Sisenen tantsuklassi, võtan seljakotist läpaka, lükkan juhtme seina, avan kaane, login sisse, panen aux´i järele ja Zoom/Google Meet/FaceTime, let’s go! Tähendab, mitte let’s go, vaid “Hallo, kas mind on kuulda?”
Peale eriolukorra väljakuulutamist 2020. aasta kevadel läks tantsutundidega veebikeskkondadesse kolimine tegelikult üsna lihtsalt. Kõik olid kodus ja kõigil oli kitsas. Pealegi oli tekkinud situatsioon nii uus, et ei osanudki muud teha kui käsi laiutada ja leppida. Kuigi tundide ettevalmistusele kulus ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat – live-tundide ettevalmistus, tunnikonspektide koostamine ning harjutuste filmimine ja üleslaadimine –, oli see hea põhjus enda harjutusvaramu organiseerimiseks, salvestamiseks ja laiendamiseks.
Detsembri alguseks oli leppimine asendunud tüdimusega. Veebiõppel pole ühtegi lunastavat tegurit. Olen tüdinud, et ei saa oma tööd korralikult teha, ma ei oska seda teha. Mul puuduvad nii tehnilised vahendid kui teadmised, et arendavat, kaasavat ja muuhulgas ka lõbusat veebitundi läbi viia. Tegelikult puudub ka motivatsioon. Uskuge või mitte, aga ma ei hakanud tantsuõpetajaks, et saaksin üksinda kaamera ees higistada. Hakkasin tantsuõpetajaks, et teistega koos higistada. Mulle ei meeldi, et pean pidevalt kontrollima, kas mind on piisavalt hästi näha ja kuulda. Mulle ei meeldi, kui need kaks õpilast, keda pole (veel) isolatsiooni määratud, peavad pidevalt mu kukalt vaatama, sest ma ei suuda otsustada, kuhu oma fookus suunata. Kas valida õpilased, kes on kohal, sest nad on kohal, või valida õpilased, kelle tunnist osa saamise kogemus on juba eos piiratud?
Olgu märgitud, et artikli kirjutamise käigus on ka viimati kirjeldatud olukord lahenenud: 14. detsembrist kuni 4. jaanuarini on siseruumides kontaktõpe keelatud (kuigi ka siin on maakondlikke erinevusi), mis tähendab, et kõik minu õpilased on jälle kodudes.
Minu kehv kogemus veebiõppega kahvatub selle kõrval, mida kogevad õpilased. Jagatud toad ja arvutid, kuhjuvad koolitööd ning täielik vahelduse puudumine. Ma tõesti ei tea, kuidas nad sellega hakkama saavad. Tantsutunnis ei käida selleks, et mõlemast jalast spagaat maha saada. Käiakse, et sõpradega aega veeta, midagi koos teha, ennast arendada ja vabaks lasta, aga vahel käiakse ka selleks, et kodust ära saada, et põgeneda argistressist. Kirjutuslaua ja voodi vahelisel ruutmeetril, keset kodust müra, ei ole seda võimalik teha.
Olen siiani kahevahel, kas paluda õpilastel kaamerad käima panna või lihtsalt loota ja usaldada, et teisel pool kaamerasilma tehakse harjutusi innukalt ja ennast vigastamata kaasa. Ilma visuaalse materjalita puudub võimalus anda tagasisidet, puudub ka vastukaja. Samas mäletan väga hästi, kui piinlik mul noorena oli, kui me oma roostes Volkswageniga kooli ette veeresime. Kuigi tantsutrennides moodustuvad sageli lähedased sõprusgrupid, siis pole kiusamine välistatud ning sedasorti intiimsus, mida enda kodu ja/või toa näitamine tegelikult endas kätkeb, peaks jääma valikuks, mitte kohustuseks.
Muidugi, kui tundi üldse jõutakse. Juba kevadel sai selgeks, et tavaliselt peavad ühe katuse alla mahtuma ema raamatuklubi, isa kokanduskursus, väiksema venna jalkatrenn ning keegi peaks ka koeraga jalutama minema. Isegi kui koeraga jalutamine õnnestub vanaema kaela veeretada, siis tuleb puudu tehnikast või jookseb internet kokku.
Vahendite puudus ei ole aga ainult õpilaste probleem. Digitaalsete vahendite abil läbi viidava huvitegevuse ja huvihariduse õppe tõhustamiseks taotleti Tartu Linnavolikogu määruse nr 111 “2020. aasta huvitegevuse ja huvihariduse toetus” kohaselt toetust 102 projekti elluviimiseks. Toetuse saamise vääriliseks tunnistati 41 projekti. Kusjuures, kõikide projektide toetamiseks oleks linnal jäänud puudu ligikaudu 326 000 eurot. Toetust saanud 41 projekti olid 29 organisatsiooni esitatud ning kõige suurem ühe organisatsiooni projektide kumuleerunud toetusumma oli u 35 000 eurot. (Tartu Linnavalitsus 2020)
Raha jagati eelnevatel aastatel kasutuses olnud punktisüsteemi alusel, kus erinevate kriteeriumite hindamisel moodustus paremusjärjestus, mille põhjal jagati raha seni, kuni jätkus. Nii ei saagi halvustava pilguga vaadata osavate projektikirjutajate poole, vaid oma külm pilk tuleks suunata linnale.
Mulle jääb segaseks, miks kõigile uues olukorras on otsustatud kasutada vanu lahendusi. Juba toetust küsivate organisatsioonide rohkus näitab, kui keeruline on hetkeolukord väikestele huvikoolidele ja -ringide korraldajatele. Kuigi nii mõnelegi huvitegevust pakkuvale organisatsioonile tuli taotluse rahuldamine toreda üllatusena, mis võimaldab paari kuni paarikümne tuhande eest endale uut riistvara, tarkvara ja/või voogedastustehnikat osta või rentida, siis teistele tuli see kibeda meeldetuletusena, et rääkimata puudulikest digiõppevahenditest, tuleb peatselt muret tunda ka oma baasvajaduste rahuldamise pärast. Usun, et kui toetust oleks jagatud rendi maksmiseks, siis oleks olnud taotlejate nimekiri oluliselt pikem.
Jaanuari teisel nädalal vaadati taas üle enne pühi välja kuulutatud kriisitoetuste summad haridus- ja noortevaldkonnale. Kui varem oli toetust võimalik taotleda ühekordselt: 20 eurot ühe õpilase pealt Ida-Virumaal ning 10 eurot ühe õpilase pealt ülejäänud Eestis (Covid-19 kriisi veebileht 2020), siis nüüd on toetussummad ühe osaleja pealt tõusnud 50 euroni Ida-Virumaal, 40 euroni Harjumaal ja 20 euroni ülejäänud maakondades (Haridus- ja Teadusministeerium 2020). Kuigi toetussumma kahekordistumine on äärmiselt tervitatav, siis tuleb nentida, et väikese õpilaste arvuga (era)huvikooli puhul ei pruugi see katta isegi renti, rääkimata palkadest või mugavustest.
Lisaks nõmedale rahajagamise korrale on koroonaajal olnud üllatusi varuks veelgi ning imelikke otsuseid langetatakse ülemistel korrustel sellise õhinaga, et hakkab tunduma, nagu oleks kuskil sellekohane konkurss lahti läinud. Otsa tegi lahti arutelu öiste lokaalide ja huviharidust pakkuvate asutuste ümber, sest ikkagi ei olnud päris selge, kumb on hullem. Nüüd on asi igatahes kindel: õhtul kella kümneni baarist koroonat üles ei korja, aga tantsukoolist kell 16.30 võib selle saada küll (detsembri lõpuks on ka see olukord maakonniti muutunud). Teine imelik otsus puudutab kirikute lahti hoidmist ajal, mil nii üldharidus- kui ka huvikoolid on suletud. Üks neist on asutus, kus käib koos erinev arv sageli vanemapoolseid inimesi ning kus tegeletakse usuliste rituaalidega. Teine on asutus, kus käib koos kindel arv nooremapoolseid inimesi ning tegeletakse hariduse ja oskuste omandamisega. Võta nüüd kinni, kumb rohkem vaimutoitu pakub.
Kuigi praegune olukord ei pruugi kõikidele tantsukoolidele ja -õpetajatele sama laastavalt mõjuda, siis on üldine väljavaade tulevikule ikkagi üsna armetu. Veebitunnid ei suuda pakkuda jätkusuutlikku lahendust tantsuhariduse toimimiseks ning arenguks, samuti nagu ei suuda vähendatud õppemaksud ülal pidada tantsukoole. Sellistes tingimustes jõuame kiiresti olukorda, kus alla annavad nii tantsuõpetajad kui ka pikaajaliselt tantsukoole juhtinud inimesed.
Tunnen, et seisame ühe üsna sügava kaevu äärel ja nagu kaevud ikka, siis on ka see siin üsna hirmutav, sest sisse kukkumise oht ei ole täielikult välistatud. Selle kaevu ümbert leiame läbipõlemise hirmus tantsukoolide juhatajad ja tantsuõpetajad, kes särisevad nagu vanad lambipirnid ning korrutavad mantraks saanud loosungit: “Küll me saame hakkama!” Tuleb tõdeda, et nii käesolev kriis kui ka sellest tingitult keset hoovi ilmunud räämas kaev ei tundu veel vähemalt esialgu kuhugi kaduvat. Seega soovitan meie riigiisadel asjade üle tõsiselt järele mõelda: kas detsembris üld- ja huviharidusele kehtestatud piirangud ka päriselt ennast õigustavad ning kas võiks olla, et suletud võiksid olla hoopis mõned teised asutused?
PS! See artikkel põhineb minu kogemusel ning ei ole üldse välistatud, et keegi veebi teel tundide tegemist täiega naudib.
PS2! Mitmed artiklis viidatud otsused on pidevas ja kiires muutumises, seega ei saa välistada sedagi, et artikli ilmumise hetkeks on nii mõnigi neist uue kuju saanud.
Helle Mari Toomel on Tartus tegutseva suhteliselt väikese Just tantsukooli kaasaegse tantsu- ja põrandatehnika õpetaja, kelle õpilaste hulka kuuluvad nii lapsed, noored kui ka täiskasvanud. Õpetamisega on tegelenud ligikaudu 5 aastat.
Kasutatud materjal Covid-19 kriisi veebileht 2020; https://www.kriis.ee/et/kultuuri-huvihariduse-ja-spordivaldkonna-toetused. Tartu Linnavalitsus 2020. Tartu linna mittetulundusühingute ja sihtasutuste 2020. aasta huvitegevuse ja huvihariduse projektide rahastamine. Tartu.
