Kui lapsepõlves küsiti, kelleks saada tahan, vastasin, et nukuteatri näitlejaks: ema viis mind lapsena palju nukuteatrisse ja mu suur eeskuju oli Hendrik Toompere Hunt Kriimsilmana. Kooli ajal korraldas ema nii, et kogu klass käis palju kõikvõimalikel lasteetendustel: isegi nii palju, et mõned lapsevanemad lausa kurtsid, et peab liiga palju teatris käima. Sedasi teatri- ja tantsupisik tuli. Tegin ise nukuteatrietendusi, müüsin vanematele pileteid: sageli läks küll enamik aega organisatoorse töö peale ja lavastust ennast väga ette valmistada ei jõudnudki.
Sündisin 9. juulil 1970. aastal Tallinnas. Mu vanemad on mõlemad maalt – isa Saaremaalt, ema Raplamaalt –, nii et suved olen alati maal veetnud. Ühel hetkel lisandus linnasuvila, nii et maakohti oli kolm. Esimesed neli aastat elasime Tehnika tänaval ühel keldrikorrusel. Seal oli kaarega aken, millel oli üüratu aknalaud, kus sai istuda, lebada ja joonistada. Alati, kui sellest majast mööda sõidan, tekib nostalgiatunne. Järgnevad aastad elasime Mustamäe ja Kristiine piiril. Vahetasin lasteaeda, kuna uue korterelamu kõrval oli ka lasteaed. Sealsele toredale kasvatajatädile meeldis igasugu lavastusi teha: “Pöial-Liisis” sain lausa printsi rolli. Õnneks sattusin lapsena kohtadesse, kus midagi toredat tehti.
Lasteaias kindlasti tantsisime ka, aga tõelised tantsumeenutused algavad esimesest klassist, kui läksin Pioneeride paleesse (praegune huvikeskus Kullo) peotantsuringi. Ema viis mind, ilma minupoolsete tõrgeteta. Käisin seal kaks ja pool aastat. Standard õnnestus mul paremini kui ladina tantsud, kuna olin noorena üpris krampis. Metoodika oli suhteliselt vanaaegne ja õpetav tantsupaar, kelle puhul oli võimalik, et nad ei olnud sündinud pedagoogid, vaid tegid seda tööd raha pärast, valis antud ajale omaselt parimad paarid välja, kellele pühendati rohkem energiat: mina sellesse valikusse ei kuulunud. Peotants jäi lapsekingadesse ja sellest ajast pole ei traumat ega ka mingit ahaa-elamust. Alguses oli mul venelannast tantsupartner ja meil klappis omavahel, aga ta kolis perega tagasi Venemaale. Uus paariline oli eestlane. Võiks ju arvata, et keelebarjäärita leiab ühise keele lihtsamalt, aga kui kahe inimese vahel mitmetasandilist keemiat ei ole, siis seda ei ole ja tasapisi hakkasin tahtma sellest olukorrast välja saada. Peotantsus oled terve tunni ühe paarilisega ja kui klappi ei ole, siis ei ole see üldse meeldiv. Kuna kellegi teisega suhelda ei saa, siis ei ole võimalik isegi sõpru leida. Ühel hetkel kolis ringi harjutuskoht veel ka kodust kaugemale, Sõle tänava koolimajja. Tahtsin lahkuda, aga siis ei olnud nii, et laps võis igal hetkel enda harrastusi vahetada: pidi vähemalt aasta või pool lõpuni käima. Enne ei tulnud lahkumine kõne allagi. Tagantjärgi mõeldes on see tore, et ei harjutatud kohe esimese emotsiooni pealt otsust langetama.
Kolmandas klassis oli koolis suur reklaamikampaania, et Pioneeride palees alustab uus ring – karaktertants. Mingi aeg käisin kahes tantsuringis korraga, kuniks kogusin piisavalt julgust, et kodus öelda, et soovin peotantsuga lõpetada. Karaktertantsuringi juhendajaks oli tollal veel pedas õppiv Ene Jakobson. Ta suutis sinna lisaks tüdrukutele värvata ka viis-kuus poissi: algul pidasid kõik kenasti vastu ja see oli tore. Tasapisi aga kukkusid kõik teised poisid ära ja minagi soovisin lahkuda: mind häiris, et olin jäänud ainukeseks “kanakarja” keskele, aga eks seda tuleb tantsus ikka ette. Kuna olin ühe lepingu emaga just lõpetanud, siis mul ei olnud sisemist julgust lahkumise jutuga lagedale tulla – hea, et ei olnud.
Pioneeride palees tegutses ka ERKA ehk Eesti Rahvakunsti Ansambel, mille eestvedajaks oli suur rahvamuusika fanaatik Toivo Luhats. Kolm esimest suve käisime tantsijate ja muusikutega ühises laagris Haapsalus. Ühel hetkel ringid ühinesid, nii et kõik tantsijatüdrukud pidid hakkama ka laulma ja poisid pilli mängima ning pillipoisid pandi tantsima. Mõnus segunemine. Mina hakkasin õppima kandlemängu. Sellel ajal olid moes suured kromaatilised kandled, aga mina mängisin Toivo isa valmistatud niinimetatud külakannelt, millel oli kolm bassikeelt ja “klaverinoodistik”. Toivo oli väga mõnus ja kannatlik õpetaja. Tore oli õppida ja mängida, aga ega mul selle muusikaga vist kõik päris korras ei olnud: esinemistel ma igatahes kannelt ei mänginud. Esinemistel tõmbasin pingipilli ehk pinki, millele on tuhk peale raputatud ja kepiga tõmmates tekib krooksutav heli. Eesti Raadioarhiivis peaks isegi paar minu pingipillikrooksutust salveski olema.
Juhendajatena lisandusid juurde lauluõpetaja Katrin Rebane ja Ene kõrvale tuli Maido Saar. Tantsus olid treeninguks ballett ja karaktertants, nii nagu pedaski õpetati. Maido juhendas rohkem poisse, Ene tüdrukuid. Enele meeldis väga lavaline rahvatants ja erinevate rahvaste tantsud: see oli omal ajal prestiiži küsimus, et oleks korralik programm, mitmete liiduvabariigi rahvaste tantsukestega. Meil oli päris palju esinemisi folklooripõhise laulu-tantsu-mänguga. Töö käis nii-öelda amatöörlikus kretinismis ehk siis kolm korda nädalas, väiksematel tund, suurematel poolteist. Lisaks individuaalne pillitund. Mu mõlemad vanemad olid kaubandustöötajad ja nende tööpäev ei lõppenud kolme-nelja paiku, vaid hiljem. Kuhu oli vaja minna, sinna tuli ise kohale saada. Alguses oli kõik kõndimise kaugusel, hiljem enam mitte, siis sõitsin trolliga. Toidud ei olnud igaks päevaks valmis, tuli ise teha. See kõik distsiplineeris ja arendas iseseisvust. Koolist tulles tegin esimese asjana kõik kodused tööd ära, olenemata sellest, mis päeval mingis õppeaines järgmine tund oli: olin seda ju just õppinud. Ma ei viitsinud päevikut täita – pole siiani õppinud eriti märkmikku kasutama, aga nüüd sunnin ennast, sest aastatega kõik enam pähe ei mahu – ja samal päeval oli veel meeles, mida teha tuli. Edasi sain rahulikult trenni minna ja kui õppetükkidest miskit segaseks jäi, siis sain õhtul kaks ja pool aastat vanema õe käest üle küsida. Kui õppeprogrammi ei olnud uuendatud, siis mõned lahenduskäigud sai tema töövihikutest lihtsalt ümber kopeeritud.
1981. aastal jäi Ene Jakobsonil ja Maido Saarel ühine kapsamaa väikeseks: Maido lõi oma pundi Lee ja osa õpilastest liikus temaga kaasa. Lee esimene treeningsaal asus Pika tänava lõpus Õmblus- ja Tehnikakoolis: ühe tantsija ema töötas seal ja tänu sellele saadi saali kasutada. Mina jäin veel aastaks Ene juurde Sõlekesse. Hing tahtis tegelikult Maidoga minna – midagi kutsuvat oli nii temas endas kui ka selles, et temaga läksid kaasa minust kaks-kolm aastat vanemad noored –, aga kuna olin just alustanud Sõlekese kontsertmeistri Svetlana Šiltšenko juures klaveriõpinguid, siis ei saanud nii lihtsalt lahkuda. Klaverimänguga olid lood sedasi, et ema pani õe klaveriklassi ja koju sai hangitud kallis piano, mis nõudis perelt päris palju kokkuhoidu. Ema mõtles, miks pill seisab – poiss võiks samuti mängida. Käisin ühe klaveriõpetaja juures kaks aastat sisseastumiskatsetel. Katsetel tuli laua taga istuda ja pliiatsiga rütme järele koputada. Olin kehaliselt krampis ja närv oli ka sees, nii ei saanud rütmile pihta. Võib-olla olin juba siis nii tantsuinimene, et kui kogu keha kaasa elada ei saa, siis head tulemust ka ei tule. Vastu mind ei võetud ja emale vihjati vaikselt, et ärge seda poissi rohkem siia tooge, kuna poisil on tõenäoliselt elevant kõrva peale astunud. Minus tekkis sellest kommentaarist seesmine trots. Kuna olin juba kannelt õppinud, muusika meeldis ja ma ise ei tundnud, et oleksin nii ebamusikaalne olnud, et üldse taktile pihta ei saa, siis tahtsin tõestada, et suudan. Õppides ei ole paljutki lihtsalt tulnud, aga mul on olnud tahtmine enda ja vanemate silmis õnnestuda. See on pannud tegutsema. Nii et sain ka klaverit õppida.
V noorte tantsupidu 1982. aasta suvel jäi mulle Sõlekeses viimaseks. Tantsisin keskmises rühmas ja olin tantsupeoks kõik enda vanuserühma tantsud korralikult selgeks õppinud. Mõni aeg enne pidu juhtus selline seik, et Ene soovis mind vanemasse rühma: ju oli tantsija puudu ja ma olin üldiselt kiire õppija. Mäletan, et nutsin terve proovi, kuna materjali oli lihtsalt liiga palju. Nooruses olin enese suhtes äärmiselt nõudlik, ülipüüdlik. Tundsin, et tantsupidu – suur sündmus – on tulekul ja ma ei suuda seda repertuaari selgeks saada. Pärast proovi ütles Ene, et võin oma rühmas edasi tantsida. Sügisel otsustasin, et lähen Maido juurde. Meil oli Enega pikk vestlus ja olen väga tänulik, et sain Svetlana juures klaveriõpinguid jätkata.
Aastatel 1982–1991 olin Lee tantsija, leekate esimene põlvkond. Lee tegutses Tornimäel toonase EKE (Eesti Kolhoosiehitus) Tehnokeskuses. Igal kevadel toimus kolmest osast koosnev kontsert: Maido tahtis alati lisaks autori- ja rahvatantsudele ka teistsuguseid tantse õpetada ja esitada. Nii oli meil kantri- ja retrokavasid ja kõike muud. Samuti õppisime Maido õpetaja Mait Agu tantse Kullaketrajate repertuaarist. Meil oli palju treeninglaagreid. Tänapäeval ei tuleks kõne allagi, et õpetaja läheb üksi hulga noortega laagrisse, aga Maidoga käisime ja kõik toimis – see lummas ja tekitas minus järk-järgult huvi õpetajaks olemise vastu. Laagriteks saime kasutada EKE Tehnokeskuse puhkekeskust Andineemes ja aeg-ajalt käisime Pärnus KEKi puhkemajas. Tingimused olid väga head ja laagrites käimine meeldis mulle täiega. See oli järjekordne iseseisvumise kool: puberteediea “maailmaavastused”. Olin teistest sedavõrd noorem, et mind hoiti ja ei lastud kõikide lollustega kaasa minna: nii et oli kaks varianti, kas olin võrreldes eakaaslastega elukogenum või siis hoiti mind nii hästi, et olin jõudnud mõistmiseni, et ei olegi mõtet proovida. Teatud mõttes jäi puberteet elamata.
Tähistasime Lees üksteise sünnipäevasid ja suviti käisime Tilsi külas kolhoosis Koit EÕM-i tüüpi töölaagrites: tööd kuu kuni poolteist, nädalas viis ja pool päeva, hommikul kolm ja õhtul neli-viis tundi. Olenevalt heinaajast. Tänapäeval tuleks sellisele tegevusele lastekaitse vahele, aga meie olime õnnelikud, sest saime töö eest head palka. Sellise tööga tekib ka võistlusmoment, et kes rohkem teenib. Sain nooruses osta unistuste asju, näiteks videolintmaki ja stereokombaini. Need olid hästi toredad suved, nooruse kõrghetked. Vahepeal tegime ka trenni, sest oli kombeks vähemalt Tilsis külarahvale üks kontsert anda.
Lees olin pesamuna ja suguvõsas jäin nõbudega võrreldes samuti mingisse sündimuse lohku. Harjusin ealises mõttes üksi olema ja seetõttu ei pööra ma üldiselt inimeste vanusele tähelepanu: pedagoogiliselt on vanuse teadvustamine aeg-ajalt muidugi väga vajalik. Ema poolt on mul suur suguvõsa ja rohkem olime suviti just Valgu maakodus, kus elas mu maailma parim vanaema. Parimatel aegadel oli tema juures terve jalgpallimeeskond koos ja seal sai kõik maatööd ära tehtud. Need serveeriti meile nii sujuvalt: kui oli marjakorjamise aeg, siis vanaema tõstis ämbrid hoovi ja ütles, et täna tuleb marju korjata. Igaüks võttis ämbri ja korjas nii palju, kui korjas. Selle arvestuse järgi ilmusid keldrisse iga pere riiulile mahlad ja moosid, poest ei olnud ju paljutki saada. Nendeski töödes valitses mõnus võistluslikkus. Tänapäeva huvihariduses räägitakse aeg-ajalt, et võistlemine on lastele kahjulik, et see on stressi tekitav. Mina sellele alla ei kirjuta. Kui miskit on hästi tehtud, siis see on edasiviiv. Mul on sellisest võistluslikkusest väga head kogemused. Enamikule lastele ju meeldivad võistlusmängud. See on nii ka looduses: elu näitab õiglaselt koha kätte, ei ole mingit udutamist. Minu noorusajal ei olnud näiteks see iseenesestmõistetav, et kõik kunstihariduses tehtavad lõputööd tuuakse igal juhul publikuni. Ühtepidi on see tore, aga teisalt oleks teatav valik mõnikord vajalik. Inimest õpetaks ka see, et teatud töid ei tasu suure publiku ette viia. Oleme liikunud ühest äärmusest teise. Tänapäeval ollakse tihti nii viisakad, et ei antagi enam ausat tagasisidet, sest ei taheta kedagi haavata.
1985. aastal toimus Moskvas suur rahvusvaheline noorsoofestival, kus Leega tantsisime: seal tehtud fotodelt on näha, et olin veel täielik laps noorte seas. Mu puberteet algas suhteliselt hilja ja pikkusesse kasvasin siis kiiresti. Kaheksandas klassis olin pikkuse järjekorras tagant teine, üheksanda lõpus aga eest teine. Keha oli tollal täielikus kaoses. Muidu läks mul koolis hästi, aga kehalise kasvatuse tunde vihkasin. Tantsisin, aga ei olnud muul moel sportlik. Kehalises mängisime rahvaste- või korvpalli ja aeg-ajalt pidime täitma ettenähtud norme. Mina neid norme täita ei suutnud, sest kui väikeses ajaaknas üüratult kasvasin, ei tulnud lihased luudele järele ja olin ikka täielik äpu. Tehnikat keegi ei õpetanud, tuli vaid teha. Kord kuus pidi tegema kõhulihaseid ja neid võisin loendamatult järjest teha, aga kätekõverdustega ma hakkama ei saanud. Maas oli piiksuv vene matrjoška nukk ja kätekõverdusi tehes pidi kehaga vastu nukku suruma: kui piiksu ei tulnud, siis punkt kirja ei läinud. Minul kukkus puus enne alla (ehk siis mina tegin pornot), aga õpetaja sellele tähelepanu ei pööranud – õpetaja lihtsalt ei tahtnud, osanud või ei viitsinud õpetada. Tüdrukud teisel pool saali naersid, et poisid teevad jälle “rivi”. Tänapäeval selline õpetaja vallandataks, mis on ka õige. Positiivne on see, et antud teema hakkas mind hiljem tantsus huvitama ja jõudsin mõistmiseni, et käeasend ei ole ornamentika, vaid tehnika.
Üldiselt ei ole mul koolis käimisest väga palju märkimisväärset mäletada: olin suhteliselt eraklik ja täielikult harrastuskeskne. Oluline on see, et keskkoolis õppisin laulma: koolis ei olnud elevant kõrva peale astunud. Konservatooriumist tuli noor õpetaja ja lõi kohe segakoori. Ühel aastal tegid konservatooriumi muusikapedagoogika üliõpilased meiega praktikat: saime kord nädalas individuaalset hääleseadet. Kooriga saime kaks aastat pärast alustamist Tallinna koolidevahelisel konkursil kolmanda koha. Mulle väga meeldis häälega tegeleda, aga sain aru, et päris sündinud laulja ma ikka ei ole. Kaheksandani olin põhimõtteliselt nelja-viieline, edasi olid ka hinded korras ja seetõttu suhtuti sellesse normaalselt, et koolitundidest esinemiste pärast puudusin. Mida vanemaks sain, seda rohkem esinemisi toimus: oli aastaid, kus neid oli ikka pidevalt. Kui Lee hakkas tegema koostööd Ülle Raua eestvedamisel tegutsenud Kurekellaga, hakkasid lisanduma ka välisreisid, esimesena Ida-Saksamaa 1987. aastal.
Keskkoolipäevil tekkis soov saada tantsuõpetajaks, nagu seda on Maido Saar. Selles osas saab Maido minult suure positiivse süüdistuse, sest ma ei oleks tantsumaailmas, kui ei oleks teda. Ma ei unistanud tantsijaks saamisest. Olin nii koolis kui ka mitmel huvialal paljude erinevate õpetajatega kohtunud ja Maido eristus. Hindan Maidot nii pedagoogina kui ka tänapäevases mõistes sotsiaaltöö tegijana. Selles osas, kuidas ta suudab ükskõik mis vanuses inimesi kaasa tõmmata, võtta riske ja laskuda samale tasandile, et suhelda igaühega kui võrdsega, on ta mulle suur eeskuju. Nii läksingi 1988. aasta suvel keskkooli lõpetanuna Maido eeskujul pedasse tantsujuhtimist õppima. Viimse hetkeni ei teadnud, mida ma teen. Vanemad ootasid, et lähen Tartusse kaubanduse suunale: neil oli samuti see laialt levinud arvamus, et tantsuga ära ei ela. Selles arvamuses ei olnud midagi pahatahtlikku ja realism on alati teretulnud nähtus, kui sellega liigselt pähe ei istuta. Mulle vanemad pähe ei istunud, kuna nad olid sellel ajal kas maal või suvilas. Mina olin linnas, tegin oma eksameid ja sisseastumiskatseid: mäletan, et need olid lähestikku. Viisin paberid pedasse ja sinna ma astusin. Vanemad said sellest hiljem kuulda.
Sisseastumiskatsed nii hästi ei läinud. Poisse ei olnud ka sellel korral väga palju proovimas, seega olin igal juhul eelisseisus. Kaudselt Mait Agu mind mäletas, kuna tantsisin Maido juures. Mait lavastas mitmeid suurüritusi, kuhu ka Leed tantsima kutsuti. Oma tantsukeseks olin lavastanud uusloomingulise rahvatantsu mingile polkale. Mait andis oma ühelauselises kommentaaris mõista, et tants ei ole ainult erinevate sammude ritta panek. Kirjutan sellele täielikult alla. Millal saab liikumisest koreograafia? On ju olemas ka soveldamine ja tantsuseade. Koreograafia on midagi ainuomasemat kui olemasolevate juba väljakujunenud sammude uude järjekorda või kujundlikku kompositsiooni panemine.
Algas neli aastat peda aega laulvas revolutsioonis. Meie kursusejuhendajaks oli Mait ja eks ta pühendus oma kursusele alati rohkem: otsis ja lõi võimalusi. Lood Maiduga on alati väga vastandlikud, sest ta oligi äärmustesse minev inimene. Kõik sõltus sellest, millises etapis ta ise oli: nagu ikka, me kõik oleme inimesed. Mul on temaga väga häid ja väga ebameeldivaid kogemusi. Halvast kogemusest saab õppida seda, et mitte korrata samu vigu. Mait oli meid valinud ja tal olid täiesti arusaadavalt inimeste suhtes ootused-lootused. Kui keegi valmistas pettumuse, siis ta kukkus teise kasti: oli oma tiim ja siis need teised. Mait õpetas meile karaktertantsu. Olin selles pigem hädavares: vasak jalalaba ei ole kunagi väga hästi töötanud ja hästi kiire tempoga õppimine oli minusuguse pika inimese jaoks, kes oli veel ka pikkade juhtmetega, päris raske. Oleksin vajanud omas rahulikumas tempos arenemist, aga seda tolleaegne õppesüsteem absoluutselt ei soosinud. Olen ka nõus, et ühelt poolt ei peagi soosima. Kui soov on diplom saada, siis tuleb õpiväljunditele vastata. Tantsuseades Maidule mu looming üldjuhul meeldis. Mait oli ka loomingu osas äärmuslik: kui miski ei sobinud, siis lasi selle ikka ka täiesti ümber teha. Lee tantsijana olin tema loominguga tuttav ja nii oli mul sisemine aimdus tema käekirjast ning oskasin tema maitsele teha: ma ei loonud teoseid kunstnikuna enda jaoks, vaid õppisin tegema tellimustöid. See on väga hea oskus.
Õppekava kohaselt oli neljanda kursuse esimesel poolaastal vähe loenguid ja tunde, et saaksime diplomitöödele keskenduda. Diplomiks tegin koos kursavenna Toomas Künnapuuga liikumise Kaarel Kilveti kolmevaatuselisele farss-fantaasiale “Nii kavva kui sa ei tule laulan sust…”, mis oli suur sõu August Gailiti isikust ja loomingust. Oli kütusedefitsiidi aeg ja lavastust mängiti külmas Salme kultuurikeskuse saalis ainult 16 korda. Meie kursusel olid kõik juhuslikult nii tõhusad, et diplomitööd said esimesel poolaastal tehtud. Kuna aega oli, pidime tegema ka teise diplomitöö kevadeks: Eesti Draamateatris toimus kaheosaline kontsert. Esimeses osas tulid esitusele uusloomingulised eesti rahvatantsud. Iga lõpetaja pidi valima ühe elava autori loodud tantsu. Autor organiseeriti kooli, kus ta õpetas oma tantsu noorematele kursustele selgeks ja lõpetajad jätkasid selle repeteerimisega, said tantsujuhi kogemuse. Mulle meeldis tollane Kullaketrajad, sest nende looming erines muust rahvatantsust ja seepärast valisin Virve Kurbeli ja Renee Nõmmiku kaheosalise tantsu “Lahkunud” Veljo Tormise muusikale. Esimene osa oli naistele, Virve tehtud. Teine osa meestele, Renee tehtud. Nende mõlema liikumises oli kehaline sisemine püüdlus, mis mind paelus, ja muidugi valisin sellised loojad, kelle looming mulle huvi pakkus, et õpikogemus oleks arendav. Kontserdi teiseks osaks pidi igaüks lavastama väikese osa ja kogu oma kursusega tantsima. Mait tahtis, et teeksime Jaan Koha balletti “Kaubamaja”. Minul oli lisaülesandeks, millele vastu vaielda ei võinud, käia Teatri- ja Muusikamuuseumis lavastuse kohta materjale otsimas. Lugesime ja kuulasime kursusega ja see oli meie jaoks ikka täielik jubedus: me ei tahtnud selle materjaliga üldse tegeleda. Toomase eestvedamisel valisime alusmaterjaliks hoopis Karl Ristikivi ainsa luulekogu “Inimese teekond” – see sobis ka Maidule. Kahjuks suutsime kursusega selles protsessis päris korralikult raksu minna. Ju olid mõtted juba koolijärgsetes tulevikusammudes ning kahe diplomitöö nõue tundus ülekohtusena.
Toomas Künnapuuga tekkis meil ülikooli lõpuks täielik loominguline telepaatia, kus ei pidanud end teineteisele lõpuni lahti seletama. Õpingute käigus ei olnud eriti sellist aega, et oleks saanud oma liikumismõtteid kellegi peal katsetada. Pigem käis nii, et mõtled üksi oma liikumise välja ja siis õpetad kursakaaslastele, kes tegelikult on väsinud ja samal ajal mõtlevad mingil tasandil hoopis enda kompositsioonitööde peale – ei olnud katsetamist soosiv õhustik. Kolmandal kursusel otsustasime Toomasega, et oleme teineteisele hakklihaks: käisime koos saalis ja proovisime. See hakkas väga mõnusalt tööle, muutus kaasloominguks. Viimased kompatööd tegimegi koos. Neljandal aastal käisime rootsi keelt (soome keel oli mul Tallinnas elava inimesena juba suus) õppimas: piirid olid lahti ja plaan oli pärast lõpetamist Skandinaaviasse edasi minna. Huviks oli kaasaegne tants – uus hingamine. Mait Agu juures Lasnamäel vaatasime Mats Eki lavastust “Giselle”, mille keegi oli talle Soomest või Rootsist lindistanud, ja teisi kaasaegse tantsu käsitlusi. Aastal 1991 tekkis Nordic Star, Tallinnasse jõudsid ameerika ja skandinaavia tantsukunsti etendused, töötoad. Minu esimene moderntantsu õpetaja oli Sinikka Gripenberg (Martha Grahami tehnika ja Alvin Ailey´ repertuaar), samuti käisin Jill Milleri ja teiste sellel ajal Eestit külastanud õpetajate tundides. Maidol olid Leega sõprussuhted Kouvola ja Lappeenranta tantsijatega ning ühe Kouvolas elava tuttava perekonna tütar õppis Kuopio Konservatooriumis. Kutsusin ta Tallinnasse külla. Kolm-neli päeva andis ta meie kursusele õhtuti Laial tänaval moderntantsutunde. Tegime seda salaja, ei julgenud õppejõududele välja pakkuda.
Mait oli sellel ajal ka lavaka liikumisõpetaja. Ta helistas ja pakkus seda kohta mulle – väga ahvatlev ja intrigeeriv pakkumine. Olin meelitatud, aga sain aru, et mul ei olnud sel hetkel neile inimestele midagi anda. Mu huvi kaasaegse tantsu vastu andis mõista sellest, kui vähe ma teadsin. Ütlesin ei. Maidule üldiselt ei öeldud ei. Hindan Maidu puhul seda, et oma õpilasi pressis ta küll ikka igale poole, kuhu vähegi võimalik. Tänu sellele oli mul võimalus osaleda Estonia teatri “Mikado” lavastuses ja näha töötamas üht meie muusikalimaailma tugevaimat lavastajat Ago-Endrik Kerget – see oli rikastav kogemus!
Kolm esimest peda-aastat möödusid nõukaaja lõpus: meiegi õppisime seda kummalist ainet nimega NLKP kommunistliku partei ajalugu. Aga ajad olid juba muutunud. Kursust andis Andra Veidemann, kes käsitles nõutavaid parteikoosolekute punkte õnneks väga pinnapealselt. Tema eesmärk oli panna meid mõtlema üldiselt ja poliitiliselt. Arvestuse saamiseks tuli tantsujuhtidel ühe osana kirjutada poliitilis-analüütiline essee mingist tantsulavastusest. Mina valisin Mats Eki “Luikede järve”. Viimases tunnis soovis Andra minuga vestelda. Talle meeldis mu kirjutis väga ja ta küsis, kas ma ei ole mõelnud elus kirjutajarolli peale. Naersin südamest, sest see ei kõlanud minu enesekuvandiga karvavõrdki kokku. Rohkem ma vestlusest ei mäleta. Mõtlesin sellele, et ta lihtsalt oma allkirja matriklisse ära paneks ja mul minna laseks.
Tallinnas õppides elasin loomulikult kodus. Nüüd oli soov iseseisvuda. Olime esimene lend Eesti Vabariigi koolilõpetajaid ja ajad olid keerulised. Kultuurile ja välismaal õppimiseks ei andnud keegi raha, kõik tuli ise välja ajada, aga kui ma ei oleks sellel hetkel edasi õppima läinud, siis kahtlen, et oleksin tantsueriala peale jäänud. Meil Toomasega oli kindel plaan Skandinaaviasse minna. Esimene koht, kuhu kohale sõitsime, oli Kuopio Konservatoorium. Sellel hetkel ei olnud ametlikku sisseastumisaega, läksime lihtsalt kooliga tutvuma. Jätsime tantsuosakonna juhile Tarja Kankainenile, kes oli oma karjääri teinud Šveitsis ja Itaalias, kus vanad käitumisnormid olid veel au sees, sümpaatse mulje: teadsin, kuidas laua tagant püsti tõusta, kui vanem inimene ruumi siseneb, ja kuidas mantlit selga aidata. Ehk oli see soodustav. Kindlasti ka see, et olime meesterahvad. Igal juhul näidati meile rohelist tuld. Teades, et kopikatki tegelikult ei ole, otsustasime, et haarame võimalusest – ja hakkame tegelema Kuopiosse minekuga –, selle asemel, et kulutada vähestki raha teistesse koolidesse pürgimise peale. Täna teeksin teisiti, aga tolleaegne olukord nõudis seda. Lõpuks otsustas Toomas pereinimesena mitte tulla. Tänu Toomasele tuli Soome aga Külli Naissoo, kes oli Toomase uisupartner. Kuulnud meie plaanist, ajas Külli endale Kuopiosse välja uisutreeneri koha. Lõpuks olime mina ja Külli Kuopios, aga Toomast ei olnud ega ka tulnud.
Alustada tuli nullist. Kool tuli õnneks väga palju vastu. Eestlasena ei olnud mul tasuta õppimise võimalust. Ei olnud ka mingeid fonde, kust küsida. Olin saanud endale 2500 marka taskusse, maine vara oli maha müüdud, ja selle õnne peale soojas usus ma läksin. Enam sellist lollust ei teeks, sest see rahasumma oli olematu, aga taolised hetked annavad elule väärtuse. Esmalt ei saanud elamislubasid. Soome riik hakkas millegipärast nõudma tagatisraha, mis oli sel ajal kuskil 30 000 marka. Soomes oli kümnendi alguses samuti majanduskriis alanud ja ka keskmisel soomlasel ei olnud sellist raha pangas arvel. Võlgnen tänu ühele Soome vanaprouale, kes tegi nõutavas summas fiktiivse arve minu nimele. Proua oli tantsuosakonna juhi sõbranna – ju siis olin tõesti hea mulje jätnud. Kuna hilinesin elamisloa-bürokraatia tõttu kooliminekuga, siis jäin linna ühikakohast ilma. Tekkis täitsa lootusetu olukord. Koolil endal ühikat ei olnud, aga sain alustada külalisõppejõududele mõeldud korteris. Korteri eest ei pidanud tasuma, kuna olin nädalavahetusel koolis administraator: kool pakkus selle võimaluse. See oli päris karm, et alguses ei olnud ainsatki päeva, mil nendest ruumidest hingata, aga olen väga tänulik, sest tööd oli raske leida. Alguses proovisin ikka kõike teha ja sain tunda ka seda, kuidas tol hetkel Soomes eestlastesse suhtuti: raha neile maksta vaja ju pole. Mina püüdsin siis inimestele selgeks teha, et ma ei ole Eesti kalevipoeg, vaid elan ja õpin siin: ma ei lähe vahepeal Eestisse, ei tule sealt iga nädal toidukotiga tagasi. See aeg oli kasvatav ja andis mõistmise, kui palju inimene suudab, kui läheneda oma võimete piirile motiveeritult.
Esimesel kursusel oli tsüklitena toitumisõpetus. Hea, kui see kohe alguses selgeks tehakse, kuna tantsumaailmas liigub igasugu kehaideaale. Pidime nädalakavasid täitma: toidud üles kirjutama ja arvutama tarbitud ja kulutatud kaloreid. Septembris oli mu rasvaprotsent tolle aja tavainimese skaalal normi miinimumi peal. Kursuse lõpus detsembris oli rasvaprotsent kukkunud tippsportlase ajastatud kõrghetke tasemele. Külalisõppejõud soovis minuga isiklikult vestelda. Ta ütles, et peaksin parema balansi leidma: koormust vähendama. Tol hetkel ma tõesti naersin selle üle, sest vaatamata kõigile raskustele pakatasin ma energiast. Kõige suuremas kitsikuses oli mu päevane toiduraha 5 marka: kallimates kohvikutes oleks selle eest ühe kohvi saanud. Väike purk jogurtit maksis 1 mark. Kogesin, et mingi aja võib elus vägagi odavalt läbi ajada ja sellegipoolest tervislikult toituda. Käisin metsas marjul.
Mina olin kaasaegse tantsu suunal, kuigi seal nimetati seda nykytanssi ehk modern- ja nüüdistants. Soomes on samuti see terminoloogiline probleem. Õppekavas olid erinevad moderni koolkonnad, jazz (milles alguses olin täielik käpard), ballett, rahvatantsud, loovtants ja laste õpetamine. Viimane huvitas mind väga tänu Maido Saarele. Õpe kestis kokku neli aastat ja kuna tegemist oli õpetajakoolitusega, oli palju praktikat: esimesel aastal lasteaed ja edasi sai kõikide erinevate vanusegruppidega kohtutud. Mõtestasin seda aega osaliselt kui kordusõpet uuest vaatenurgast ja mingisuguse pedagoogilise fookuse selginemist. Tantsu oli Kuopios palju rohkem kui pedas. Samas tundsin puudust kultuurharidusest, mida Kuopios pakuti märksa pinnapealsemalt. Olen tagantjärele hakanud peda üldharidust tõeliselt hindama.
Mul vedas ja sain Soomes üpris kiiresti erialaseid tööotsi, õnn naeratas mitmel korral. Töö saamise mõttes on mul elus üldse hästi läinud: ei ole pidanud eriti avaldusi ja töökutseid kirjutama ega kuskil vaiba peal käima. Uued tööd on tekkinud eelneva tegevuse pinnalt. Kohe esimesel kursusel käisin Kuopio Linnateatris vaatamas majanduskriisist hoolimata tõeliselt populaarset ja enimmängitud lavastust, Arvid Järnefelti “Vanhempieni romaani” (“Minu vanemate romaan”), mis käsitles pikka etappi Soome ärkamisaegse koorekihi elust ja sündmustest. Kultuuriellu sisenemiseks oli see suurepärane kiirkursus Soome ärkamisaja ja rahvuskultuuri sünnilukku. Sain täieliku ahaa-elamuse. See oli võimas ja suurejooneline teater, kus kogemus oli viidud ka haistmismeelteni: lava taga küpsetati piparkooke, tehti kanget kohvi, laval tõmmati vänget sigarit. Samuti andis see täiesti teistsuguse nägemuse soome teatrist, mis senini oli olnud televisioonis nähtu põhjal kujunenud väärhinnang. Mingid osatäitjad lõpetasid ja lavastusse oli misanstseeni ja paari tantsu jaoks uut lisaväge vaja. Pakkumine tehti ka mulle. Soomes kehtis nädalavahetusel töötamise eest topelttasu maksmise nõue ja mis veel võis olla vaesele tudengile suurim rõõm, kui sattus nii, et etendused olid reede õhtul, laupäeva päeval ja õhtul ning pühapäeva päeval. Sain nelja etenduse pealt topelttaksi.
Esimesel kursusel oli koolis kohustuslik pilliõpe. Mina jätkasin oma klaveriõpingutega. Õppejõuks oli Jari Hakkarainen, suurepärane jazz-pianist. Algul tahtis ta minuga solfedžeerida, aga ütlesin kohe, et mul ei ole aega klaverit harjutada, kuna vabal ajal otsin ja teen tööd, olen veidi pilli õppinud, aga kodus klaverit ei ole, nii et pigem sooviksin teadmisi vasaku käe saatele. Sellel ajal olin vaimustunud Raimond Valgre muusikast, Jari teadmine Valgrest oli Georg Otsa kaudu iga soomlaseni jõudnud “Saaremaa valss”. Olin Soome tulles oma kahe kohvri sisse mahutanud ka Valgre noodid. Harjutasime neid ning Valgre sai veelgi omasemaks. Arranžeerimise kaudu ässitas Jari mind komponeerima, nii et teise kursuse koreograafiaõpingute töö valmis enda loodud muusikale.
Teisel kursusel hakati Kuopio Linnateatris tegema rahvamängulist muusikali, Marita Jama külalugu “Mies meren takaa” (“Mees mere tagant”). Sinna otsiti laulvaid tantsijad, tantsivaid lauljaid. Läksin katsetele, kuigi kartsin, sest olin endale lubanud, et pigem mitte laulda. Laulukatsete ajal sisenesin ruumi, seal istus klaveri taga lavastuse helilooja Kaj Chydenius: hästi sümpaatne mees, kes on tuntud oma retsitatiivsete kupleelaulude poolest ning pani suurt rõhku diktsioonile. Tuli laulda iga soomlase jaoks tuttavat mitteametlikku hümni, aga mina ei teadnud seda. Kaj küsis, mida me siis teeme. Täiesti spontaanselt ütlesin, et tõusku klaveri tagant püsti, teen ise ühe numbri. Esitasin Valgre loo “Sinilind” ja osutusin valituks. Olen bariton, aga kuna teater oli sel ajal täis basse, pidin tenoripartiisid laulma. Kõiki noote kätte ei saanud. Proovi vaheajal kutsus Kaj mu enda juurde ja ütles, et teeme nüüd niimoodi, et kuna see on ikkagi soome rahvustükk ja minu aktsenti on kuulda, siis kõrgete nootide puhul liigutaksin lihtsalt suud. Pidin veel õppima, kuidas ükskõik mis koha peal laulu sees katkestus teha, kui tunnen, et piirid vastu tulevad. Lisaks tuli tenoripartii ikka korralikult sisse harjutada, sest tantsukoreograafiaga sündis olukordi, mil ühegi teise tenori hääl ei olnud abistavalt kuuldeulatuses.
Aastal 1995 esietendus linnateatri grand old lady Seija Haarala tööjuubeliks Anna Ahmatova “Runoelma ilman sankaria” (“Poeem ilma kangelaseta”). Mina ja tantsupartner Anu Kotonen lõime koreograafia ja tantsisime elava, spetsiaalselt loodud muusika saatel. Minu tegelane lõpetas enesetapuga, mis on alati keeruline ja raske. Otsustasime nii, et minu viimane lavalolek on otsuseni jõudmise hetk ja tegu ise jäägu kulisside varju. Kõike ei ole vaja laval esitleda.
Esimese aasta suvel hakkasime koos Külliga saalis liikuma ja katsetama: mina olin tantsukingades ja Külli rulluiskudel. Vabal ajal vaatasime iluuisutamise ja jäätantsu videoid, kogusime teadmisi ja nippe. Põnev oli see, kuidas tempo uiskudega jääl on täiesti erinev tempost kingade-rulluiskudega põrandal. Pidin leidma tehnika, kuidas oma kätega, mis kui silguniisad, paarilist tõsta. Sai ikka päris korralikult kukutud. Sedasi see tõstetehnika koostöös Külliga arenes. Esinesime oma duettidega ööklubides ja mujal – see oli hea lisateenistus. Teisel aastal oli vaja koolis kompatööks soolo luua: mina rikkusin reegleid ja tegin soolo ja dueti. Tantsu pealkiri oli “Suudlus”. Tahtsin end panna olukorda, mida ise kogenud ei olnud: mind huvitas ootusärevuse tunne ja selle kehaline väljendus. Esmalt mina, paberisse pakitud lillekimp käes, kannatamatult ootamas. Ja siis saabus rulluiskudel Külli, valge kleidi litrisädeluses hõljuv kujuke. Duett kestis paar minutit – tegime trikid ära, mida harjutanud olime – ja siis ta lahkus. Lõpus jäin taas üksi ja nautisin vatslavnižinskilikku fauni pärastlõunat.
Kuopio ajast sain ka püsiva trauma. Olin lavastusprotsessis, kus oli palju tantsijaid: ühed olid koreograafi tööst väga vaimustatud, teised ei olnud, kuna ei saanud aru, mida koreograaf soovis ja selliselt oli raske kaasas olla. Ühes stseenis käis kari lühikesi naisi – tantsumaastikul on neid ju päris palju – pika mehe ehk minu kallal. Ühes tõstes olin kätel üleval, seljaga põranda suunas. Lavastatud oli nii, et turja toestavad kehad pidid alt ära jooksma ja teised pidid jalgu hoidma. Mina sain kätega mööda eemalduvaid kehasid end alla turiseisu libistada. Ühes proovis, kui kõik olid juba väga väsinud, ütles koreograaf selle tõste juures, et teeme pausi. Tuldi alt ära ja lendasin pea ees põrandasse. Alguses ei olnud midagi, elu jätkus. Pooleteise aasta pärast olin suvepuhkusel Eestis ja tegin kiire peapöörde ja sinna see pea jäi. Sain spordidispanserisse. Röntgen. Diagnoos, et seitsmes kaelalüli on palju suurem. Ravi: elekter ja massaaž. Midagi see ajutiselt aitas, aga kuna sain valediagnoosi, siis pikalt ei aidanud. Üks tavaarst tahtis mind lõikusele saata, aga keeldusin. Ei usaldanud. Kaelast kulgeb ju kõik läbi. 1997. aastal korraldas Priit Raud Pärnus TIKE suvepäevi ja Mark Taylor tuli “Korsaari” lavastama. Minul kael jälle niimoodi kinni, et üldse liigutada ei saanud. Fine 5-i inimesed soovitasid mulle üht venelannat Allat, kes oli tõeliselt kogukas ja hästi sümpaatne naisterahvas. Ta tegi kodus veidi kiiksuga massaaže, mis ei liigitu traditsioonilise meditsiini alla. Kohkusin esmalt suurest naisest ära. Alguses pani ta lihtsalt nõelu: keelas kohvi joomise, sest mu kõrge vererõhk raskendas nõelte panekut. Võtsin tehtud röntgenpildid kaasa. Alla vaatas neid ja ütles: “Aare, sa oled ise anatoomiat õppinud. Vaata seda viiendat kaelalüli. Kas sa tõesti pole ise tähele pannud?” Lülis oli kaks mõra ja kui närv sinna vahele vangistub, siis ongi kööga. Pikalt pani ta ainult nõelu. Mul oli tegelikult vaja raksakas ära teha, aga usaldus oli pärast õnnetust kadunud. Hulljulgus õnneks ei tulnudki tagasi. Kõige kummalisem oli see, et tal olid selgeltnägemisvõimed. Üsna alguses rääkis ta mu elust asju, mida ta ei saanud teada. Eks tema püüdis usaldust võita, mina läksin veel rohkem lukku. Raksakas sai siiski tehtud. Mäletan seda päeva selgelt. Käisin pikalt ta juures, sain abi, olen tänulik. Pärast seda kogemust pidin uuesti pöörlema õppima ja hakkasin seda palju rohkem nautima. Kooli ajal ei olnud ma balletis punkti võtmises hea. Vigastustest õpib. Kui midagi on olnud loomulik, aga ühel päeval enam ei ole, siis peab loomulikkuse uuesti leidma ja kui see ei ole võimalik, siis tuleb leida teine tee.
Tantsuga jõudsin Eestisse tagasi 1996. aastal. Priit Raud korraldas toonastes Von Krahli teatri ruumides Uue Tantsu festivali. Ta kutsus mind ja Sari Hannulat esinema. Sari on mu hinnatuim õpetaja Soomes ja parima klapiga tantsupartner elus. Tantsisime duetti lavastusest “Irtiottoja” (“Lahtivõtmisi”) – neljaosaline tantsuteos erinevatest elusituatsioonidest välja tulemise teemadel. Viimane osa oli duett inimsuhetest “Ryppyised lakanat” ehk “Kortsus linad”: kümme minutit kontakti vastu seina. Ruumiline mõte seisnes selles, et publik on kui kärbes, kes vaatab laest alla voodis juhtuvat. See on minu jaoks üks armsamaid töid. Von Krahlis nägi meid Põhjamaade Ministrite Nõukogu kultuuriatašee ning kui nad korraldasid Põhjamaade kaasaegse tantsu festivali Aurora Borealis Baltikumis, saime võimaluse veel kord tantsida seda duetti Tallinnas, avaüritusel Estonia valges saalis.
Õpetamine on minu jaoks kõige mahukam tantsualane töö ja selles tunnen end ka kõige kindlamalt. Olen 1989. aastast õpetanud väga paljusid eri vanuses ja erinevate sihtidega inimesi Eestis ja Soomes. Ratastel ja laevades veedetud aega ja reisimist ühest töökohast teise on olnud meeletult ja on jätkuvalt. Fantastiline aeg oli Nurmeksen Sepot tantsukoolis Karjalas aastatel 1997–2000. Olin tantsuosakonna juhataja. Minul olid õpilased esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni ja vanemad õpilased õpetasid mudilasrühmi. Igal aastal pidi valmis saama kaks täispikka kontserti. Sealne kostüümiladu oli täis jänkusid ja päkapikke ning mõnelt sain kriitikat, et selliseid tantsukesi ei teinud. Mind huvitas teistsugune looming. Nurmeses oldud aastad oli arendav aeg teatri valguskunstimaailma osas. Linnakese kultuurimaja tehniline töötaja Timo, kes valgust tegi, oli oma tööst tõeliselt huvitatud ja me istusime ööde kaupa saalis, suunasime prožektoreid ja katsetasime. Sellel ajal olin väga huvitatud ka muusika miksimisest. Mulle ei meeldi, kui lugude lõpus keeratakse muusika lihtsalt maha. See on üks võimalustest ja vahel sobilik, aga nii tantsulavastustes kui ka lühemate tantsude puhul, mida olen elus õpilastele väga palju loonud, olen püüdnud seda vältida. Muusikat on töös olnud tarvis ikka lõigata, mõni fraas vahelt välja võtta või kordama panna. Ostsin endale minidiskimängija, millega sai lõigata ja liimida: tegin enamiku oma muusikat ümber. Muudkui lõika ja liimi. See arendas ja nõudis rütmilist täpsust, sest tuli suuta murdosasekundil õigeid lõikeid teha. Pärast peapõrutust ei ole suutnud enam liikuvas transpordis lugeda, muusika otsimine-kuulamine-lõikamine oli hea tegevus. Muusika andis õpetajatöösse inspiratsiooni.
Tutvusin 1995. aasta suvel Kuopios Kai Valtnaga. Virve Kurbel, keda tundsin juba varasemast, ja Kai õppisid Soomes ajaloolist tantsu: Kuopio Tanssii ja Soi festivali programmis oli neil aastail ka ajalooline tants ja see oli osa nende õppetööst. Majutasin neid kahel suvel. Tänu Kaile kutsuti mind Viljandi Kultuurikolledžisse õpetama. 1997. aasta märtsis andsin esimesed aktiivsed nädalalõputsüklid. Esialgu sooviti moderni ja jazz’i, aga kuna päevad on pikad, siis tegin kõike, mida pidasin vajalikuks jagada. Edasi läks nii, et Merle Saarva tegi õpetamisest pausi ja kateedrijuhataja Mall Noormets pakkus mulle tunde juurde. Tegin hullu aasta, nädalas 36 tundi Eestis ja Soomes. Viljandisse sõitsin üle nädala. Soomes õpetasin samal ajal Kuopios ja pidasin tantsukooli Nurmeses, nende vahe on 130 kilomeetrit ning Kuopio-Nurmes “vahepausina” õpetasin Nilsiäs. Lisaks tegelesin pikkadel nädalalõppudel Pyhäsalmen Seudun Tanssiopisto kaasaegse tantsu erikoolitusrühmaga Lääne-Soomes, treenisin neid ja panin kokku esinemiskava, millega 2000. aastal käisime Aalenis ja Stuttgartis. Lisaks oli mul oma tantsurühm, nii et tegemist oli rohkem kui küllaga. Olla noor tähendab jaksata. Motivatsioon on energiaallikas.
Selline orav rattas elukorraldus ammendus mõne aastaga ja kuna Viljandis toimuv pakkus kõige rohkem huvi, siis 1999. aasta sügisel võtsin vastu otsuse, et sellest saab Soome poolel viimane õppeaasta. Mu vanemad olid muidugi väga õnnelikud. Ema oli näinud ajalehes tööpakkumist, et Tallinna Ülikool otsib moderni ja kaasaegse tantsu lektorit. Mõtlesin, et pulli pärast võib ju paberid saata. 2000. aasta sügisel Eestisse jõudnud, hakkasin kuupalgalisena poole kohaga nädala teises pooles Tallinnas õpetama – jagasime kursuseid Tiina Olleskiga – ja Viljandis olin tunniandjana kahel-kolmel päeval nädala alguses. Tiina Olleskil ja Renee Nõmmikul oli Laial tänaval Fine 5 tantsukool ja nad kutsusid mind asendusõpetajana jazz’i andma, kui neil endal esinemised olid. Sedakaudu tutvusin Krista Köstriga, kes lõi tantsustuudio ProDanceCenter ja kutsus mind moderni õpetama.
Kõik ei vaadanud sellele hästi, et ma nii Viljandis kui ka Tallinnas õpetasin. Mina olin tunnis tudengite jaoks, et toetada nende isiklikku arengut ja motiveerida neid endaga tööd tegema ja keha treenima. Soovisin olla heas mõttes piisavalt range, kuna inimloomuses on laiskust. Kursustele sattusid kokku erineva taustaga tantsijad: mina püüdsin oma aines igaühele luua sildu seoses tema varasema tantsukogemusega. Pole mõtet öelda, et alustame algusest, sest eelnevalt õpitu on vale. Mida vähem elus tagasi nulli minna, seda parem. See võib tervendav olla vaid tõesti äärmuslikel juhtudel. Õpetasin väga tehnikapõhiselt, kuna tajusin, et paljud kolleegid soovisid rohkem loovusega tegeleda. Hea, kui lähenemisviisides on tasakaal. Minu jaoks ei ole kunstiline visioon õpetajatöös esmane, kuigi uurisin ja katsetasin, kuidas erinevad treeningülesanded mingis muusikas koreograafiat kujundama hakkasid. Oluline on aga see, kuidas tehnilised harjutused on tunni lõpus tehtavasse koreograafiasse ühendatud või kuidas need toetavad koreograafia esitamist. Ettevalmistus peab vastama soorituse vajadustele.
Mõtiskleda võib selle üle, kas on hea või halb, kui üks inimene paljusid erinevaid ained õpetab, nagu ma mingi aeg Viljandis tegin. Viljandis sai pärast eksameid-arvestusi tudengitele eri aegadel eri moel põhjalikku ja isiklikku tagasisidet anda. Mingil hetkel hakkasin paluma, et õpilased ka mulle tagasisidet annaksid, sest õpetaja areneb ju samuti. Üks tagasiside on meelde jäänud, kuna ei olnud sellele tahule enne tähelepanu pööranud. Oma sõnadega öeldes kõlas see nii, et kõige kummalisem, mida kaudselt õppisin, oli see, et andes samaaegselt nii paljusid erinevaid tunde, käitusid sa inimesena erinevaid aineid õpetades samuti erinevail viisil: jazz’is olid kui kriiskav maniakk, power joogas sisemine rahu ja nii edasi. See juhatas mõistmiseni, et õpetamistöö on kehastumine, mis suhestub ja loob suhte õpetatavasse.
Õppetöö kulg sõltus muidugi sellest, millise kontakti ühe või teise kursusega leidsin: kui kursus sai omavahel hästi läbi ja leidsin nendega ühise keele, oli väga hea edasi liikuda. Kui ei leidnud, liikus tähelepanu teistesse kohtadesse. Üldjoontes leidsime ühise keele: mõningate õpilaste jaoks olin väga oodatud inimene, aga oli ka neid, kellele minu pakutav tehnika või meetodid ei sobinud. Põhjendatud ja täpne kriitika on alati teretulnud. Õpetaja lähtub ikka oma tõekspidamistest: eelnevalt enda ja õpilaste-tantsijate kehadel kogetust ja õpitust. Oluline on aru anda, et kõik ei sobi kõigile ja loomulikkuski on igaühel erinev. Ühele loomulik on teisele ebaloomulik, eriti tantsijate puhul – see sõltub eelnevast taustast, millest ei saa välja astuda. See on kehahoius ja inimese olemuses nähtav. Kui mõelda loomulikkusest kui ürgsusest, siis liikumises ei ole ma selleni veel jõudnud: ei tea, milline see oleks. Mingil ajal kasutasin moderntantsus päris palju šamanistlikku muusikat ja laplaste joikusid. Siis küll ühed tudengid palusid, kas võiksin vahepeal muusikat vahetada. Muusikas olen püüdnud olla mitmekülgne ja just sellepärast, et kui kellelegi on mingit tüüpi muusika vastuvõetamatu, siis päevast päeva selle järgi trenni teha ei ole lõpuks tulemusrikas. Püüd oli ja on inimesi muusikaliselt harida, eriti neid noori, kes on kuulanud ainult ühte tüüpi muusikat. Jazz’i õpetamises kasutatakse tihti popmuusikat, kuid kas Britney Spearsi lauluke sobitub parimal viisil jazz’i liikumistunnetusega?
Loodan, et mu õpetustes on kehatarkus, kinesioloogiline mõtestatus mingil viisil alati esindatud olnud, ja õnneks ei ole mu õpetamiskarjääri jooksul tunnis õpilastega suuri traumasid juhtunud. See on väga oluline. Viljandis sai kolleegidega koosolekutel palju arutatud, kuidas tudengite päevi sedasi üles ehitada ja nende koormust jagada, et see kehale hea oleks. Paraku ei võimalda ülikoolisüsteem selles osas ideaalseid lahendusi, kuna erialatunnid tuleb sobitada üldainetest üle jäävatesse aukudesse ja lõpuks toimib ka iga keha erinevalt. Näiteks mu enda õpingute ajal Kuopios olid mu parimad balletitunnid siis, kui need toimusid pärast power jooga tundi. Mu kursusel oli inimesi, kellel see üldse ei sobinud, aga mulle, kes ma tol ajal püüdsin liigutustes hästi täpne olla ja end seeläbi balletis lukku tõmbasin, sobis selline tunniplaan jällegi ideaalselt. Keha oli lahti ja poolteist tundi joogat võttis sedasi läbi, et mul lihtsalt ei olnud valepingete tekitamiseks jõudu. Liikusin vabastavalt ja võimalik, et ma ei olnud liigutuste sooritamises nii täpne, aga jõudsin vähemalt enda jaoks balletis vajaliku hingestatuse tundeni ja kui ise tundma hakkad, siis see on juba pool võitu.
Olen õppejõud, kes proovib enne tunni algust kohal olla, et enne soojaks teha. Kellaaja suhtes olen alati täpne olnud: ühine aeg, ärme raiska. Mõnikord läheb tund veidi üle aja, seda ikka juhtub, aga päev ei tohi logisema hakata, nii et õpilased jooksevad hüsteeriliselt ühest tunnist teise. Keegi meist ei ole robot, et suudab ennast hetkega ümber häälestada. Sageli ei läinud ma tundide vahel kateedrisse, kuigi oleks tore olnud kolleegidega hetki ja mõtteid vahetada. Tundsin, et on vaja minna jalutama, et eelmisest tunnist maha laadida ja järgmiseks tunniks valmistuda. Võimalik, et kolleegina ei jätnud ma just parimat muljet. Viljandi aja, mis lõppes aastal 2010, päevakava oli nii tihe, et akadeemia kolleegidega olen alles hiljem tuttavaks saanud ja suhtlema hakanud. Viljandi ei olnud mu ainuke töökoht ja see eeldas jõuvarude teistsugust jagamist. Minu professionaalne tasakaal õpetajana seisnes selles, et tahtsin õpetada nii erialatudengeid kui ka harrastajaid. Viljandi riiklik tellimus – ükskõik, mis lisakutseid me aastate jooksul veel välja andsime – olid tantsuõpetajad. Ma küll otseselt ei õpetanud pedagoogilist ainet, aga tehnikate ja enda eeskuju kaudu oli esimesest tunnist viimaseni pidevalt kaks ülesannet: inimene peab õppima oma keha harima ja selle kaudu jõuab ta oskusteni, kuidas õpetada. Pedagoogiline siht on mul alati ka loomingus kaasas käinud. Mõtlen ikka, mida õpime ja kuidas toimub areng nii endal, töörühmal kui ka publikul.
Viljandis õpetasin alguses põhiliselt tantsijaid, veidi ka huvijuhte. Kui Eestisse tulin, pakkus Kalju Komissarov näitlejate koolitamisega tegelemist. Olin jõudnud sinna, mida Mait Agu mulle kaheksa aastat tagasi pakkus. Nüüdseks olin ühtteist kogenud ja õppinud. Näitlejate õpetamine oli huvitav, kuna näitekunsti tulevate inimeste puhul on füüsiline kogemus ja taustad veelgi kirjumad kui tantsijate puhul. Tuli mõelda, kuidas kellenigi jõuda ja mida kelleltki üldse nõuda ning kuidas minu poolt pakutav neile tulevikus kasulik on. Ekstra klapp tekkis kursusega, mis lõpetas 2003. aastal. Kui lavakõnes tegelesid nad prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry “lendamismemuaaridega”, tuli Koma minu juurde ja ütles, et eksamiks oleks vaja see ühildada jazz-tantsuga, muidu eksam venib. Alguses lugesin monoloogidena esitatavad novellid läbi ja ei osanud neid jazz-tantsuga kuidagi kokku sobitada. Magasin öö. Hommikul oli selge – tuleb leida muusikalide greatest hits’id, mis looksid monoloogide vahele allegoorilised ühenduslülid! Tants oli vahepala, laulusõnad rääkisid enda eest: kõrbes veepuuduse käes janunemine sai sügavust “Lauldes vihmast” jne. Hiljem soovis Koma, et teeksin nendega tantsulavastuse: siis on õpilastel see kogemus ka kooliajast olemas. Tegin nendega väga vaba versiooni “Carmenist”.
Pärast millenniumi tekkis Eesti haridusmaastikul üüratu vajadus, et õppejõududel oleks akadeemiline kraad. Näiteks vanad peda nelja-aastased õppekavad ei olnud veel võrdsustatud magistrikraadiga, aga rahvusvahelistele akrediteerimiskomisjonidele oli vaja kraade näidata. Heili Einasto, Angela Arraste ja Viljandi-poolsel mahitusel läksin aastal 2001 Tallinna Ülikooli kunstiteaduste magistrisse. Nominaalajaga küll ei lõpetanud, läks kolm aastat: mitme töökoha kõrvalt õppimine nõudis ajalisa, samas õppisin aega väga ratsionaalselt kasutama. Tänu sellele, et olin elus juba mitu kooli läbi käinud, suutsin koostada ja välja kaubelda väga isikliku ainekava. Mõnest kohustuslikust ainest vabanesin ja asendasin need rohkem huvipakkuvatega. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast võtsin jazz-muusika ajaloo ning Toomas Siitani renessanss- ja barokkmuusika kursused. Eesti Humanitaarinstituudis, mis hiljem liitus Tallinna Ülikooliga, õppisin hispaania keelt. Sellega väga kuskile ei jõudnud, kuna Viljandis käimiste tõttu sain osaleda ainult pooltes tundides. Läbi risti ja viletsuse sai aine läbitud. Vajasin seda oma töö jaoks Ladina-Ameerika kultuuri uurimisel ja mõtestamisel.
Aastal 2003 oli vaja isiklikust elust lähtuvalt korrektuure teha, mis viis mõtted tagasi Soome minemisele. Tuli hakata tööd otsima. Käisin Jyväskyläs dekreeti läinud jazz-tantsuõpetaja kohale näidistundi tegemas. Tööd ei saanud, aga kogemus oli positiivne. Kooli juhataja helistas mulle paari päeva pärast ja teatas, et ükski seitsmest kandidaadist ei osutunud valituks. Ta palus mul ausalt öelda, kas modern on mulle südamelähedasem. Tol hetkel see nii oli ja see mõjutas ning sai ka otsuse puhul määravaks. Ta küsis, kas võib mu kontaktid säilitada juhuks, kui neil peaks moderntantsuõpetajat vaja olema, siis juba ilma näidistunnita. See mõjus pedagoogilisele minale positiivselt. 2004. aasta kevadel andsin jazz’i näidistunni Espoon Tanssiopistos, osutusin valituks ja sügiseks kolisingi Soome. Jätkasin Viljandis, kuid Tallinna jaoks enam aega ei olnud. Espoos hakkasin tegelema ka vanema generatsiooniga. Alustasin Tanja Illukka asendajana: tema on rohkem tantsukunstnik ja kui tal oli vaja kuskil lavastuses tantsida, asendasin tema tunde. Peagi tegime koos: enda käikusid-tegevusi arvestades jagasime omavahel tunde nii, et oleks endal mugav ja et õpilastel oleksid meeldivad tsüklid. 2013. aastal ei vajatud enam minu teeneid Espoon Tanssiopistos, kuna ma ei soovinud hakata uuesti õpetama väikeseid lapsi. Olin selleks ajaks õpetajana nii laiahaardeline olnud ja kuhugi tuli piirid panna. Peagi sai Tanja samuti kuulda, et ka teda ei vajata. Luud pühkis sealt mitmed head õpetajad. Minu ja Tanja õpilased tahtsid meiega kaasa tulla ja sellest tekkis mõte luua oma stuudio. Sain süüdistuse, et olen õpilased kaasa meelitanud, aga kooli teevad õpetajad, mitte juhtkond.
See oli kummaline periood, olin totaalselt tühja küna ees: perekonnas oli palju minekuid, isiklik elu oli kokku kukkunud ja mitmed huvitavad töökohad Soomes kadusid ära. Soome kultuurimaastikul käis koondamiste laine ja mitmeid koolitussuundi pandi kinni. Turu konservatooriumist, kus õpetasin tõstetehnikat ja jazz’i ajalugu, kadus tantsuosakond. Läänerannikul asuvas Kokkolas, kus andsin aastaid kehatööd ja kontaktimprovisatsiooni, lõpetati näitejuhtide ja dramaturgide koolitus. Samas on nullist tore alustada, sest miinusesse pole mõtet minna. Tanjaga rajasime stuudio, mille nimeks panime Liike, esimestel aastatel see sisse ei toonud. Tanja huvi oli rohkem tantsukunstiga tegeleda ja ühel hetkel võtsin stuudio enda õlgadele, mis oli õpetav kogemus eraettevõtluse vallas. Mõistsin, et see maailm pole päris minu rida. Ma ei oska õhku müüa, eriti kui seda ümberringi vabalt on. Reklaamis ja turunduses tuleb endast mingi pooljumalik kuvand luua, et õpilasi ligi meelitada. Stuudio panin kinni 2021. aasta kevadel. Ma ei olnud pankrotis, kuigi esimene koroonakevad tõi stuudiole 10 000 eurot miinust. Aeg lõpetamiseks oli küps, koroona andis selleks tõuke. Stuudioga liitunud õpilastest on sündinud rühm, kellega sel sügisel alustasin 20. hooaega: see on olnud hea “inimkeha elukool”, loodan, et saan neile inimestele vananemisel toeks olla. Kaudselt elab stuudio edasi.
Ainult stuudiost ära elada ei olnud võimalik ja üha rohkem asendasin teistes kohtades üksikuid tunde. Soomes ei ole mul ühtegi kuupalgalist töökohta olnud, olen harjunud elama “vabakutselise” pidevalt muutuvas toimetulekute maailmas. Aastal 2017 hakkasin õpetama Helsingi Rahvaülikoolis, Helsingin Työväenopistos. Rahvaülikoolid loodi kunagi selleks, et vaene töölisklass saaks ka haridust, käia minimaalse tasuga kursustel. Seal õpetan jätkuvalt päris mitmes formaadis kehatööd ja ka tantsu. Üks õpetaja lahkus töölt ja tema dünaamilise liikuvuse treeningu kursust pakuti mulle. Võtsin vastu. Kursuse nimetus hakkas mulle üha rohkem meeldima, see on mind mõjutanud. Vananedes on pidev dünaamika järjest olulisem: ka mõttedünaamika, et olla pidepunktidega maailma ühendatud ja ei tekiks dementsust. Praegu on üle tüki aja taas moderntantsutunnid. Vanuritele mõeldud tantsutundides teeme igasugu tantse eri žanritest. Vanurid on hetkel üks suur huvi. Teine huvi on jätkata erinevaid tantsu väljendusvorme, millega olen elus päris palju õppides, õpetades, kunsti kogedes ja lugedes kokku puutunud, ühendavate sildade avastamist.
Tantsust kirjutamise puhul meeldib mulle teha põhjalikke ajaloouurimusi, materjale üle vaadata ja juurde otsida. Kirjutamine on proovilepanek, kuna ma ei tunne end selles üldse kindlalt, eriti kuna lauseehituses lööb soome keele mõju jätkuvalt välja. Kirjutama hakkasin juba üheksakümnendatel Soomes, arendamaks oma soome keelt. Mingitest kirjutistest said lavastuste mõttesisulised tüved. Tol ajal tegin koostööd dramaturgi ja lavastaja Johanna Sorjoneniga, kes mu tekste keeleliselt üle vaatas. Meil oli palju põnevaid arutelusid sellest, kuidas saab soome keeles öelda ja mis kõlab naljakalt. Praegu on sama teema eesti keelega: nüüd loeb Heili Einasto sõbralikult mu artiklid läbi ja teeb sellega keeletoimetajate elu natuke lihtsamaks. Usaldan teda, kuna tean, et ta oskab tekste tantsuprofessionaali pilguga käsitleda. Aeg-ajalt kirjutame artikleid ka kahasse. Koostöö Heiliga algas samuti eelmise sajandi lõpus, kui ta oma magistritööd “100 aastat moderntantsu” tegi. Sellel ajal oli Eestis veel raske materjale saada: tõin neid Heilile Soomest ja kuna olen ise terve elu tantsuraamatuid ja -videoid kogunud, siis jagasin enda omasid. Tema andis kirjutatut lugemiseks ja kommenteerimiseks ja sellest sündis erakordne vastastikune mõttesügavus. Saab olla sada protsenti aus. Omavahelises suhtluses ei ole me ainult tantsus kinni, räägime kõigest: aiandusest, tema oma koerte kasvatamisest ja mina oma koerustükkidest.
Päev enne esimest koroonalukustust 2020. aasta märtsis lõpetasin Soomes tunni ja jooksin õhtusele laevale, kotis märjad treeningriided, kummilint ja pilatesepall. Lühivisiidist Tallinnasse sai mitmekuine Eestis olek, mis toetas tunnet, et tahaksin rohkem siin olla. See oli esimene suvi, kui sain pikalt Saaremaal suvekodus olla ning ka aianduse kui lemmikharrastusega tegeleda. See oli väga vajalik, sest aeg-ajalt tuleb aeg peatada. Kahekümne seitsme aastasena proovisin ära oma maksimumtundide arvu – 37. Tegelikult jooksin enda eest peitu ja lõpetasin läbipõlemisega. Olen läbi elanud ka selle, kuidas endaga tegelemine ja keha hooldamine on jäänud õpetaja suure töökoormuse tõttu täiesti unarusse. Nüüd oskan aega tasakaalukamalt jaotada: sügisest kevadeni aktiivselt töötades ning suviti Saaremaal akusid laadides. Tore on jätkata oma tegemisi Soomes ja mõnus on jätta aega uutele väljakutsetele Eestis. Elu kulgeb mõnusa ja vaba hoovusega, mis annab avatusele üha rohkem hingamisruumi. Vabadusel on hind ja vabadusel on väärtus.
