Möödunud aasta 29. detsembril toimus Sõltumatu Tantsu Laval teine Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu (ELIL) ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös korraldatud heategevuslik tantsumaraton. Sel korral kogusime raha selleks, et liikumispuudega noored saaksid külastada spetsiaalselt neile välja ehitatud rehabilitatsioonikeskust, kus asub ka abivahenditega (raami, ratastooliga) ligipääsetavate masinatega jõusaal. Tantsijaid-osalejaid oli sel korral ligi 50, lisaks osalesid taas muusikud ja DJ-d ning päeva jooksul käisid kaasa elamas, tantsimas ning niisama uudistamas pealtvaatajad igast vanuseastmest. Toetajate ja kaasaelajate abiga kogunes toetussummaks täpselt 500 eurot, mis katab 100 külastuskorda ELIL-i rehabilitatsioonikeskuses. Summa kogunes lausa kümme korda suuremaks võrreldes eelmise tantsumaratoni annetustega. Positiivne areng oli ka osalejate suurem arv: eelmisel korral osales 37 tantsijat.
Kui üle-eelmisel aastal esimest korda toimunud maraton andis signaali, et sellise sündmuse vastu on nii tantsumaastikul kui ka laiemas avalikkuses piisav huvi, siis seekordne maraton tõi tõepoolest kokku nii tantsuprofessionaalid, erinevate tantsustiilide harrastajad kui ka liikumispuudega osalejad. Ehk sai teoks see, mida olime lootnud juba eelmisel korral. Sel aastal oli äärmiselt positiivne asjaolu, et maratonile tulid tantsima ka vaimupuudega huvilised.
Tantsumaraton kui sotsiaalse võrdsuse platvorm
Juba sellise olukorra ja ruumi loomine, kus võrdsetel alustel saavad tantsida kõik, olenemata oma füüsilisest vormist ja kehalisest ettevalmistusest ning kus valitseb toetav ja kaasav meeleolu, on siinsel kultuurimaastikul haruldane. Nagu selgus enne maratoni Müürilehele tehtud intervjuust mõlemal maratonil osalenud Helen Bokmanniga, kes töötab mainitud rehabilitatsioonikeskuses ning liigub ka ise ratastoolis, ei olegi liikumispuudega ja erivajadusega inimestel kuigipalju võimalusi tantsimas käia ning need võimalused tähendavad ka seda, et tantsitakse üksnes teiste liikumispuudega inimeste seltsis. Nii saime kinnitust, et tantsumaratonitaolise, erineva võimekuse ja liikumisstiiliga inimestele võrdset osalemisvõimalust ja avatust pakkuva sündmuse järele on selge vajadus.
Ühelt poolt ongi tantsumaraton sotsiaalse loomuga algatus, mis soovib pöörata laiema avalikkuse tähelepanu liikumispuudega inimeste olukorrale ja positsioonile ühiskonnas. Sestap keskendusime ka kommunikatsioonis sisulisele infole: et teavitada inimesi liikumispuudega inimeste olukorrast ning et mõneti paradoksaalsel kombel just liikumisega – tantsimisega – sellele tähelepanu pöörata ja inimesi sel teemal mõtlema ärgitada. Nõnda mõtlesime välja idee, et tantsumaraton võiks seostuda ühiskondliku vastupanuga, nagu tantsumaratoni tekkeajal 1930. aastate suure depressiooni aegses USA-s, ning et meelsuse näitamine ei pea olema alati millegi vastu. Meelsust ja meelt avaldada, hea eesmärgi eest seista võib tegelikult ka liikudes ning miks mitte tantsides, kasutades tantsu kui vaba eneseväljenduse vormi.
Tantsustiile ja tantsijaid ühendav sündmus
Teisest küljest on tegu tantsu populariseeriva ja erinevate tantsustiilide esindajaid kokku toova sündmusega. Selleks kaasasime sel aastal koostööpartneritena Eesti Breiktantsu Liidu, tantsustuudio Tantspiratsiooni ning Eesti Rahvamuusika ja Rahvatantsu Seltsi. Meie eesmärk oli koguda maratoniks Sõltumatu Tantsu Lava saali võimalikult mitmekesise taustaga tantsijaid, et neil oleks ka üksteist vaadates ja üksteisega koos tantsides midagi õppida. Ka kohtunikud valisime sama printsiipi järgides: et esindatud oleksid erinevad tantsustiilid ja esteetikad ning et auhindamine oleks tänu sellele võimalikult objektiivne. Kohtunikud olid Sõltumatu Tantsu Lava poolt koreograaf ja tantsuõpetaja Raho Aadla, tantsija ja treener Amanda Hermiine Künnapas stuudiost Tantspiratsioon, breiktantsija ja treener Dmitri Teras Eesti Breiktantsu Liidust ning rahvatantsuõpetajad Janne Kuuskla ja Urmas Laigna Eesti Rahvamuusika ja Rahvatantsu Seltsist. Kohtunikud hindasid maratonikogemust kui väga huvitavat ja meeleolukat ning osa andis ka isiklikku tagasisidet.
Amanda Hermiine Künnapas võrdles oma kogemust eelmise aastaga. „Minul oli sel aastal äärmiselt huvitav olla kohtuniku rollis, sest oli olemas võrdluspilt eelmise aastaga, kui olin ise üks osalejatest. Esiteks oli meeldiv näha, et inimesi oli võrreldes eelmise aastaga rohkem. Ei jäänud ka muljet, et maratonist võtaksid osa ainult noored inimesed. Inimesi oli igast vanusegrupist ja kõik nautisid koos olemist. Ma isiklikult ei oleks uskunud, et nii palju osalejaid lõpuni välja ehk 12 tundi tantsida suudab.“
Urmas Laigna kommenteeris: “Väga huvitav oli see meie kui rahvatantsuõpetajate ja rahvatantsumaailmas tegutsevate inimeste jaoks – saime oma tavapärasest keskkonnast ja kontekstist eemale ja huvitavat vaheldust.”
Janne Kuuskla usub, et tantsumaraton avardas tema vaadet mitmes mõttes. “See rõõm, mida tantsijad endas kaasa tõid oma liikumise, jagamise, loomisega – see andis päevale väga lendleva olemise. Meeldiv oli näha, kui palju meesterahvaid osales ja tundis iseendast ja oma kehast ja liikumisest rõõmu, kuna igapäevaselt ei näe ma poistes sellist tantsurõõmu, vähesed julgevad öelda, et neile meeldib tantsida. Ja kui paljud valisid tantsida lõpuni välja! Meeldejäävad olid kõik tantsupõrandal olnud. Terve päev muusika sees olla ja veel üsna valju muusika sees olla – see ei väsitanud, ehkki õhtupoole mängitud muusika valju bassiga pani mind rohkem muusikat märkama.”
Uued formaadid ja kontekstimuutus
Tantsumaratonil katsetasime sel korral ka battle’i-formaati, mis on muidu omane tänavatantsule ja sealsele võistluskultuurile. Maratoni viimaseks tunniks tantsima jäänud osalejad tantsisid viimase tunni 1 vs 1 battle’ite vormis, kus igast paarist sai järgmisse vooru edasi 1 osaleja. Nõnda tantsiti mitu vooru, kus kohtunikud hääletasid oma hinnangul tugevama ja omanäolisema osaleja poolt. Lõpuks jäi alles maratoni esikolmik: võitjaks osutus Kohtla-Järve breiktantsija Igant Lahno, teise koha sai TLÜ koreograafia eriala lõpetanud tantsija Helin Jürmann ja kolmanda Kohtla-Järve breiktantsija Vladislav Kruzo.
Tantsumaastiku vaatenurgast on tegu žanrilise segunemisega: tänavatantsust tuntud formaat on kasutusel heategevuslikul ja meelelahutuslikul tantsuüritusel, kus tantsivad nii tänavatantsijad, kaasaegse tantsu ja show-tantsu harrastajad kui ka tantsukogemuseta inimesed ning liikumispuudega tantsijad. Sellises vormis oli battle’it huvitav jälgida, kuna tõusis esile palju muid aspekte, mida tavapärases tänavatantsu battle’is ei märka. Näiteks ei määranud iga paari puhul võitjat-edasipääsejat just virtuoossus, vaid ka üldine energia ja tahe tantsida. Samas leidis aga kinnitust asjaolu, et lõpuks võitsid siiski nii tehniliselt meisterlikud kui ka oma stiili efektselt välja mängivad osalejad – inimesed, kelle jaoks tants on mitte ainult eneseväljendusviis, vaid ka elustiil, valdkond, kus igapäevasel arengul ja treenimisel on oma oluline koht.
Tantsu kui kunsti ja sotsiaalse suhtluse aspektid tõusid eriti esile ka selles, kuidas esialgu täiesti võõrad inimesed päeva jooksul just liikumise kaudu üksteisega suhtlema hakkasid. Omavahel vestlesid kehaliselt, žestide ja liikumismustrite kopeerimise, vahetamise ja ülevõtmise näol nii need osalejad, kes varem tundsid kui ka need, kes esimest korda ühisel tantsuplatsil kohtusid. Rõõm oli näha ka üksteise pidevat toetamist ja tunnustamist: professionaalsed tantsijad tunnustasid siiralt liikumis- ja vaimupuudega osalejaid, mis muutis üldise õhkkonna vabaks, avatuks ja soosivaks.
Huvitav oli näha, et liikudes on kõigil teistelt midagi õppida. Ole sa kas professionaal või harrastaja – igal inimesel on oma isikupärane liikumise ja kehalise tunnetuse keel, mis võib inspireerida teisi leidma oma kehalises olemises ja eneseväljenduses midagi uut.
