Uued tuuled, uued tunded, uus kõik
Augusti lõpus pakkisin kokku oma asjad, et alustada uut elu vabatahtliku tantsuõpetajana Palestiinas Ramallah’is. Umbes kuus kuud enne seda ilmus mu Facebooki seinale kuulutus, et MTÜ Ethical Links otsib taas Palestiinasse vabatahtlikke tantsu ning inglise keelt õpetama. Võtsin julguse kokku ja kirjutasin ka, sest ega mind ju ikka ei valita. Samal päeval sain vastuse, et tundun sinna projekti sobivat ja minuga tahetakse kokku saada. Tuli välja, et kuigi eelnev tantsukogemus oli soovitatav, siis polnud see kindel eeldus. Pigem oli vaja kedagi, kes päriselt oleks valmis minema. Linnulennul möödunud kuue kuu pärast seisin lennujaama turvaväravas ja lehvitasin oma ärevatele vanematele, pungil täis kott seljas.
Sukeldusin pea ees tundmatusse: elasin esimest korda elus kodust kaugemal kui pooleteisetunnine autosõit. Viljandi Kultuuriakadeemias villastes sokkides tantsukunstnikuks õppimise asemel pidin hakkama täiskohaga tantsuõpetajaks. Rääkimata sellest, et olin kolimas okupeeritud riiki, kus on täiesti võõras keel ning kultuur. Ahh, veri minus kees!
Päev pärast oma reisi alustamist ning esimesi sekeldusi oma heledate juuste tõttu jõudsin higist nõretava ning rampväsinuna oma uude kodulinna. Ilm oli kakskümmend kraadi soojem kui meil, püksid olid vahetatud pika seeliku vastu ning kõik helid olid neli korda valjemad kui see, millega Eestis harjunud olin.
Minu esialgseks ülesandeks oli anda tunde Ramallah Ballet Center´is viies vanuseastmes, mille stiilid olid mulle üsna hägused. Laste vanused ulatusid 3–18 aastani, kusjuures viimasesse rühma olid oodatud ka tantsuhuvilised täiskasvanud. Õpetatavateks tantsustiilideks olid fun dance ehk lõbus tants lastele, mis pidi tutvustama balleti elemente ning aitama esmase kehatunnetuse saavutamisel, kaasaegne ja klassikaline tants keskmistele vanuserühmadele ning alates 15. eluaastast sai tutvuda vaba liikumise ja improvisatsiooni võludega. Kusjuures, ühe tunni pikkus oli 60 minutit, mis ühest otsast oli liiga pikk ning teisest liiga lühike.
Selles vanuste ning stiilide virvarris oli üsnagi keeruline leida esimest lõngaotsa, millest tunde punuma hakata. Istusin, teetass käes, tugitooli ning hakkasin katsetama. Kolm tundi hiljem olin valmis enesekindlalt astuma oma esimese klassi ette, sest kõik materjalid selleks olid olemas.
Järgmisel päeval marssisin sisse tantsukooli uksest, rahustasin ennast ja ütlesin, et pole hullu, et ma keelt ei oska, kõik läheb hästi, vähemalt normaalselt. Läkski: kedagi ei tulnud kohale. Üldse käis sellel nädalal tunde uudistamas vaid paar last.
Sain aru, et tants, eriti kaasaegne, pole Palestiinas veel päris oma. Lapsekingades koperdava kaasaegse tantsu ning balleti kõrval keksib aga populaarne rahvatantsu staatuses dabke, mis on mitmetele araabia maadele omane poolringis tantsitav tants, mis põhineb aktiivsel jalatööl ning rütmikombinatsioonidel. Minu kontakt dabke‘ga jäi kahjuks ainult hämarate baariseinte vahele. Samas ütleb see, et popmuusika saatel just need tantsusammud välja haaratakse, dabke tähtsuse kohta nii mõndagi. Palju Põhja-Tallinna järgi ikka kaerajaani tantsitakse?
Olengi nüüd tantsuõpetaja
Üsna kiiresti mõistsime tantsukooli juhatajaga, et avatud klassidest osa ei tule täis ning tegime esimesed muudatused. Sündis balleti eelklass vanusele 3–6 aastat, kaasaegse tantsu ja balleti klass 7–11-aastastele ning 12-aastastele ja vanematele.
Tantsukooli tunne tekkis mul ehk teise kuu keskpaigas, mil hakkasid välja kujunema enam-vähem püsivad rühmad. Seni tundus nagu oleksime fitnessistuudio, kuhu aega-ajalt trenni tegema tullakse. Selline suhtumine tekitas lõpuni teatavat nördimust: oleksin tahtnud igal tunnil muudkui edasi minna, aga pidin pidevalt otsast peale hakkama.
Teadsin peast vähemalt 20 õpilase nime ning kõigi vanemaid nägupidi. Keskmises vanuserühmas liikusime edasi suurte sammudega ning peagi leidsime, et meile kõigile meeldib tegeleda kaasaegse tantsu ning moderntantsuga rohkem kui balletiga ning vaikselt hakkasid sisse sulanduma ka improvisatsioonilised ülesanded.
Keele mitteoskamine andis enim tunda kõige väiksemate rühmas. See ei seganud küll tunni läbiviimist, eriti püüdes leida huvitavat ning teistmoodi lähenemist, ent vahel ehmatas ikka, kui mõni laps ärevalt midagi küsis ja ma vastata ei osanud. Õppisin kõla järgi tuvastama, kui nad tualetti soovivad minna või juua tahavad. Lause ise ei jäänud mulle lõpuni meelde. Kui kehakeel igatpidi alt vedas, sai kerge utsituse anda sõnaga yalla, mis tähendab korraga “läheb-noh-ruttu”.
Ainukene rühm, mis selleks hetkeks täielikult funktsioneerimast oli lakanud, oli kõige vanem rühm, sest selle vanuserühma ainuke püsiv õpilane otsustas oma aja täielikult koolile pühendada. Sealt edasi andsin selles rühmas tunde peaasjalikult endale, vahel eksis sinna ka keegi teine. Samas oli huvitav iseennast nii liikuma motiveerida, sest teine suur asi, millest päris ehtsa juustu kõrval puudust tundsin, oli tantsutunnis õpilasena osalemine. Mingil hetkel kasvas soov olla tantsutunni teisel, justkui laisemal poolel nii suureks, et liitusin koolis pakutavate salsatundidega. See oli lõpuni vahva ning kui ühel korral salsaõpetajalt kõne sain, et ta on lootusetult hiljaks jäänud, ei tundunud tunni soojenduse ja baassammude andmine sugugi hirmutav.
Vähe lapsi, aga palju tööd
Kolmanda kuu alguses lahutasime 3–6-aastaste grupi kaheks, sest sinna oli kogunenud paras ports lapsi. Samuti suunasime kolmanda vanuseastme tunnid täiskasvanutele. Need muudatused tõid kaasa vaid head: kuna laste tund polnud enam ülerahvastatud, sain keskenduda kõigile individuaalselt ja ausalt öeldes jäi närvirakke ka rohkem alles. Kohale hakkas voolama ka täiskasvanuid, kellest enamik olid Palestiinasse elama sattunud välismaalased.
Ent laste-noorte tundides osalemine oli kogu minu seal veedetud kolme kuu jooksul parajalt pilla-palla. Vahel oli see igati arusaadav. Näiteks kui olukord Iisraeli ja Palestiina vahel taaskord teravnes ning iga päev uudistes uutest surmadest lugeda sai, siis käidi tundides vähem. Üldine arvamus on, et intifada (palestiinlaste ülestõus Iisraeli vastu; sõna, mille hetkel kasutamine võib olla vaieldav, sest ka kohalikud pole otsustanud, kas tegemist on intifadaga või mitte) ajal ei tantsita. See aeg oli ka mulle emotsionaalselt üsna kurnav ja kummaline, sest kõik igapäevane tundus täiesti mõttetu pudi-padi, eriti kuna enamik Palestiina poolel tapetutest olid teismeeas noored. Samas soov pakkuda lastele paika, kuhu kogu selle koleduse eest põgeneda, oli meeletu ning aitas mul enda jaoks lahti mõtestada tantsu tähtsust hobikultuuri tasemel.
Teine suur puudumiste laine algas talveperioodiga novembri alguses, kui saabusid suured vihma- ja äikesetormid. Kooli juhataja ütles kuidagi möödaminnes ja igapäevaselt, et talvel käiaksegi vähem tundides. Mina mõtlesin, et imelik, sest mina ronisin ju ka siis tantsutundi, kui lumehanged nabani ulatusid ning tatt nina all purikateks jäätus.
Mida aeg edasi, seda suuremaks hakkas paisuma ka minu kohustuste koorem. Nii saigi minu ülesandeks klassidesse õpilaste registreerimine, salsatundide organiseerimine, kooli Facebooki-lehe haldamine ning lõpuks ka kooli rahaasjadel ühe silma peal hoidmine. Sestap juhtuski, et mulle hakati viitama kui keskuse omanikule ning küsima, miks mõned asjad on nii ja mitte teisiti. Ütlesin, et peaksin üüratult uhke olema, kui mul 21-aastasena päris enda tantsukool oleks.
Ahh, see kirev elu
Nii täiesti tavaliselt ning hõiskama panevalt pööraselt möödusidki minu kolm kuud. Usun, et kasvasin selle aja jooksul natukene teistlaadi inimeseks. Õppisin väärtustama vabadust, mis mul kodus lösutades meelest läks. Palestiinas kehtivad korraldused käisid ka minu kohta: kui rahutuste tõttu kontrollpunkt Iisraeli ja Palestiina alade vahel suleti, ei õnnestunud ka minul Iisraeli poolele asendustundi andma sõita, vahet polnud, kui hele oli mu nahk või blondid mu juuksed. Avastasin enda jaoks uued tegevused, millest varem isegi mõelda polnud osanud – sattusin ju siiski poolkogemata salsatundidesse, mägironimiskursustele ning lapsendasin koos korterikaaslastega ühe tiine koera, kes meie rõdul kuus imearmsat kutsikat sünnitas. Lisaks, täiesti isiklikul tasandil, avastasin, et olen suuteline jagama elukohta nelja, viimasel kuul viie teise inimesega, ilma igapäevaselt mustade nõude ning koera kaka koristamise pärast vaidlemata. Ainuke asi, mis ehk natuke hinge kriibib, on see, et õppisin maha vaatama – tänaval on nii lihtsalt kergem jalutada ning soovimatuid kommentaare tuleb vähem. Šharmuutaks ehk litsiks kutsuti mind ju siiski vaid korra ning sedagi siis, kui tuul mu seelikule üks-null ära tegi.
See oli üks põnevamaid ja ägedamaid kogemusi minu elus ja ma siiralt loodan, et satun sinna kunagi uuesti, sest mulle meeldis see kauge maa, tantsuõpetaja-amet ning muidu kirev elu.
