Tere …..!
Tantsunädal saab sel aastal 20-aastaseks. Mis on sinu üks meeldejäävaim elamus Tantsunädalalt?
Tänud juba ette!
Sinu Tantsunädal
Raido Mägi
Vaieldamatult Tantsunädal 2015 non-conference „TANTSUARTIST TANTSU KÕRGHARIDUSSE/ JA/ VASTU/ VASTU/ VÕI/ ARMUNUD TANTSUHARIDUSSE” ja kogu selle nädala etendused ning täiuslikumat kooliprogrammi kui tollel aastal annab välja mõelda! Aitäh teile.
David Truusa
Ma arvan, et minu lavastuse “recipes” etendamine tantsunädalal vanas? Ugala saalis publiku alal (tühi ja kõle tuba). Aasta oli vist siis 2020 ja kevad?
Ma seisin seal juba valmis etendama, ootasin publikut, lõpuks oli rahvast nii palju, et osad seisid ja sattusid ka n-ö “splash tsooni”.
Seda elavam ja kaasavam etendus tuli.
Sibulatega hullus.
Anne Tamm-Kivimets
Mmmm…ma pean meenutama, ma ei mäleta, kuna ma viimati Tantsunädalale üldse jõudsin. Kui ma nüüd arhiivi sirvisin, siis see oli aastal 2017, kui toimus konverents “25 aastat kaasaegse tantsu kõrgharidust Viljandis”. Osalesin siis vist kahel päeval ja meeldejääv oli Jaan Ulsti residentuuri avalik ettenäitamine Heimtali RMK õpperajal. See oli hästi teistmoodi asi, sadas vihma ja publikut oli vähe, aga mingi eriline emotsioon sellest ettenäitamisest oligi tegelikult esimene asi, mis meelde tuli, mõeldes Tantsunädalale. Ja Viljandi kõrghariduse konverents oli ka asjalik ja põnev.
Kristin Kalam
Meeldejäävamad sündmused on olnud tantsumaraton ja ühine pannkoogihommik tantsupäeval.
Mäletan, et tantsumaraton oli kohe minu õpingute esimesel aastal ja ka kohe sügisel. Esmakursuslase jaoks oli kõik niigi uudne ja iga kogemus võimendatud. Mäletan, et olin väga laetud tantsumaratoni kogemusest. 4 tundi ühiselt tantsida oli enda vastupanu proovilepanek, kuid ka meeldiv viis koos tantsust mõnu tunda.
Pannkoogihommik tantsupäeval oli kollektiivne kogunemine ja tähistus. Pakuti isegi erivajadustega ehk veganitele (kes ma tol perioodil olin) pannkooke.
Ikkagi need elamused ja hetked on kõige meeldejäävamad, mis on ühised ja kollektiivsed, jagatud kogemused.
Henri Hütt
Meeldejäävaim on olnud lõpetajate värske looming. Värav laia maailma on saanud oma hoogsa stardi just Tantsunädala toel.
Karl Jakob Bartels
Kõige meeldejäävam elamus on kompleksne sündmus minu esimesest Tantsunädalast. Käisime Raho Aadlaga riburadamatkal, mis algas varahommikul enne päikesetõusu. Matka esimene lõpetus oli spontaanne hommikusöök Anu Söödi pool. Matka teine lõpetus oli päev hiljem, kui noppisin oma peast viimaseid põdrakärbsed, kes olid endale kena pesa teinud mu juustesse.
Raho Aadla
Mälestusi Tantsunädalast on mitmeid: esmalt meenub kevadine tärkamine, hiirekõrvus loodus ja talveunelusest virgunud kehad.
Isiklikult on olulised olnud riburadapidi matkad, millest esimese tegin tegelikult üksinda: kogemust jagasin pärast vestlusringis, tänu millele tekkis mõte järgmisel korral matk Tantsunädala programmi liita. Ühel sügisel (vist ainukesel korral, kui Tantsunädal ei toimunud kevadisel ajal) sai kambakesi see matk ette võetud: hahetusest päiksetõusuni ja sealt juba Päikse päevakaarde, tantsu pilla-palla-pillerkaarde, välja.
Eelmisel aastal (tantsides) pisiprügi korjamine on samuti tähelepanuväärne tegu, kuna arvan, et järjest rohkemad võiksid võtta ka linnas vastutuse kodumaa puhtuse eest: ja mitte ainult sedasi, et ise prügi maha ei viska, vaid sedasi, et kõiksugu maas vedelevat prügi üles korjata. See on suurepärane treening ja vaimu võimestamine: puhas keskkond on heaolu alus.
Omamoodi kogemus on ka see, kuidas pärast objektiivseid määrasid arvestades ebaõnnestunud lavastuse etendust Tantsunädalal inimesed kuidagi minu kui loojaga suhestuda ei osanud. Ise teadsin ka, et teos kukkus kehvasti välja ja oleks meeleldi sellel teemal arutlenud, aga kes ikka viitsib kehvast kunstist rääkida, eriti veel selle loojaga. Õnneks Karl oli ikkagi nii lahke, et ütles, et tegu oli jamaga. Usun, et see oli talle endale ka meeldiv kogemus, et sai aus olla ja ei pidanud minu kunstilist ebaõnnestumist häbenema.
Sigrid Savi
Lemmikmälestus tantsunädalalt on jämmil (mitte tantsukunsti) õppejõuga ühise kobarana ringi rullimine. Me olime nagu üks kõrbekera selles ruumis teiste vahelt mööda rullides.
Harlet Orasmaa
Minu jaoks kindlasti need Tantsunädala lõpupeod. Olen ise seal mitu korda puldis olnud ja need on läbi aegade ühed parima publikuga möllud DJ jaoks by far. Esimesest loost, mis masinast tuleb, on tantsuplats täis. Ainult anna muusikat ja tants täidab toa.
Marika Palm
Oli ilus päikseline päev. Ma liikusin aegluubis mööda Tallinna tänavat. Oli tantsulise akrobaatika workshop’i teine päev ja mu kehas ei olnud lihast, mis ei oleks valutanud. Tundsin ennast, nagu oleksin teerulli alla jäänud, aga samal ajal olin super õnnelik, et oma hirmu ületasin ja sinna workshop’ile läksin.
Anumai Raska
See oli vist esimene Tantsunädal minu jaoks. Korraldasime tantsukate kursusega mingitlaadi tantsumaratoni ja muidugi-muidugi kaotas Liisbeth seal oma telefoni ära. Kogu sündmusest ongi kõige paremini meeles see, kuidas me päeva lõpuks üliväsinud olime ja otsisime nagu hullud seda telefoni, mida me kunagi ei leidnudki.
Siiski-siiski äkki umbes aasta hiljem tuli see telefon kuskilt tantsupõranda rullide vahelt välja : )
Anu Sööt
20 aasta jooksul on alati nii, et algul ei saa vedama, st päris palju vaeva on hoo üles saamisega lisaks eksistentsiaalsetele küsimustele, et kas Tantsunädalat üldse veel teha, kellele ja miks seda teha.
Kui Tantsunädal on käes, siis alati imestan, kuidas sain selliseid mõtteid mõelda. Kohtumised valdkonna inimestega ja eriala vilistlastega on ülimalt inspireerivad ning Tantsunädala programm pikaks ajaks emotsionaalselt akusid laadiv.
Johhanna Anett Toomel
Mul seondub Tantsunädalaga nii palju erinevaid tundeid ja mälupilte. Oma õpingute ajal sain seda kõike kogeda kõrvaltvaataja pilguga ning see väsimatu etenduselt etendusele jooksmine paneb endiselt ahhetama. Nüüd kui olen näinud ka eesriide taha, mõjuvad naljakalt hoopis need hetked, kus juhtub midagi ootamatut. Meeskond vahetab omavahel pilke ja mõtleb: “Ohoo!”.
Kolm randoomset hetke, mis meenuvad: 1. Laenasin oma isa autot Tallinnast tulnud lavastusmeeskonnale, nad said trahvi ja mina pidin isale kõik üles tunnistama. 2. Magasime peamaja kolmanda korruse koridoris, et näha Kai Valtna hommikuetendust. 3. Seisin ühe näitlejatudengiga White Box’i tehnikaruumis, et kontrollida, et ta tõesti teeb koroona kiirtesti, me mõlemad öökisime natuke.
Ele Viskus
Osalt on Tantsunädal nagu ellujäämiskursus, see üks nädal aprillis, mil kalendrisse ei jõua vaadata ja lähed sinna, kuhu teiste jaladki viivad. Ja kui kohale olen jõudnud, siis esimesena tuleb meelde meeliülendava ja üllatavana ühekordsena toimunud non-conference ja alati ka New Viljandiga täidetud õhtud.
