Vastan Sõltumatu Tantsu Lava tantsukriitika residendi Ele Viskuse tagasisidele minu ja Kenneth Flaki lavastusele “Singulaarsus” (Ilmunud Tantsu KuuKirja 124. numbris veebruaris 2023 – toim.), kuna mulle meeldib see vabadus, mis ta tundub olevat vaataja ja arvustajana võtnud. Põrgatan veel omapoolseid mõtteid tantsu, tehnoloogiate, kontseptsioonide ja kujundite integreerimisest, et pinball’i kuul püsiks liikumises ja ei kukuks mängust välja.
Minu ja Kennethi lavastusprotsessid on tavaliselt küllaltki mitmekesised – siia kuulub inspireerivate kontseptsioonide uurimine ja mõtestamine, teadvustatud ja teadvustamata seoste kogumine, huvipakkuvate tehnoloogiate arendamine, eesmärgipärane ja eesmärgipäratu liikumine, parajal hulgal öist sonimist, kõhutunnet, enesest loobumist jpm. Samuti otsime ja loome erinevaid struktuure, mis võimaldaksid kohtumist tundmatuga.
Liikumishuvi tõttu on meid Kennethiga lihtne pidada n-ö kehakeskseteks loojateks, mida me oleme ise ka teadlikult rõhutanud, aga mis ei tähenda, et meie kehakesksus ei oleks tugevalt mõjutatud erinevate tehnoloogiate ja kontseptsioonide integreerimisest. Tehnoloogiad ei võistle meie lavastustes füüsilise keha liikumisega, vaid loovad võimalusi, laiendavad ja inspireerivad liikumist partnerina, isegi siis, kui see kahekõne otseselt välja ei paista. Samuti aitab tehnoloogia seada mõningaid väga väärtuslikke piire, luues teatud pinnase vabaduse kogemusele, mis tekib paratamatuse tunnetamisest. Keha külge kinnitatud sensortehnoloogia võimaldab meil luua helisid liigutuste abil. On suur vahe, kas sinu liikumise tulemusel tekivad klaverihelid, ebamaised sosinad või maavärinat meenutav ragisemine. See mõjutab otseselt ruumi atmosfääri, aga ka esineja sisemisi impulsse ja pakub tuge oma liikumise leidmisel. Tekib dialoog helimeediumi ja kuulava-vastava liikuja vahel, mis toimib omamoodi tagasisideahelana.
Sensortehnoloogia kasutamine viimase 14 aasta jooksul lavastustes ja õpetamise käigus on kindlasti muutnud minu liikumisele omaseid kvaliteete. Tajun liikumissensoreid omamoodi uute kehaliste liigestena, mille abil ja mille piires kulgevad helilained. Läbi aastate on see praktika tekitanud minus hulgaliselt kujutluspilte ja muuhulgas aidanud leida intiimset suhet selliste mõistetega, nagu paigalseis ja vaikus. Helide avaldumise seisukohalt loeb iga liigutus, soovi korral ka hingamine. Ja liikumine on kuuldav. See tunne on kehastunud ja eelneva kogemuse mõju kestab ka siis, kui sensoreid parasjagu mängus ei ole.
Loometee algusest alates on mind saatnud intuitsioon, et erinevad tehnikad ja tehnoloogiad on inimese rohkem või vähem materialiseerunud mõtted, mis nüüd omakorda meie mõtteprotsesse laiendavad ja mõjutavad – ehk siis orgaaniline, mitte kunstlik, oma, mitte võõras, nagu seda piiri tihti armastatakse tõmmata. Ja see kõik ei tähenda seda, et me selles dünaamilises seosterägastikus ei peaks valikuid tegema. Pigem vastupidi.
4. jaanuaril osalesin Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud Belgia tantsudramaturgi, -kriitiku ja -kuraatori Guy Coolsi veebiloengus “Rewriting Distance: how to bridge the distance between writing and moving”. Mind rõõmustas see, kuidas ta jagas kogemusi ja julgustas kriitikuid lavastustele vastama erinevate vormide kaudu, näiteks kirja või luuletuse kaudu. Kuna olen isegi paar korda saanud lavastuse tagasisideks luuletuse või kujundlikest piltidest koosneva sõnumi, siis mõtlesin: tõesti on palju väärtust selles, kui vaataja või kriitik vormib lavastusest saadud impulsi omaenese loominguks, mänguliselt kujundlikuks teekonnaks. Sellist valikut ei saa sundida, võib-olla ei sobiks see ka igasse konteksti, aga kindlasti tasub seda julgustada. Ehk aitaks see luua võimalusi ja vahendeid põnevamaks dialoogiks tantsuvaatajate ja -kunstnike vahel ning kommunikeerida tantsukunsti rikast maailma ka väljapoole kitsast ringi.
Jõudu meile kõigile olemasoleva välja jõujoontes, kontseptsioonides ja tehnoloogiates ekslemisel ning selles isiklike teekondade loomisel. Samuti üksteise loomingu omaseks mõtestamisel. Ja veel kord aitäh Elele pinball’ina põrkumast!
