Androgüünsus
Vast on enamik inimesi kuulnud Vanakreeka mütoloogilist lugu, kuidas taeva- ja äikesejumal Zeus kolmanda soo pooleks lõikas. Platoni “Pidusöögi” järgi oli alguses olemas kolmest soost inimesi: meessugu põlvnes päikesest, naissugu maast ning kolmas sugu kuust, mis ühendas endas kahte eelmainitut. Kõik inimesed olid ümmargused, igaühel oli neli kätt ja neli jalga ning kaks vastassuundadesse vaatavat nägu. Nad kõndisid nii edaspidi kui ka tagurpidi. Kui aga oli vaja joosta, siis kasutasid nad oma kaheksast jäsemest tulenevat jõudu, et visata end hundirattasse. Niimoodi liikusid ringi ka nende esivanemad – planeedid. Kolmanda soo esindajad olid oma jõu poolest võimsad ja kontrollimatud ning ähvardasid rajada tee taevasse pääsuks ja jumalaid rünnata, enda kaitseks otsustas Zeus nad kaheks lõigata. Seejärel andis Zeus Apollonile käsu, et too pööraks poolitatute näod ringi ja tiriks naha igalt poolt keskele kokku nabaks. Karistuseks jätaks aga mõned kortsud sellele, mida kutsutakse nüüd kõhuks. Peale seda hakkasid lahutatud oma teist poolt meeleheitlikult taga otsima. Kui nad üksteist leidsid, põimusid nad embusesse ega lasknud enam lahti. Tulemusena surid nad nälga ja eneseuhkusesse. (Burton 2010)
Androgüünsuse mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest anér, andr (mees) ja gunē, gyné (naine) – see viitab mehelike ja naiselike tunnusjoonte kombinatsioonile. Tänapäeval on androgüünsuse mõiste muutunud laiemaks. Näiteks Petri Paavola arvates räägitakse androgüünist kui inimesest, kellel ei ole sugu või kelle sugu on määratlemata. Samas on ka androgüüne, kes peavad end nii meheks kui naiseks ning valivad endale sobilikumad tunnused vastavalt situatsioonile. Paavola arvates lepivad androgüünid tavaliselt enda sünnipärase sooga, ent unistavad siiski mõnest vastassoo kehaosast. (Paavola 2015)
Paavola (2015) järgi saab androgüüne liigitada kolme gruppi:
- feminiinne androgüün – domineerivad naiselikud jooned,
- maskuliinne androgüün – domineerivad mehelikud jooned,
- neutraalne androgüün – võrdselt on esindatud nii naiselikud kui mehelikud jooned.
Androgüünsuse alagrupeeringute iseloomulikud tunnused on tavaliselt määravaks indiviidi stilistilistel valikutel. Näiteks maskuliinsem androgüün kannab sageli meeste pükse ja pintsakut ning võib lõigata oma juuksed poisipeaks. Feminiinne androgüün kannab sageli naiselikke riideid, mis siiski oma stiililt viitavad meeste riietusele. Neutraalne androgüün kannab riideid lähtuvalt sellest, millise minana ta ennast sotsiaalses keskkonnas kõige mugavamalt ja aktsepteeritavalt tunneb.
Teekond tantsulavastuseks
Ütlen kohe alguses ära, et mina olen androgüün. Lapsena meeldis mulle oma venna puldiautoga mängida, rulaga sõita, turnida mahajäetud majades ning kanda venna vanu riideid. Samas ei öelnud ma ei ema kingitud kleitidele või nukumajadele.
Noorena tegelesin tänavatantsuga, kandsin kottis pükse, suuri T-särke ja dressikaid. Peale tänavatantsust loobumist pöördusin tagasi naiselikuma välimuse juurde. Pidin pöörduma, ma olin tüdruk ja see oli normaalne.
Noore täiskasvanuna jõudsin arusaamale, et olen valetanud nii iseendale kui kõigile minu ümber. Lõikasin juuksed maha ja hakkasin päriselt endaks. Endani jõudmiseks tuli mul läbi töötada mitmed ühest otsast kulunud, teisest otsast raudkindlad ühiskondlikud normid. Toon näiteid: tüdrukud ei roni puu otsa; tüdrukud istuvad põlved koos, sest tüdruk kannab seelikut; poisid ei mängi nukkudega ja mehed ei nuta. Need normid kannavad meid kohta, kus elavad kabuhirmul lapsevanemad: “Kas minu nunnu tütar on tegelikult poiss; kas minu võrukaelast poeg on tegelikult tüdruk?”.
Siin, selles praeguses minas, arvan, et inimeses eksisteerivad nii naiselikud kui mehelikud jooned, näiteks dominantsus, soojus, jõulisus, õrnus, iseseisvus, häbelikkus, ambitsioonikus ja ratsionaalsus.
Mina olen oma valikutega rahul, kuid tihtipeale ei ole teised minuga rahul, ja kuigi tavaliselt ajab naerma, kui tädike tänaval küsib, kas ma olen mees või naine, siis tegelikult on see kohatu.
Tantsulavastus “(S)HE IS WATER”
Need väga olulised teemad ajendasid mind möödunud suvel alustama lavastamise protsessi. Loomeprotsessi käigus õppisin palju nii enda kui teiste kohta. Siinkohal arvan, et antropoloogiline uurimus jätkub tegelikult tänase päevani.
See, millega ma huvilisi lavastust vaatama kutsun, on järgmine. Enam sisulist infot lavastuse protsessi kohta ma anda ei söanda, sest see suunaks vaatajaid liialt.
Lavastusest:
JA JUMAL LÕI INIMESE OMA NÄO JÄRGI, JUMALA NÄO JÄRGI LÕI TA TEMA, TA LÕI TEMA MEHEKS JA NAISEKS, AGA ENNE SEDA LÕI ZEUS ANDROGÜÜNI POOLEKS.
ME KÕIK OLEME ANDROGÜÜNID. ME LIHTSALT KALDUME PAREMALE VÕI VASAKULE.
SKAALAL MEES JA NAINE EI SEISA MINA KUSAGIL.
MIKS OLLA MEES VÕI NAINE, KUI VÕIB OLLA MÕLEMAT.
VEEL EI OLE SUGU. MUL ON.
MEESHÄÄL PUBLIKU SEAST: “MINUL EI OLE OMA SOOGA KÜLL MINGISUGUSEID PROBLEEME!”
“ANDROGÜÜNNE MEEL EI OLE MEHE MEEL, VAID MEEL, MIS ON HÄÄLESTATUD TOTAALSELE INIMKOGEMUSELE, SEALHULGAS NAISE NÄHTAMATULE ELULE.” – Laurel Thatcher Ulrich
RIIETUSEL EI OLE SUGU. MUL ON.
ELU ON LIIGA LÜHIKE, ET IGAV VÄLJA NÄHA.
KÕIGE RASKEM ANDROGÜÜNSUSE JUURES ON HAKKAMA SAADA IDIOOTIDEGA.
“(S)HE IS WATER” esietendub 19. aprillil Koidu seltsimajas Viljandis. Seda saab näha Koidu seltsimajas veel 24. aprillil Tantsunädala raames ning 11. mail Tallinnas MIMstuudios ja 20. mail Tartus Genialistide Klubis.
Kasutatud materjal
Burton, Neel 2010. Platonic myths: The Myth of Aristophanes; https://outre-monde.com/2010/09/25/platonic-myths-the-myth-of-aristophanes/, (15.03.2018).
Paavola, Petri 2015. Androgyne (Background of androgynous behaviour); http://www.kotipetripaavola.com/androgyne.html, (15.03.2018).
