Tantsu KuuKirja septembrinumbris kirjeldasin vormiliselt ja veidi ka sisuliselt seda, kuidas viin läbi tantsutunde 1–3-aastastele lastele Palestiinas, Eesti mõistes sõimerühma lastele. Praeguseks olen nende tundide ja selle formaadiga üsna rahul. Näen, et kuigi toetun ehk tavapärasest erinevale metoodikale, arendavad mu tantsutunnid lapsi nii füüsiliselt, sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt ning pakuvad neile ennekõike liikumisrõõmu, avastamislusti ja võimalusi end loominguliselt väljendada. Mulle väga meeldib neid tunde läbi viia. Jah, vahepeal mõni laps hammustab mind. Jah, vahel mind näpistatakse, mulle köhitakse näkku ja pühitakse oma tatikolle minu püksisäärde. Jah, vahel kistakse mul prille eest või lüüakse rusikaga selga. Aga kõigest sellest hoolimata (ja neid intsidente ei juhtu iga kord) pakuvad need tunnid mulle palju mõtteainet ning veel rohkem võimalusi enda arendamiseks nii õpetaja kui ka etendajana. Ausalt kirjutades, nendes tundides tunnen end sageli mõlemas rollis, nii õpetaja kui ka etendajana.
Autoriteet ja fookus mitteverbaalses tunnis
Liikumistunnid sõimelastega on pannud mind mõtlema, mida ja kuidas me sellele vanusele, aga ka vanematele lastele õpetame. Minu tundide kese on loomingulisus ja vaba liikumine. Minu tundides on lastel vaba voli minuga kaasa liikuda, omaette liikuda, mind ja/või teisi lapsi jälgida või meid mitte jälgida. Mõtlen, et loomingulisuse üheks eelduseks on lapse võimalus ise otsustada, millal, kuidas ja kas liikuda, luua, laulda. Minu üks ülesannetest õpetajana on luua, kureerida ja hoida ruumi, kus lapsed tunneksid end turvaliselt, oodatult ja hoitult niisama olles, aga ka tegevusega liitudes. Püüan hoiduda keelamisest ja manitsemisest. Et seda võimalikult palju vähendada, oleme lastehoiu töötajatega ruumi muutnud selliseks, kus pole muid asju, mis tähelepanu tõmbaks või millega tegelemine oleks keelatud.
Kuna olen oma kogult lastest pea kolm korda suurem ning näen välja nagu teised täiskasvanud nende elus, olen orgaaniliselt ja automaatselt nende jaoks ka üsna autoriteetne tegelane. Kui ma seisan, kõrgun tornina nende kohal. Kui ma liigun või laulan, tõmban oma tegevusega paratamatult laste tähelepanu. Seda teadvustades võtsin algusest peale, juba beebidega Birute Baneviciute metoodika järgi liikumistunde tehes, vastu otsuse, et oma tundides, kus olen keskendunud loovuse arendamisele ja julgustamisele, ei nõua ega eelda ma, et kõikide laste fookus oleks minul. Mulle tundub, et mida nooremad lapsed, seda dünaamilisem ja liikuvam on nende tähelepanu. Uut informatsiooni on nende ümber lihtsalt nii palju ning nende ajud alles analüüsivad fenomene ja juhtumisi, mis meie, täiskasvanute ajudele on tuttavad või tuttavlikud ning mille läbi töötamine võtab meil tunduvalt vähem aega kui lastel. Pole mõtet kulutada paari või isegi viit minutit selleks, et hõigata lastele, et nad mind kuulaks või vaataks. Igas lastehoius, kus õpetan, olen mina kõigepealt ruumis valmis ning lapsed tuuakse gruppide kaupa minu juurde. Seega tunni alguses, kui lapsed minu juurde jõuavad, on nende tähelepanu nii ehk naa minul.
Tunni alguse ja lõpu markeerimiseks, aga seda eelnevalt lastele seletamata, teen kolm suurt sissehingamist, mille jooksul sirutan end nii pikaks kui võimalik, ning põrinaga väljahingamist, millega vajun põrandasse nagu õhust tühjaks lastud õhupall. Kui esimestel tundidel on lapsed sellisest tegevusest üllatunud, siis mõne tunni järel on neil selge, et nii meie tund algab ja lõpeb. See loob neile raamistiku ja annab teadmise, mis toimub. Korduv tegevus loob neile turvatunnet ning teisalt tõmbab hetkeks tähelepanu mulle, kuna on lihtsalt veidi kummaline ja veidi naljakas käitumine, eriti ühe täiskasvanu poolt. Sealt edasi aga ei nõua ma neilt minu vaatamist, jälgimist või minu tegevuse järele tegemist. Pole tegevusi, mida nad PEAVAD sooritama või mida neilt ootan. Pole vaja, et nad „käituksid korralikult“ või „teeksid seda, mida õpetaja tahab“. Lastel on vabadus otsustada, mida nad teevad ja kuidas käituda tahavad. See omakorda loob tunni, kus lapsed, kes tahavad ühe asja juures pikemalt nokitseda, saavad seda teha. Lapsed, kes tahavad minu järgi liikuda, saavad ka seda teha. Ja lapsed, kes tahavad pikutada, joosta või õpetaja selja tagant tegevusi piiluda, saavad ka seda teha. Sellises raamistikus tekivad tunnid, mis kujunevad lisaks minu kureeritule ka laste endi energiatest ja tolle päeva olekutest. Ühel päeval lapsed pulbitsevad energiast ja tund on täis jooksmist, hullamist, müramist ning teisel päeval on samad lapsed rahulikud või väsinud, mille tulemusena – ja sama muusika, vahendite ja ülesehituse juures – pikutame päikeselaikudes ja nokitseme rahulikult vahenditega. Laste fookus on mõnel tunnil kogu aeg minu peal, peegeldame vaheldumisi teineteise tegevusi, ning teisel päeval ei hooli minu liikumisest keegi, igaüks teeb midagi omaette ning minule jääb lust nende mängudega ühineda ja nende tegevusi järele aimata.
Tund on üles ehitatud nelja blokina, millest kolmas on ilma muusikata. Tundi saadab eelnevalt kokku lõigatud muusika, kus iga bloki vahel on 30 sekundit vaikust. See võimaldab mul liikuda tunniga edasi ilma, et peaksin jälgima kella. Kui kuulen, et muusika on vahetunud, toon välja uued vahendid. Uute vahendite ilmumine muudab ruumi ning enamasti koondab fookuse kas mulle või uutele vahenditele, mis annab ühtlasi võimaluse eelmised vahendid märkamatult kokku korjata. Samas, kui ma näen, et mõni laps on eelmise vahendiga süvenenult tegevuses, ei hakka ma talt seda ära kiskuma, vaid mängin-liigun ise edasi uute vahendite ja mõtetega. Kui see laps ise ära tüdineb ning liigub uue vahendi juurde, saan vaikselt eelmise asja ära panna. Selline tunni ülesehitus loob ruumi, kus me liigume ja uurime koos, vahel teineteiselt uusi mõtteid saades ning teineteise tegevusest inspireerudes. Õppetunni tegevus keskendub rohkem mõtete vahetusele ja vähem kuulekusele, juhiste järgimisele ja õpetaja jälgimisele. Sellest tulenevalt olen ka mina õpetajana rohkem ringses süsteemis ja vähem „hierarhia tipus“. Mina vastutan ruumi loomise, hoidmise ja kujundamise ning laste turvalisuse eest ning jälgin, et kellelegi liiga ei tehtaks, ent mul on rohkem vabadust „kaasa mängida“ ning laste tegevust ja loomingut läbi oma tegevuse või endapoolse kaasaliikumise julgustada. Minu tundides on alati mõningal määral segadust ja kaost. Vahel lärmi, vahel kokkupõrkeid, aga alati võimalusi teha ise otsuseid ja pakkuda välja oma mõtteid.
Kohalolu ja improvisatsioon
Tantsukunstniku, etendaja ja loojana pakub mulle enim huvi improvisatsioon, kohapealsest situatsioonist tekkivad liikumised ja mõtted, mis on osad suuremast raamistikust ja ülesannete jadast. Lavastuste juures püüan luua tervikut, mis koosneb improviseeritud osadest. Sõimelastega tunde tehes tunnen sageli, et olen sarnases olukorras – nagu etendaja laval või liikuja kontaktimprovisatsiooni sessioonil. Loon oma liikumisi hetkes, jälgides samas üldist situatsiooni ning püüdes kinni haarata laste loodud liikumisi või mängumõtteid. Püüan jälgida, et panen tähele ka ujedamaid lapsi, mitte ainult neid, kes energiliselt minu tähelepanu püüavad. See nõuab minu täielikku kohalolu ning „mängu sees olemist“. Mul ei ole mahti juua vett, vaadata kella või aknast välja. Pole tarvis pidevalt kontrollida olukorda või suunata laste tähelepanu, aga ma pean olema kogu aeg sada protsenti „kohal“.
Mentaalselt on see üsna väsitav. Kuigi üks laste tund kestab vaid 25 minutit, tunnen, et see aeg, kõrgendatud tähelepanu olekus, on sama väsitav nagu 25 minutit intensiivset etendamist. Aga lastele minu kohalolu kohutavalt meeldib. Olen tundide järel mõelnud, nii õpetaja, etendaja kui ka ühe viieaastase lapse emana, kui palju tänapäeva lapsed saavad üldse nautida neid ümbritsevate täiskasvanute jäägitut „kohal olemist“ ja „mängus olemist“. Lastehoiu rühmaõpetajatel on käed tööd täis ja lisaks lastega tegelemisele peavad nad sageli ette valmistama järgnevaid tegevusi ning lapsi dokumenteerima, see tähendab lapsi pildistama või nende tegevust filmima lastevanemate jaoks. Lapsed näevad õpetajaid sageli telefon käes või kurvemal juhul telefoni tagant lapsi juhendamas, kuidas kaamerale paremini poseerida. Piltide tegemine on lapsevanemate jaoks väga tänuväärt tegevus, aga paratamatult peab rühmaõpetaja end pildistamise või filmimise jaoks tegevuse seest välja võtma. Ta ei saa enam olla osa mängust. Mõnes lastehoius on õpetajad püüdnud ka mind juhendada, et ma kindla seina ees oma tegevusi teeks või kindlat last survestaks salli, palli või hularõngast käes hoidma, näitamaks, et laps ka „osa võtab“. Esimestel tundidel pean sageli õpetajaid juhendama, et nad minu tunni ajal ei räägiks, lapsi nime pidi ei hõikaks (et laps pildile näoga jääks) ja tegevuse sisse oma telefonikaameratega ei trügiks. Ma saan ju aru, et see on (kahjuks) osa nende tööst, aga minu töö on ruumi loomine lastele, mitte situatsiooni loomine pildi saamiseks.
Rühmaõpetajad on minu märkuste osas väga arusaajad, mina saan hästi aru ka nende töö keerukusest ja kuidas nad isegi eelistaksid mitte pildistada, vaid rohkem laste jaoks „kohal olla“. Nii mina kui ka rühmaõpetajad saame väga hästi aru ka lapsevanematest, kelle jaoks need pildid ja videod süvendavad usaldust meie vastu, kes me kanname suurt vastutust nende lastega tegelemisel. Enamasti läheb meil 3–4 tundi, et paika loksutada, kuidas saada „hundid söönuks nii, et lambad terveks jäävad“ ehk siis rühmaõpetajad dokumenteerivad tunni tegevust vähem ja vähem märgatavana ning lapsevanemad on rahul vähemate piltidega, kust ometi on nähtav, kui väga lapsed tunni tegevust naudivad: kes ringi joostes, kes nokitsedes või kes õpetaja selja tagant tegevust piiludes.
Sealt edasi saan mina täie naudinguga keskenduda laste tegevusele, mis, nagu praktika käigus on ilmnenud, on minu jaoks intensiivne improvisatsiooniharjutuste kogemus. Mõtlen sageli Andrew Morrishi peale, kelle improvisatsiooni õpitoast Viljandis, Notafe festivalil 2010. aastal osa võtsin. Mõtlen tema peale siis, kui pea on täiesti tühi. Kui mingi blokk tuleb ette ja järsku ei oska mitte midagi teha. Lapsed vaatavad ootuselevil silmadega minu poole, et mis nüüd. Ja mina ei oska midagi teha. Juhindun siis Andrew nipist, et kui (improvisatsioonilisel) etendusel tuleb järsku ette must auk ja midagi teha ei oska, kogu „pagas“ on meelest läinud, siis tuleb lihtsalt liikuda. Alustada näiteks ühest käest ja hakata seda liigutama. Vaadata oma kätt, kuidas see liigub. Ja selle lihtsa nipiga läheb mõtlemine lukust lahti. „Pagas“ on jälle kättesaadav ja uued mõtted voolavad su juurde. Ehk siis rasketel hetkedel ma lihtsalt liigun. Vahendiga, ilma vahendita, aga huviga iseenda liikumist jälgides. Ja see toimib. Lähen „lukust lahti“ ja liigun lastega edasi. „Pagas“, millest Andrew Morrish räägib, on ideede kogum või võimaluste kataloog, mis on teadlikult meelele talletatud, et nende võimaluste ja ideede seast siis sobivaid liikumisvõimalusi sobival hetkel käiku lasta. Ja kuigi minu „etendus“ on väga noorele vanusele ja väga interaktiivne, kogun agaralt teadlikult „pagasit“ või „võimaluste kataloogi“ ehk erinevaid võimalusi, mida vahenditega teha ja kuidas liikuda. Vahel tulevad uued mõtted mul endal, aga mõnusa rahuloluga teadvustan, kui palju uusi mõtteid saan koguda lastelt. Pea igas tunnis lisandub minu „pagasisse“ uusi mõtteid laste pakutud liikumistest.
Igavus (korduvad asjad)
Rääkisin hiljuti oma tantsutundidest sõimelastele TÜ Viljandi kultuuriakadeemia aegse kursuseõe Mari-Liis Eskussoniga, kes mõtleb sarnast lähenemist rakendada oma töös Eesti sõimelastega, ning Mari-Liis küsis, kas ma tõesti muusikat ei vaheta, kas ma tõesti vahendeid ei vaheta, kas ära ei tüüta, igavaks ei lähe. Ning tõesti, tuleb tõdeda, et 2024. aasta novembrikuust alates olen iganädalasi tunde läbi viinud täpselt sama muusikaga ja viie eri vahendiga, millest igas tunnis on käigus neli vahendit: lindid, sallid, pallid ja kas hularõngad või munakujulised puust kõristid. Ära ei tüüta. Muusikat kasutan praktiliselt metronoomi või taimerina, et aru saada, millal välja tuua uus vahend. Muusika on ka üsna lahja, mille all pean silmas, et lihtsa meloodiaga, enamasti ühe instrumendiga ja lühikese jupina, mis kordub. Ja tõesti ei tüüta ära. Aga igavus, see on hoopis teine teema. Sest igavaks läheb meil küll. Kuna olen samade rühmadega saanud pikalt töötada, olen saanud läbi proovida ka igavuse raja. Kõigepealt hakkab minul igav. Või pigem, mitte igav, vaid hakkan muretsema, kas mu tund on ikka piisavalt hea. Et äkki peaks midagi muutma, lisama, vahetama, et oleks uut elevust, et lastel oleks põnevam ja et lasteaed ikka tunneks, et ma midagi teen ka ja et lapsevanemad ei vaataks, et iga kord sama värk. Minu mõtted tulenevad sellest, et näen, et lastel, kes samade vahendite, muusika ja struktuuriga juba üle kuu aja on tegutsenud, hakkab igav. Aga siis tuleb mulle meelde mõte, et igavus iseenesest pole ju halb. Igavus, võiks ju öelda, on loovuse väetis. Ja nii ma hoian end tagasi, ei muuda muusikat ega vahendeid ning olen lastega koos nendes mõtetest väheke tühjemates tundides. Ja uskumatu, juba teises „igavas“ tunnis, hakkavad välja kooruma uued mõtted. Nii minul kui lastel. Suunan end teadlikult pigem jälgija ja järgija rolli, et lastel oleks ruumi – nii füüsiliselt kui mentaalselt – välja käia oma ideid, mida hakkab järjest välja hüppama. Nagu seeni pärast sügisvihma. Kogun hoolega uusi mõtteid oma „pagasisse“ ja varsti enam polegi igav. Ei mul ega lastel. Kuigi muusika, vahendid ja struktuur on ikka veel samad. Vahel ikka mõtlen uute vahendite tutvustamise peale, aga ma tean, et kiiret pole. Kui poole aasta peal mõnd uut vahendit katsetan, siis on hästi küll.
„Vähem on vahel rohkem,“ mõtlen endamisi, iseendaga päris rahul olles. Muidugi on ju õpetajana mõnus, kui „kodutööd“ ei pea tegema. Kui igaks tunniks ei pea midagi uut välja mõtlema ja siis ise kahtlema, kas ikka töötab nende laste, selle vanuse või selle süsteemiga. Vahel peletan mõtteid, et ega ma kedagi niiviisi ei peta. Tööd on nagu vähem, palka saan ikka ju sama palju, mõnus on ka. Siis aga mõtlen, et puhanud õpetaja suudab tunnis rohkem „mängu sees olla“ ja võib-olla, kui ma igaks tunniks või igaks kuuks midagi uut ette valmistaksin ja laste peal katsetaksin, ei oleks laste jaoks tunnis otseselt midagi enamat. Uusi asju ja mõtteid on ehk rohkem, aga selle võrra rohkem on ka neid mõtteid, mis ei toimi. Ja selle võrra vähem on lastel aega uue süsteemiga harjuda, ise leiutada, avastada ja mängida. Ka igavuse ja loovuse väetamiseni ei pruugi me sel moel jõuda. Lõppude lõpuks iga kord tundidesse kohale ilmuda suure hunniku värskelt puhtaks pestud ja hoolikalt ette valmistatud vahenditega pole samuti väike asi.
Mulle meeldib olla selline õpetaja, kelle töö kõige toekam osa on see, mille veedan koos õpilastega. Mulle meeldib olla selline õpetaja, kes ei vii läbi tunde kellegi peal, vaid kes tundides töötab, otsib, mängib ja avastab koos õpilastega. Ma kannan rõõmuga vastutuse koormat ja võtan auga vastu need harvaesinevad kokkupõrked, tatikollid, juustest sikutamised ja hammustamised ning järjest sagedamini esinevad kallistused ja lapse keelele mugandatud rõõmuhüüded „Henena!“, millega õpilased mind enne tundi tervitavad. Sõimelapsed, õpetate mulle nii palju!
