Foto autor: Anu Sööt
Mina näen Tantsumassiivi kui kohtumispaika neile, keda kõnetab keha. See on platvorm, kus sünnivad-vahetuvad ideed, vaated, suunad, arusaamad, kogemused.
Oli rõõm kogeda Tantsumassiivi teist aastat järjest. Sain veelkord kinnitust sellele, et Massia keskus on ainulaadne koht, mis loob põneva sünergia seal viibijate vahel. Isegi natuke võluv, et kuskil levi pole.
Mind jäi seekordsest massiivist kummitama halva-hea dihhotoomia:
Meeldivalt kõditasid hetked, mil (taotluslikult) halba tantsu on hea vaadata.
Muusika, mis on nii halvalt cheesy, et keha on sunnitud avastama põnevaid (häid) uusi kvaliteete.
Kordusesse ja loop´i ära kadumine, mis on samal ajal hullumeelne ja ilus, hea ja halb.
Hommikune varajane ärkamine on korraks halb (vabatahtlik kannatus), aga imeline Kabli rand ja karastav merevesi kirgastavad ja laevad kogu päevaks – headus võrsub halvast.
Söök mis on nii hea, et hakkab halb.
Et tantsukunstnikud oma tegevusi järjest konkreetsemalt sõnaliselt väljendavad, on aga ainult hea. Seda nii loomingu sees olles, kui ka loomingu ümber.
Dialoog kasvatab kogukondi.
Lahkusin küllastunult, veidi väsinult (halb), kuid koos värske entusiasmiga, millega hea sügisesse tantsida.
Aitäh!
