Lavastus „Carmeni avaldamata kirjad” oli minu TLÜ koreograafia eriala bakalaureusetöö. Kirjade, tantsude ja muusika põimingus sai pihitud tuntud lugu naise silmade läbi: mida Carmen tegelikult on tundnud ja kogenud. Esietendus toimus KorFest2016 raames 28. aprillil 2016 Rahvusraamatukogu teatrisaalis ning seejärel toimus veel 1 etendus kevadel ja 7 etendust sügisel.
Antud kirjutis on vaid väike tagasivaade ühele pikale ja sügavale palverännakule. Inspiratsioonina kasutan ka kahte minuga tehtud intervjuud, mis mõlemad avasid loomise tagamaid, teemasid ja intentsioone. 24. novembri etendusele järgnes intervjuu (video intervjuuga ja katkenditega lavastusest: https://vimeo.com/193715828), mille läbiviijaks oli Aida Domínguez, Hispaania Neijingi Hiina traditsioonilise meditsiini koolist, kus tegutseb naisinspiratsioonigrupp, kes muude tervendusteemade kõrval uurib ka flamenco´t ja seda, kuidas flamenco on tervendav (spiritual flamenco). Pärast viimast etendust 16. detsembril toimus aga Rahvusraamatukogu teatrisaalis vestlusring „VAT Ekstra: Carmen ja naise arhetüübid”. Vestlusringis osalesid lisaks minule arhetüüpide teooriast raamatu kirjutanud perekonna psühhoterapeut ja holistiline terapeut Katrin Saali Saul ning seda modereeris Ingrid Peek.
Loomine kui palverännak
Lavastus „CARMENI AVALDAMATA KIRJAD” oli küll koreograafia eriala lõputöö, kuid idee selle loomiseks tekkis mitu aastat tagasi. Ühel päeval, lugedes novelli „Carmen”, ca aastal 2010, see mind enam lahti ei lasknud. Mitmeid kordi tuli see ringiga tagasi. Nii nagu mina arenesin ja küpsesin, kujunes lugu mu sees ning ühel hetkel nõudis see tugevalt väljendamist ja maailma annetamist.
Lavastamine algas 2015. aasta sügisel. Uurisin, kuidas avada lugu ja karakterit ning ühtlasi tegelesin flamenco-tantsude õppimise ning dramaturgia ja tekstide (lavastuses kõlanud Carmeni kirjade) arendamisega. 2015. a sügisel lisandusid protsessi ka näitleja Ago Soots, trummar Tanel Ruben ja teised kunstnikud. Enne 2015. a sügist olin tegelenud mitme aasta vältel erinevate materjalidega Carmeni teemadel. Üks olulisemaid hetki palverännakul oli 2012. aasta sügis, kui külastasin Hispaanias kahte linna, Malagat ja Granadat, ja tegin video- ja reisipäeviku, kus iga päev kirjeldasin kogemust sellest maast, sõnastades üha uuesti Carmeni sõnumit. See andis uut tuld ja põhjalikumat mõistmist ka flamenco-kultuurist, mis on sündinud Lõuna-Hispaanias.
Väljavõtteid Granada reisipäevikust (2012):
See linn ja see lugu ja flamenco – kõik need võivad tunduda lihtsad, aga on kaugel sellest, nad ei anna ennast kätte kergelt! See linn on tõeline Pandora laegas; Ainuke asi, mis üldse elus loeb, on ARMASTUS – kõigil, et elada ja hingata. Mehe ja naise ainuke peamine ülesanne elus on ARMASTUST elus hoida, iseendas ja teineteise vahel. Carmen otsib seda imetlust ja armastust TÄIELIKULT, totaalselt…; Igas riigis on mingi eriline lõhn. Hispaanias on ka. Ma armastan neid lõhnu 🙂 Carmeni loos peab olema ka LÕHN; Olles laetud suhkrupiparmünditeest. Elust ja armastusest laetud. Elust ja tantsust laetud. Elust ja ilust laetud. Elust ja maagiast laetud. Jalutasime hommikusel tänaval kodu poole jõeäärt mööda. Ühel seinal oli punane verd meenutav värske värv pritsitud!!! No kuidas saab küll nii, mõtlesin mina! Carmen mis Carmen….; Ma tunnen, et Carmeni looga tahan tuua välja selle, miks on vajalik, et naine on just selline nagu ta on – igas mõttes väekas ja jõuline. Ja samas õrn ja mehe tuge vajav. See pole õige, et üks mees võttis kätte ja hakkas teda selle eest karistama ja lõpuks tappis. On uskumatu, millise loomulikkusega Mérimée läbi Jose räägib Carmeni tapmisest, nagu just nii peabki olema. Täiesti jabur! Mees- ja naisenergia ja nende põrkumine ning viimaks koostöö oleks ehk siis veel laiem sõnum. Et ei lõhuks, vaid looks, oleks minu soov! Aga selleks tuleb naisel olla esmalt naine ja mehel mees.
Oluline osa ettevalmistusprotsessis oli loomingulistel vestlustel VAT Teatri kunstilise juhi Aare Toikkaga, kes oli ka abiks lavastuskonsultandina. Kõikide kunstnikega koostöö andis tohutult uusi kogemusi. Laval said kokku tantsija, näitleja ja muusik ning vastastikku õppisime ja maitsesime teineteise oskusi ja arendasime iseennast. Lisaks prooviperioodile oli ka iga etendus üheksast kui palverännak. Kuna kasutasime elavat muusikat, oli etendus väga tundlik ning nõudis suurt kohalolekut ja teineteisega koosloomist, et ühendada see kokkulepitud tähistaevas loominguniitidega parimal moel igal õhtul uuesti. Oli imeline tajuda, kuidas iga etendus oli omaette organism – oma südametuksete, helide ja jõupunktidega.
Carmeni lugu naise silmade kaudu
Prosper Mérimée tsiteeris Palladas´t 1845. aastal: Sappi on täis iga naine ja hea on ta vaid kahel viisil: esmalt voodis ja veel, kui lamab mulla all ta. Carmen küsis 2016. aastal: Ma olen metsik ja arusaamatu, nii kaua kuni Sina otsustad, et mina olen metsik ja arusaamatu. Kas Sa oled mu ärataja või mu tapja?
Minu soov ei olnud mitte vastandumine varasemate käsitlustega, vaid oma visiooni ja hääle leidmine ning väljendamine. Kui ühiskond harjub teatud versioonide ja käsitlustega lugude ja teemade osas, siis kujunevad need normiks ja ainuvõimalikeks lahendusteks. Tegelikult on variante (alg)materjale väljendada lugematu arv. See on rikkus, et tõlgendajaid on palju, sest igaühel on nii võimalus kui ka vastutus oma nägemust jutustada, mitte korrata vanu mudeleid. Ühtlasi saab nii ehitada otsinguväljasid ja sildasid eri nägemuste vahele, luues sellega juurde mõistmisruumi.
Saul tõi välja, et mehed ja naised süüdistavad tihti teineteist erisustes. Mõlema soo puhul saab arhetüüpe liiga palju või vähe väljenduda – nii ka Carmeni ja Josega. Carmeni suunas on peamine süüdistus olnud läbi aegade, et ta on prostituut, sest ta väljendab julgelt Armastaja arhetüüpi. Ta esindab mehe silmade järgi kõike seda, mis on väga palju üle võlli ehk variarhetüüpe. Mustlasena, kasutades oma nooruslikku, sensuaalset lumma, ajab ta meestel pea segamini ja on justkui üle võlli läinud Armastaja – Must Lesk. Jose kaebleb tihti, et Carmen on Nõid – üle piiride läinud Perenaine ja ka Jääkuninganna, kellel ei ole sooja ega külma mehe tunnetest. Mustlasjõugu organisaatorina on ta ka ülimalt iseseisev ja justkui mehelikus energias – st üle nn tavapäraste normide läinud Tüdruk. Sauli sõnul Josed ennast on aga novellis psühhopaadina kirjeldatud. Asjad ei ole seega must-valged. Jose ei ole küps mees ja ei saa näha Carmenit adekvaatselt. Ja ka Carmen ei ole küps naine selles novellis. Küsimus polegi, kumb on hea võib halb – kui sotsiaalses plaanis läheneda, siis on nad mõlemad armastajatena suure arenguruumiga. Autorina ei eitanud ma neid pooli, mis Carmenis on, aga püüdsin vaadelda nii tema valgust kui varje ning leida põhjendust, mis on selle käitumise taust. Jah, kaks ebaküpset inimest, kes oma teadmatuse pärast jooksevad ummikusse. Aga armastus oli siiski eeldus ja alus, et lugu üldse sündida sai.
Mida siis tähendavad müstilised „naise silmad”? Taustaks on minu tunnetus, et algne lugu on nii kirjutatud kui ka tihti interpreteeritud nn mehelikust vaatevinklist, jättes kõrvale, mida naistegelane antud loos tunda võis. Meie lavaloo algtõuge pärineb Mérimée tõsiloole toetuvast novellist, kuid ma ei jutustanud kogu faabulat, vaid valisin olulisimad sündmused ja sidusin need nii flamenco-tantsude, naise arhetüüpide, kirjade-tekstide, muusika kui liikumisega. Kirjutasin ümber novelli mina-vormis nii, nagu selle oleks Carmen kirjutanud. Sealt leidsin armastuskirjad, mis palistavad kogu lugu. Ja on vaid üks võimalus otsida tõde.
Naise seisukohast ei olnud Carmen lihtsalt nõid, kes võrgutas mehi. Minu lähtekoht oli, et ta oli naine, kes tõesti armastas Josed. Armastas tõeliselt võibolla esimest korda elus. Alati, kui olen lugenud novelli, on mind väga liigutanud see, mis toimub lõpus, siis kui Jose tapab Carmeni. Juba ammusest ajast on olnud paigas, et teos lõpeb surmaga – nii novell, filmid, ooper kui teatrietendused. Me läheme seda vaatama ja teame lõppu ette – plaksutame ja läheme ära. Ja minus on olnud küsimus, miks see toimub nii loomulikult, nagu oleks see ainuvõimalik lõpp. Aga nad ju armastavad teineteist! Miks me rahuldume sellega ja ei mõtle, kuidas seda muuta? Süvenes tunne, et ainuke lahendus ei pea olema füüsilise keha hävitamine.
Lavastuses on lisaks flamenco-tantsudele ka tants musta seelikuga, mis eelneb lõpustseenile, kus selgub, kas tuleb häving või uus võimalus. Novellis laotab Carmen kõik oma seelikud maha ja valab tina, näeb seal surma ning lepib saatusega. Meie lavastuses laotab Carmen samuti seeliku ja sukeldub sellesse nn musta seelikusse või musta pilve, alistudes kõikidele tunnetele, väljendades oma ängi läbi liikumise. Ta teeb seda reaktsioonina Jose-poolsele löögile, kuid ka vägivallale, mida naised on sajandeid tundnud. Teame ju, et nn teistsuguseid naisi on ajast aega oma väe kasutamise eest karistatud ja nõiaks nimetatud. Selle tantsu kaudu toimub ka omamoodi surmahirmust puhastumine. See on mäss ja alistumine samaaegselt, hetkeks sotsiaalsest rollist välja astumine, kõikide arhetüüpide äärmuslik groteskne väljendamine – Carmeni vastus stereotüübile temast, mis on nagu puhastuslik šamanistlik akt. Võibolla siis, kui ta sukeldub sellesse emotsiooni, leiabki ta sõnumi, uue hingamise ja hääle. Mu soov oli algusest peale, et Carmen ei lepiks vägivallaga ja ei jääks ohvriks. Põimisin sinna intentsiooni, et ta leiaks oma väljenduse ja jõu, sest tema tahe ja loomisvägi loeb. Isegi siis, kui ta väga kardab. Aga see, mida ta võiks või saaks teha, et lugu lootusega lõppeks, oli pika loomingulise uurimisprotsessi tulemus.
Seega, „Carmen” on 19. sajandi esimesel poolel kirjutatud novell ja me saame seda tänapäeval võtta ühe sotsiaalse mudeli ja loomismudeli või mustrina, mida püüda puhastada, ümber teha või leida oma vastus. Sedasi saab kasutada vanu lugusid, andes peategelasele uusi väljendusvahendeid.
Isiklikult ja ühiskondlikult olulised teemad
Meie lavaloos kohtusid mitte niivõrd Carmen ja Jose kui Naine ja Mees ning sellest kujunes nende armastuslugu, et universaalsed teemad saaksid esile tõusta. Uurimisteekonnal seadsime palju loomingulisi ülesandeid, aga teemadest lähtuvalt küsisime näiteks, mis on kaalul, kui koos on hunt ja koer. Mis juhtub armastusega, kui ilmneb vägivald? Kas tõeline armastus peabki lõppema millegi hävitamisega inimeses või ei tohi lasta sellel nii kaugele minna? Kas see, mis loeb, on saatus või tahe?
Minu jaoks olid selles loos nii isiklikult puudutavad kui ühiskondlikult olulised teemad põimunud. Olla erinev ja julge pole alati lihtne. Eriti kui käitumine ei tundu tüüpiline ega mahu raamidesse. Carmeni tegelaskujuga seostuvad inimestele elu põhiväärtused: vabadus, armastus ja väärikus. Carmen jääb endaks. Aga millise hinnaga? Tema jaoks on traditsioonilises ühiskonnas üsna keeruline elada, sest temas on kõike nii palju. Ta ei ole ainult apelsinide, vanilje ja kaneeli järele lõhnav, vaid lõhnab ka mürri, metsa ja ookeani järele. See on hea lakmus ka tänastele Eesti naistele. Kas me julgeme olla tõelised ja ausad ning väljendada oma olemust julgelt, kompromissitult või surume oma väge alla, et sobituda ühiskonda ja mahtuda struktuuridesse?
Teemaks on laiemalt ka eri maailmapiltide põrkumine, mis on nii Eestis kui laiemalt maailmas väga päevakorral. Ka millegi poolest erinevate inimgruppide diskrimineerimine on puudutav teema. Üheks lavastuse teemaks, millest ühiskonnas rohkem peaks rääkima, on ka naistevastane vägivald. Seega lisaks uue nurga alt loo avamisele ehk Carmeni sisemaailma ja tõeliste tunnete väljendamisele, otsisime loole ka uut käitumisvõimalust ja lahendust lähtuvalt sotsiaalsetest ja üldinimlikest teemadest.
Arhetüübid kui avajad
Igas naises on juba sünnihetkel olemas kõik arhetüübid, mis avalduvad elu erinevates tahkudes. Carmeni tegelane ise on küll stereotüüp – teda on harjutud nägema teatud moel – aga ta sisaldab kõiki arhetüüpe väga tugevalt. Eelnevalt olen kirjeldanud Carmeni variarhetüüpe, aga temas on ka puhtad arhetüübid – muretu ja mänguline Tütarlaps, armastav, kirglik ja sensuaalne Armastaja, asjalik, eluolu korraldav ja ennast armastav Kuninganna ning hoolitsev ja maine Perenaine. Katrin Saali Saul avab oma raamatus „Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma” kõikide arhetüüpide ja variarhetüüpide olemust. Mõtestasin kõik sündmused, tantsud ja stseenid lähtuvalt arhetüüpidest. Näiteks alegriase tantsu sidusin Tüdruku ja Kuningannaga, buleriase Armastaja ja Kuningannaga jne. Kõiki arhetüüpe iseloomustab paik kehas (organ), stiihia looduses ja muud nii sisemised kui välised kvaliteedid. Neid omadusi püüdsin võtta arvesse tantsude ja stseenide avamisel, kuid ka muusikas ja kostüümis ning need aitasid iseäranis palju kaasa just karakteri kujutluspiltide loomisel. See oli minu sisemine salamaailm, kus liikusin läbi kogu lavastuse tervikuna ja igas tantsus eraldi, püüdes tuua esile erinevaid Carmeni omadusi.
Võta lugu omaks, muuda seda ja lase lahti
Kas vaim valib vormi või vastupidi? On illusioon arvata, et oleme kunagi mingiks rolliks või lavastuseks valmis. See on otsus. Metafüüsiliselt väljendudes – võibolla valivad teemad ja tegelased hoopis meid, et väljendatud saaksid olulised valupunktid ja see, mis hetkel ühiskonnas oluline. See on dialoog materjali, karakteri, looja ja hiljem ka publiku vahel. Ingrid Peek küsis minult vestlusringis, kas ma ei arva, et võibolla valis Carmeni hing hoopis mind materjalina, et elustuda, mitte mina teda. Et Carmen leidis läbi minu uue väljendusvõimaluse ning tuli, tantsis, kehastus ja avaldas oma kirjad. Ja rääkis oma lugu tänasel päeval ja natuke teises keeles.
Sellesse lukku olid põimitud niivõrd eri aspektid, mis mulle autorina on olulised, et ilmselgelt ei saa see olla juhus ja tõepoolest on see olnud vajalik protsess nii mulle kui ehk ka Carmeni vaimule, kui tohin sedasi meelevaldselt loota. Olen öelnud, et see lugu on olnud justkui pihtimus, mis ihkas ilmsiks saada: oli Naine, kes soovis lugu väljendada, ja Mees, kes soovis seda lugeda ja kogeda. Justkui mingi täisring sai kokku. See on teekond sellest, kuidas üks karakter on küpsenud ja kujunenud, ning nõudnud ilmutamist ja ka lahti laskmist.
Nagu eelpool kirjeldasin, jõudsin ka selleni, et loo kaudu toimus omamoodi surmahirmust puhastumine, sest seekord lõppes lugu teisiti ja Carmen jäi ellu. Ja tundub, et just see, et Carmen ise sukeldus ja koges üleni kogu seda tunnetemaastikku, oli see, mis andis talle väe ja hääle. Sest tihti me tahame, et keegi teine meid päästaks. Carmen ütleb lõpus kirja kaudu Josele: Sa olid mu ärataja, Sa ei ole mu tapja. Jose äratas Carmeni unest ja nad mõlemad said uue võimaluse. Aga Carmen nii mässas kui vabastas ennast ise läbi väljendumise ja väljendamise. Juba Granadas tunnetasin, et mind kõnetab väga mõte: “Kui soovid avada lugu, siis võta see lugu vastu ja muuda seda oma südamest lähtuvalt“.
Lisaks võimalusele iseennast arendada ja väljendada, olen liigutatud sellest, et lavastus puudutas nii mehi kui naisi, kes seda kogesid. Pärast etendusi kirjutasid mulle mitmed inimesed, kes tõid välja, et lavastuse teemad olid nende enda kogemustega sarnased või muul moel liigutavad. See tagasiside on andnud mulle kinnitust, et naiste lugude ja väeteemade väljendamine tantsukeeles on oluline ka edaspidi.
Naiste teemade rääkimise olulisus tantsu kaudu
Ingrid Peek küsis, kas Carmeni hing on nüüd rahu saanud? See on väga hea küsimus. Jah, ta on saanud ennast väljendada, aga see arhetüüpne lugu ja need teemad ei ole kindlasti mitte ammendunud, st naistevastane vägivald nii Eestis kui maailmas laiemalt, inimeste jõustamine ja julguse kasvatamine läbi loomingu ja muude vahendite – need on endiselt teemad.
Eestis on palju erinevaid tantsulisi ja loomingulisi väljendusvõimalusi tulnud juurde. Ka tantsukunstimaastikul on naised aina julgemalt jagamas oma lugusid. Saul rõhutas, et mida rohkem naised on kontaktis oma väe, julguse ja vabadusega, seda vähem vägivalda ja varjamist nende elus saab olla. Tantsu kaudu saavad naised paremini kontakti oma hinge ja tõelise olemusega.
Saul ütles ka tabavalt seda, et pisut nõiaseemet on peidus igas naises. Me ei peaks kartma loomingu kaudu uurida endas nii arhetüüpe kui variarhetüüpe. Ja tegelikult on vahel vajagi piiluda just variarhetüüpide maailma, et avada endas uusi mõõtmeid ja loomingulaekaid.
Miks lugude jagamine nii tähtis on? Tõde on terapeutiline ning lood on nagu rituaalid, mida on vaja kommunikeerida, et puhastuda, et uued lood saaksid avaneda. Läbimängimise ja -tantsimise kaudu saab avastada seda, kes sa oled või ei ole. Milliseid lugusid veel saab sedasi läbi loomingu ja tantsu muuta? Millised lood on läbi naiste silmade avamata või millised lood on hoopis läbi meeste silmade avamata? Millised allikad kirjanduses ja reaalses elus on puudutavad, aga mida me oleme alati harjunud ühtemoodi nägema, kuid mida saaks näha teise nurga alt, leides oma vastused?
Õnnistuseks üks imeline väetekst,
mille luuletaja Tiiu Lumberg saatis pärast etenduse kogemist.
Kus lõpeb luuletus, ja algab keha?
Või mis neid ühendab – sild sinna teha?
On see üks sidepael, või vaist?
Tants hoopiski, mis väljendab üht naist!
Ei ole loost küll lugu kaunimat,
kui lugu naisest ennast otsimas!
Või miks vaid naine? Samas on üks mees,
täis jõudu, hirme, kirge – meie sees?
Sa lihtsalt tule, tule avasta
et kuhu säde suudab lennata?
„CARMENI AVALDAMATA KIRJAD. Tantsuline pihtimus naise silmade kaudu” loojad:
Lavastaja-koreograaf: Mari-Liis Velberg (Mait Agu nimelise preemia laureaat, pälvitud sügisel 2016)
Lavastuskonsultant: Aare Toikka
Muusikaline kujundaja: Tanel Ruben, Ago Soots
Lavakunstnik: Eva Vellesaar-Mälk
Valguskunstnik: Triin Hook
Kostüümikunstnik: Reet Velberg
Flamenco-tantsude konsultant: Lehti Kostabi
Laval: Ago Soots, Mari-Liis Velberg ja muusik Tanel Ruben
Lavastuses kasutatud tantsude autorid: Lehti Kostabi, Anna Palmio ja Mari-Liis Velberg
Täname: Heili Einasto, Renee Nõmmik, Tatjana Romanova, Katariina Ratasepp, Inga Vares, Kati Kivitar, Mari Mägi, Sille Kapper, Anu Purre, Pille Kose.
Lisalugemist:
Lavastusest; http://www.vatteater.ee/et/lavastused/91/carmeni-avaldamata-kirjad.html.
„VAT EKSTRA: Carmen ja Naise arhetüübid”; http://www.vatteater.ee/et/ekstra/10/vat-ekstra-carmen-ja-naise-arhetuubid.html.
Katrin Saali Saulist ja raamatust „Naiseks olemise kunst. Avasta naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma”; http://katrinsaalisaul.ee/naiseks-olemise-kunst.
Bakalaureusetöö kirjalik osa: Tantsulavastuse „Carmeni avaldamata kirjad” kontseptsioon ja loomeprotsessi analüüs (TLÜ, Koreograafia, 2016).
Eesti Neijingi Kool: www.neijing.ee.
