Massiaru Tantsumassiiv on eesmärgistatult liikuvate täiskasvanute suvelaager, kus intensiivses päevakavas ja koosolemises said sündida uued ideed ja lahustuda vanad/kinnijäänud arusaamad. Kõik töötoad olid väga professionaalsed ning pakkusid erinevaid väljundeid erialaseks enesetäienduseks – inspireerisid, õpetasid ja esitasid väljakutseid.
Tunne oli hea. Inimesed olid avatud ja kaasahaaravad, tolerantsed ning uudishimulikud. Täpselt sellised, nagu ühes loomingulises õhkkonnas olla võiks.
**
Nii verbaalselt kui füüsiliselt sai lahatud teemasid, nagu mis on kunst, kas selle olemasoluks on vaja vastuvõtjat, kas uus on võimalik, mis on ühe jaoks uus on kellegi jaoks juba vana.
Esitasime küsimusi ja vastasid need, kel arvamust jagus, nii suures ringis kui ka väiksemas kooseisus juttu puhudes.
**
Hanna: “Kuna olen õppinud ja töötanud viimastel aastatel enamasti välismaal, ei ole ma Eesti tantsu- ja teatriskeenega paratamatult täielikult kursis, kuid tundsin et mind võeti avatult vastu. Tantsumassiiv on ettevõtmine, millel on palju potentsiaali kasvada rahvusvaheliseks ürituseks. Tunnen, et dialoogid, mis tekkisid (nii kehalised kui verbaalsed) on aktuaalsed ka paljudes teistes tantsukogukondades.”
**
Doris: “Sellised koosolemise kohad on olulised nii alles alustavatele kunstnikele kui ka juba kogenenutele, et leida uusi inimesi, kellest inspireeruda ja võimalusel ka koostööd alustada. Parim viis teineteise loomingu tundma õppimiseks oli ise töötoa läbiviimine ning ka koos kellegi kolmanda töötoas osalemine, mis andis võimaluse otseseks loominguliseks kontaktiks.”
Tantsumassiivil tõstatatud teemadest inspireerituna leidsime järgneva katkendi sobiva olevat.
Maxim Gorki näitemäng “Päikeselapsed”
Liisa (hirmuga): Vaikige…Vaikige!
Jelena: Jah, ilus see ju on, aga selle mõte pole kuigi sügav ja süžee on vähestele arusaadav…
Vagin: Kunst on alati vähestele kuulunud…See on tema uhkus.
Jelena: See on tema draama…
Vagin: Nii arvab enamus, ja juba sellepärast vaidlen ma vastu…
Jelena: Ärge eputage! Kunst peab inimesi õilistama…
Vagin: Kunstil pole eesmärke…
Jelena: Mu sõber, maailmas pole midagi, millel puudub eesmärk…
Tšepurnoi: Kui mitte arvestada maailma ennast…
Liisa: Mu jumal! Ma olen seda kõike tuhat korda kuulnud.
Jelena: Dimitri Sergejevitš! Elu on raske, tihti-peale inimene väsib elamast…Elu on karm, kas pole tõsi? Kus leiaks hing puhkust? Ilu on haruldane, aga kui see on tõeline ilu, siis soojendab see mu südant nagu päike, mis pilvise ilma korrapealt kirkaks muudab…Kõik inimesed peaksid ilu mõistma ja armastama, siis rajaksid nad moraali sellele…ja siis muutuks elu imekauniks!
Doris Tislar ja Hanna Junti
Tantsumassiiv oli ja Massiaru on nagu
puutoiduline, hästi roniv putukas, mis tiivu avades värvikaid toone paljastab,
kooli kõrval aasal jalutav naiivselt uudistav lehm,
vastutus iseenda tegevuse eest,
vana kollakast puidust kõver jalutuskepp, kohaliku raamatukogu ukse taga, mis märgib selle lahtiolekuaega,
üksinda kiikuv pargipink,
laitmatult laotud puuriit,
kuivati otsas õõtsuv lehma kuju,
seiskunud õhu lõhn,
mahajäetud kaltsukas,
punane vein,
valge vein,
taas täitunud konitops,
kohalik aiasaadus,
Massiaru Kooli aias olevad punased sõstrad, mida ma unustasin süüa
Karolin Poska
Sissejuhatuseks mainin, et kui Anu (Sööt – toim.) küsis, kas ma kirjutaksin, mida Tantsumassiivil nägin, siis kuidas ma saaksingi mitte kirjutada, kui tema (ja ka teised) ei saanud mitte sellist kogemust pakkuda.
Massiaru koolimaja parklas olid värvita autod, see tähendab valged ja hallid ja võib-olla ka mustad. Kui mina oma vanaema sinise autoga sisse sõitsin, sain õues värsket õhku hingavatelt inimestelt kommentaari, et üsna sobimatu on minust niimoodi värviga sisse sõita.
Soe vastuvõtt jätkus koolimaja sees, seal pakuti kohe peedipüreesuppi. Kokad olid Triinu ja Kristo. Päevade lõikes sai muudki süüa, toitu oli küllaga ning maitses hästi. Nii palju kui mina tean, siis keegi magustoidu jaoks ruumi ei jätnud, kuid sõid seda ikka.
Massiaru koolimaja on nõukogude pärand nii seest kui ka väljast. Pärandit on väga hästi ära kasutatud, koridoride seinu katsid informatiivsed plakatid nii tigude siseehitusest kui ka lüpsilautadest ja -tehnikast. Tuba, milles ööbisin, andis mu meelele palju puhkust. Nimelt oli tuba üleni valge ja asjadest tühi – vaata, kuhu tahad, miski ei häiri. Siinkohal pean mainima, et antud tuba on plaanis oranžiks värvida, halb mõte.
Lisaks toale puhastas meelt ka Lydia poolt läbi viidud Techno Praxis workshop, kus ma sain aru, et klubis eestlased hea meelega jalgu väga ei kasuta. Sylvia töötoas sai lasta meelel sügavale kõhtu kukkuda ning siis see seal hääle kaudu urisema panna. Meelt puhastavate tegemiste nimekirja kuulub kindlasti ka veel Karolini plaksutamise meditatsioon, kus enamus ajast sai plaksutada.
Meele puhastamise töötubadega peaaegu vaheldumisi toimusid meele määrimise töötoad. Karoliine ja Sven Sanderi juhendamisel sai näiteks juhtme kokku ajada rollide defineerimisega. Kust maalt hakkab dramaturg ning lõpeb koreograaf ja vastupidi? Doris ja Hanna arvasid, et tantsumassivlaste meelt võiks segada seosetute dialoogide kehadesse vormimisega. Henri omakorda lasi meil inspireeruda mädapunnipigistajate subkultuurist. (Eelpool on kirjeldatud vaid töötoad, mida mul õnnestus kogeda.)
Nädalavahetuse utoopia kompott oli täielik. Ma olen väga tänulik, et sain kogeda sellist peaaegu, et võimatut keskkonda. Aitäh!
Aap Kaur Suvi
TANTSUMASSIIV 2018 toimub 14.–18. augustil!
