Tantsulavastus „… sinule“ uurib paarisuhteid, paarina koosolemist, tundeid, mõtteid ja vastuolude/kriiside võimalikke lahendusi. Lavastus avab paarisuhete tagamaid ja paarisuhtes olevate inimeste raskusi, unistusi ja meeleolu ning rõhutab empaatia, teise kuulamise ja mõistmise oskuse olulisust. Selline on olnud kavand, plaan, soov, ettevõtmine ja vajadus selle teemaga suhestuda, liikuda ja seda performatiivselt vormistada.
Rajasin kõik lootused …sinule. Vaid …sinule võin sellest rääkida. Jätan viimase ampsu …sinule. Avaldan saladuse …sinule. Olen …sinule lubaduse andnud. Olen …sinule hauani truu. Ega ma … sinule ette ei jää? Ma ei soovi …sinule halba. Mossitamine …sinule ei istu. Kas see on …sinule jõudumööda? Need sõnad polnud määratud …sinule. Kihutan …sinule sinna järele. Jään …sinule appi. Kõik jääb …sinule. Tahaksin …sinule midagi mälestuseks kinkida. Seletan …sinule kunagi hiljem. Tule natuke kõrvale, ütlen …sinule midagi. Tema …sinule eeskujuks ei kõlba. Loovutan oma koha …sinule. Tahtsin …sinule meelehead teha. See värv sobib …sinule. Mis mõnu see …sinule pakub? Kas …sinule meeldis? Ma kuulun …sinule. Kas see ei paista …sinule veidi imelik? Pean …sinule kõik ära pihtima. Ma ei taha ennast …sinule kaela riputada. Võlgnen …sinule väikese seletuse. Siin on …sinule kingitus. Mis …sinule küll sisse tükkis? Millal see mõte …sinule pähe sähvas? Kas ma toetun …sinule? Mis jääb …minule?
Lavastuse loomine on olnud minu jaoks alati teraapiline protsess, vaatamata sellele, kas olen laval esitajana, proovisaalis koreograaf-lavastajana või projektitaotlusi kirjutades projektijuhina. Kunstnikuna ei otsi ma tavaliselt lavastuse tegemise teemat väljastpoolt, vaid tunnen sisemist impulssi ja vajadust enda jaoks, sest just tants võimaldab mul sügavamates psüühika kihtides liikudes peegeldada oma maailma ja oma eluga hakkama saada. Luues lavastusele algust ja lõppu, dramaturgilist joont ja katarsist, saan situatsiooni laiemalt kõrvalt ja ka teiste inimeste pilguga tajuda ning saan seda teistega jagada. Võib olla vaadates oma loometööde nimekirja mõnda aega hiljem, saan alles aru, mis see teekond on. Olulised küsimused on ka, kuidas esile kerkinud teemast lavastust teha ja samuti kellega seda teha. Hetkel tunnen, et paarisuhete teema puudutab kõiki, kes loomemeeskonna liikmena panustavad. Olen tänulik selle eest, kuidas avame teemat teineteisele, koos.
Kas lavastus räägib minu isiklikest paarisuhete kogemustest? – Ei.
Kas lavastus nõuab minult loomeprotsessis oma paarisuhete staatuse ja seisundi avamist ja reflekteerimist? – Jah, see on üks teadlikult valitud loomemeetoditest.
Loomeprotsessi alguses leppisime kokku, et meil puudub lavastaja. Kuidas siis loome? Kas arutleme ja anname palju tagasisidet või intuitiivselt loome ja liigume sellega edasi? Kuidas kogutud materjal kinnitatakse? Kes teeb valikud, mis lavastusse jääb? Kuidas ja kas on vaja kõik meeskonnaliikmed võrdselt teemasse sisse viia ja kaasata arutellu? Kas kõigil võiks olla võrdne juurdepääs lavastamise protsessile ja milline sel juhul see protsess oleks? Kuidas ja kas lavastus sünnib kollektiivselt? Kus on ideede, loome allikas? Kuidas „minu“ muutub „sinuks“, „meieks“?
Oleme kogu protsessi ajaks sättinud paika ajakava ja tähtajad, leppinud kokku lisaks proovidele ka üldkoosolekute kuupäevad, millal oleme kindlasti koos ja kinnitame tehtut, jagame ideid või teeme koos valiku juba tehtud või ettevalmistatud materjali osas. Oleme jaganud vastustusvaldkondi ja leppinud kokku, et oleme avatud tagasisidet saama ning julged seda küsima. Loomeprotsess on elav protsess: n-ö kõigutame paati selleks, et laiendada konteksti, ja samas vastupidi, n-ö heidame ankrut, et kitsendada variatiivsust ja mitte laiali valguda. Iga meeskonnaliige loob ja vaatab teiste loometööd läbi oma prisma ning kui tervikut, mis pidevalt kujuneb. Oleme leppinud kokku suuna, kuhu soovime lavastusega jõuda, ja hoiame suunda. Igaks juhuks leppisime kokku ka selle, kes n-ö hädaolukorras ikkagi saab otsustada kõikide eest.
Esimeste mõtete ning lootuste järgi oleks lavastus välja tulnud ligemale aasta varem. On huvitav jälgida, kuidas lisaaeg mõjutab lavastuse sisu ja ülesehitust. Mis oleks olnud see töö, kui see oleks saanud valmis aasta varem? Kas me oleksime teinud seda lavastust kunagi hiljem ikkagi, juhul, kui jääksime ilma toetajate abita? Kuidas? Miks siis?
Võib tunduda, et tantsulavastused on tihtipeale loodud tantsuinimeselt tantsuinimesele ja need jäävad laiemale publikule võõraks. Paarisuhte teema on aga nii lai, et sellega võivad suhestuda ka tantsumaailmast kauged inimesed. Kuidas saame tantsu vaatamise kaudu toetust ja abi ning tunneme ennast hoituna, leiame enda seest vastused ja samastume nähtuga? Armas etendust vaatav inimene, nüüd sa tead rohkem tantsulavastuse „… sinule“ varjatud elust. Ole julge, võta näolt mask, südamelt kiht ja tunneta ennast vaatamise ajal. Oleme loonud sinule aegruumi.
Iga suhe, mida inimene kogeb, on väärtuslik, sest suhtes olemist saab õppida ainult suhetes olles. Paarisuhe on maailma kõige keerulisem suhe. See on mõjutatud kõigest, mis toimub maailmas, suhte ümber ja inimese sisemuses. Paarisuhtes ollakse teisele nii lähedal, et enda päriselt näitamiseks on kõige olulisem teadmine, et partner on turvaline. Ainult siis saab olla emotsionaalselt kättesaadav ja avatud, kui teatakse, et partner ei kritiseeri ega hülga sind, kui näitad talle seda, mida vajad ja kes sa päriselt oled. Pühendumine ühele inimesele on otsus ja paarisuhe on meeskonnatöö. Tähtis on meeles pidada, et inimesed paaris arenevad erinevas tempos ja nende motivatsioon muutumiseks ei ole ühesugune ega üheaegne. Suhted aga on nagu ilm. Soojas ja toetavas paarisuhtes on olemas teadmine, et partner on minu jaoks olemas, kui ma teda vajan. Ta on tingimusteta minu poolel ja ma saan teda usaldada. Mõeldes lähedusest paarisuhtes, on arvamus, et suhtesse tullakse kindla usuga sellesse, et praegune ei muutu iial. Armumistunne on kõikehõlmav ja ainus soov on olla koos. Kaks inimest ei saa lõputult arvata ja tunda samamoodi. Igas suhtes tuleb varem või hiljem ette olukord, kus ollakse sügavalt eri meelt. Pole tähtis, mis on erimeelsuse põhjus. Pole tähtis, kas seda tehakse teisele teatavaks valjuhäälselt või vaikides. Pole tähtis, kas see teema on paari vahel esimest korda või kestab juba pikka aega. Oluline on, et kogetakse lootusetust. Me oleme erinevad selles, mida me vajame, kui oleme stressis. Suhe peab olema mugavustsoon – koht, kus pannakse relvad maha. Iga paar vajab head mehhanismi leppimiseks ja rahunemiseks, et suhtes oleks piisavalt mugavust ja häid aegu. Mõnikord aga on lahutus vältimatu. Millal? (https://tarkvanem.ee/paarisuhe/; vaadatud 20.10.2022)
Ühiskond koosneb erinevatest peredest, paarisuhetes olevatest ja mitte olevatest inimestest. Nende mudelid, koosolemise aeg, kooselamise põhjused jm on erinevad, kuid meil kõigil on ka isiklikud vajadused, lapsepõlvemälestused ja käitumismustrid, mis juhivad meie mõtlemist, meie maailma. Tugev inimene on see, kes julgeb seda kõike märgata, millestki loobuda või ennast muuta, kes julgeb pidada enda minevikku vajalikuks ja ennast teistele avada, näidates oma nõrkusi, oma haprust ning läbi selle on pidevalt elamise ja õppimise protsessis. Lavastus pakub publikule kaasahaaravat kunstielamust, hetke mõtlemiseks, tajumiseks ja reflekteerimiseks paarisuhete teemal.
♡
Ma palun andeks su ees,
Mu armas, hea mees.
Tundub, et võti on uksel nüüd ees.
Ja ma enam ei sammu su ees.
Arvan, et miski ootab meid mõlemat ees.
Äkki päris elu on alles veel ees?
Vaatan, mis on minu sees…
Vaata, mis on sinu sees..
Mäng on läbi.
Kell on juba viis minutit ees.
(c) Tundmatu autor
♡
18.–22. november kell 19.00 Sõltumatu Tantsu Laval
Tantsulavastus “… sinule” uurib paarisuhteid, paarina koos olemist, tundeid, mõtteid ja lahendusi nendele olukordadele, mida leidub meie ühiskonna igas paarisuhtes.
Milline koht on armastusel ja kirel? Kuidas olulistele küsimustele vastuseid leida? Kas meie perekondlikud mured on sarnased? Kui paljud meist on olnud, on praegu või soovivad olla paarisuhtes? Kui paljud meist on armunud, pettunud või püüdnud omi tundeid taasleida? Kui paljud meist on märganud, et elame vaid teise jaoks? Kui paljud meist on otsustanud lahkuda, ennast ohverdada või ootavad vaikselt, et situatsioon ise laheneks? Kuidas teadvustamine ja ümbermõtestamine aitab oma elukvaliteeti parandada? Kui paljud meist on kuulnud: “Kas me võiksime jääda sõpradeks?” Kui paljud meist on mõelnud: “Millal me veel kohtume?” Kui paljud meist on tundnud, et ma põgenen oma murede eest sinu käte vahele ja siis…
Etenduse pikkus on 60 minutit.
Esimesele ja viimasele etendusele järgneb arutelu publikuga.
Lavastusmeeskonda kuuluvad:
Tatjana Romanova, Gert Preegel – koreograafia, esitus
Laura Kvelstein – lavastusdramaturgia
Aleksandr Žedeljov – helilooming
Anton Andrejuk – valguskujundus
Eliise Selisaar – visuaalne kujundus
Eva Orupõld – kunstnik
Juri Seredenko – fotograaf
Katrin Tegova – turundus
Toetajad: MTÜ Tantsukunsti Areng, Eesti Kultuurkapital
Tänud: Eesti Tantsuagentuur, Hooandja, Sõltumatu Tantsu Lava
♡
