru, et tegemist pole töötoaga, vaid oma esmase idee väljapakkumisega, et sellest vajadusel ka loobuda ning lasta sel oma arenguteed minna. Ta hoiab küll tegevusraamistikku kas või ajakasutuse mõttes, kuid vastutus, õigus ja isegi kohustus selles toetavas atmosfääris panustada lasub kõigil osalejatel. Mina õppisin selle nädala jooksul palju oma ideid ja vaistu usaldama ning julgust ideega liikuma hakata ka siis, kui vahepeal n-ö kinni jään. Õppisin kinnijäämist isegi nautima, sest selles peitub võimalus olemasolevat ümber kohandada.
Õhtuti toimusid laborite töögruppide etendusõhtud ning järgmisel hommikul nähtu ning kogetu jagamine ja arutelu. Tihedatesse päevadesse mahtusid ka ühised hommikused soojendusliikumised, teaberikkad koostööplatvormide infotunnid ja ka mitteformaalsed “avatud ruupori” minutid, kus võis avalikult jagada oma küsimusi alates öömaja otsingutest kuni suviste tantsufestivalide soovituste ja reisdentuurivõimalusteni. See oli infokülluse poolest rikas nädal, kuid selle tegi ainulaadseks ka inimlik, mitteformaalne tasand. Tegemist ei olnud vaid massiivse infopromotsiooniga mõnel anonüümsel hiigelfestivalil, vaid sain palju teavet, kontakte ja ideid vahetult kolleegidega koos viibides ja rääkides.
BIDE avab ukse ka võrgustike laiendamisele: pärast loomelaboreid kuulutab meeskond igal aastal laborites osalenutele välja stipendiumikonkursi rahvusvahelisteks täiendkursusteks või loomeresidentuurideks partnervõrgustike või -festivalide raames. Üheks stipendiumiks oli osalus rahvusvahelise tantsufestivali Open Florence tantsutehnika meistriklassides ja tantsijana kollaboratiivse lavastusprotsessi residentuuris. Julgesin kandideerida, otsused langetati kandideerijate CV, motivatsioonikirja ja loomelaborite nädala jooksul panustatu põhjal. Minu jaoks ettekujuteldamatult väljastati mulle seekordne Open Florence 2017 stipendium. Tänu Barcelona loomeplatvormile sain omakorda ootamatu võimaluse saada osaks veel ühest suurepärasest erialasest kogemusest, mida jään suvele vastu minnes ootama.
BIDE-nädal oli lühike, ent tihedalt rikas, täis avastusi, julget ja teadmatut katsetamist, hullu panemist, füüsilist, emotsionaalset ja kinesteetilist kogemist, mis kinnitas, et protsessi väärtustamine süvendab töö sisukust ning kvaliteeti. Inimeste kokkutoomine loob võimalusi nii tulevasteks koostöödeks kui ka spontaanseteks loomesädemeteks. Meie valdkond on teiste loomevaldkondadega võrrelduna üsna spetsiifiline ja väike, ka rahvusvahelisel skaalal, mida sellised üritused just kinnitavad – valdkonnasisesed probleemid on kõikjal samad või väga sarnased. Seda olulisem on tegutseda ühiselt ning ka loomingulist tegevust, ideid ja praktikat jagada reaalse kokkupuute pinnalt. Teist nähes, teisega liikudes. Oleme ju liikumismõtlejad, tantsulaborandid katseklaasideta.
1 Kolb, Alexandra 2013. Current Trends in Contemporary Choreography: A Political Critique. – Dance Research Journal, Vol. 45 (3), pp 29–52.
2 Foster, Susan 2008. Choreographies and Choreographers: Four Definitions of the Terms. – Modern Dance: Multifaceted Dimension. Edit. Scruti Bandopadhay. Kolkata, India: Rabindra Bharati University, pp 5–26.
