Kommentaar ilmus lühendatud kujul 31. märtsil ajakirjas Sirp
Üha enam ekraanidele kolinud maailmaga on paratamatult kaasnenud füüsilisuse ja liikumise vähenemine igapäevaelus. Kui 2021 oli eelkõige tugev debütantide aasta, siis 2022. aastal tõstatusid Eesti tantsuväljal taas laiemad küsimused, millena, kuidas ja kus koreograafiat tajuda võib. Koregraafid püüavad praeguse loominguga sageli peegeldada internetijärgse ühiskonna puudujääke, toonitades kehalisuse, osaduse, jagatuse ja tähenduslikkuse vajadust.
Uute koreograafide loomingus on liikumiskeel sageli veel efekti tasandil, mida võib suuresti dikteerida kiirete suunamuutustega tähelepanumajandus. Töös liigutusega näeb süvitsi minemist ja detailide viimistlemist uuslavastustes üleüldiselt aina vähem. Sotsiaalmeedia vohab läheduse puuduses inimkonnale loodud enesehoole kiirlahendustest, tõeline tundlikkus vajab aga aega, ruumi ja süvenemist.
Lõppenud aasta näitas võimalikke vahealasid, viise ja kontekste, kus koreograafia saab avalduda ja end kehtestada. Etendus- ja tantsukunsti valdkonnas tekitatakse üha enam ühissfääri, kus etendajad-tantsijad ja publik (või kogejad?) loovad teost ja selle tähendusvälja üheskoos. Tants saab tegeleda ka kogukonnaga, tantsukunsti vahenditega püütakse jõuda lähemale inimeseks olemise tunnetusele ja tähendusele nii kollektiivsel kui ka isiklikul tasandil.
Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo „Cowbody” loob fantaasiarikka sümbolitemängu töö ja selle prekaarsuse, mõtestatud eesmärgipärase tegevuse korduse ja selle kodustamise teemadel. Koreograafide lavalised ja kehalised kujundid on näilisele juhuslikkusele vaatamata valitud hoolikalt, täpselt ja teadlikult. Etendamise ja kohalolu stiil on tugevad ning lavalised isiksused jõulised. Prominentne kehalisus ja töö liikumisega väärinuks isegi pikemat väljaarendust. Savi ja Tangsoo koreograafia rituaalsus peegeldab tabavalt tänase ühiskonna survet kogu aeg midagi teha, kusagil kogu aeg kohal ja “põnev” olla.
Pikka aega tegutsenud professionaalidena end tantsuvaldkonnas kehtestanud Külli Roosna ja Kenneth Flak on põiminud „Singulaarsuses” inimese ja tehnoloogia suhte olemuslikud küsimused. Autoritel on aastate jooksul välja kujunenud selgelt äratuntav käekiri ja stiil, mida iseloomustab äärmine vormiline viimistletus. Külli Roosna süvenenud ja täpsele kehatööle on siinsel nüüdistantsuväljal vähe kõrvutusi tuua. Loominguline tandem valdab meisterlikult keha, liikumise, ruumiloome, video ja heli meediume.
Möödunud aasta tantsuauhinna laureaadi Johhan Rosenbergi „Traps” jätkab koreograafi dramaturgilise eklektikaga internetijärgse ühiskonna suhtlusloogikat, triksterlikku reeglitele allumatust kehaliste kujundite kaudu. Jätkuvalt moodsa õõvaesteetika kohaselt võtab Rosenberg endale seejuures vabaduse jätta teemalõngade otsad lahtiste kleepuvate ämblikuvõrguniitidena rippuma.
Henri Hüti ja Jan Teeveti “Esimene tants. Viimast korda.” tegeleb tänavuste nominentide seas kõige selgemalt tantsu enesega – nii vormiliselt kui tantsu olemuslike küsimuste poolest, nii isiklikul kui kollektiivsel tasandil. Erinevates Eesti linnades keskmiselt 60–70-aastaste kohalikega etendatud lavastus tõstab osalejate isiklike lugude kaudu esile tantsu sotsiaalse ja kogukondliku potentsiaali. Seeläbi paigutab osalt teatraalne, osalt sotsiaalne aktsioon siinsel etenduskunstide ja teatriväljal tantsu ning koreograafia uudsesse konteksti.
Laureaadiks valitud Eline Selgise ja Sofia Filippou “Kallistamise koreograafiad” kannab tänavuses tantsuaastas kõige selgemat ja pidetule kiirusele vastu astuvat sõnumit. Teos mängib süvenenult ja aega võtvalt läheduse ja intiimsuse lihtsate, selgete ja kõnevõimsate motiividega. Pingutatud ja lõdvestatud oleku, läheduse ja kauguse, ühisuse ja eraldatuse kõrvutamisega on teos kummardus intiimsusele ja tundlikkusele, inimeseks olemise füüsilisele kogemusele. Imetlusväärse kehakooliga autorid-esitajad teevad seda seejuures erootilisust ekspluateerimata ning jagatud ruumis publikut austavalt.
