Lavastaja, koreograaf – Irena Pauku
Dali in Bali tantsijad – Anete Allekõrs, Annaliisa Karu, Darja Raud, Diana-Marlen Rüütelmaa, Eva Dmitrijeva, Getriin Riimand, Helena Anette Hanni, Kadi Krikmann, Kaili Jaago, Kaisa Lohu, Karolin Sakjas, Kati Ilus, Keilin Lepaste, Keitrin Lepaste, Kelli Katriin Krünvald, Liliana Kaljakina, Lisandra Leemets, Lisanne Joasaar, Lisell Ojamets, Lisete Lõokene, Loviisa Hoffmann, Loviise Kodumäe, Marianne Anderson, Maris Ootsing, Mark Nathan Monak, Melanie Sulp, Mia Matilda Lemba, Michelle Käba, Milena Kozlova, Rebecca Paas, Rene Saar, Rosann Oras, Sten Paluoja, Valeria Protsykova, Valeria Külaots, Vasilina Kuksova, Yana Oxanen, Irena Pauku
Helikunstnik – Kenn-Eerik Kannike
Valguskunstnik – Karolin Aatonen
Kostüümid – Natalja Pauku, Irena Pauku
Visuaalkunstnik – Renat Tikhonov
Produtsent – Anni Zupping
Esietendus – 04.04.2025 Vene Kultuurikeskuses Tallinnas
Vene kultuurikeskus Tallinna südalinnas loob sisse astudes nostalgilise tunde igaühele, kes juhtus viimati seda imposantset maja külastama aastakümneid tagasi. Needsamad punased vaibad, tuhmunud klassitsistlik maastikumaal 19. sajandist avaras jalutusruumis ja vene keelt kõnelevad nõudlikud vanemad prouad garderoobis. Punase sametiga tooliread päevinäinud vaibaga kaetud kaldpõrandaga teatrisaalis lõpevad Itaalia tüüpi karplava ees, mille kohal kõrgub sirbi ja vasara kipsreljeef, meenutades aegu, kui kunst rahvale kuulus.[1]
Rahvas esindab selles saalis jumala silma. Õigemini lähtub seda tüüpi teatrisaalis kogu etenduse ruumikorralduslik ja koreograafiline loogika vaataja positsiooni liikumatusest. Tsiteerides John Bergeri kunstiajalugu muutnud raamatut „Nägemise viisid“: “nähtav maailm on seatud vaataja jaoks samamoodi, nagu kogu maailmaruumi peeti kunagi jumala järgi seatuks” (Berger, 2019, 16). „The Beast“ ongi ennekõike etendus silma nuumamiseks. Sarnaselt balletietendusega ilmuvad siingi tsentraalperspektiivi koordinaatteljestikule tantsijad (neid on aeg-ajalt laval lausa 40!!!!!), kelle kehalise väljenduse suursugusus arvestab alati vaadatavust kui printsiipi, nõudes läbivalt koreograafilise dünaamika aeg-ajast hangumist staatilistesse poosidesse ja piltidesse, mida eemalt imetleda saaks.
Valguskujundus rõhutab samuti silmapiiri sügavusse koonduvat ruumi ning sinna ilmuvate inimkehade metamorfoosi kimäärlikeks olenditeks. Valgus muudab tantsijad mõnikord siluettideks, joonistades välja üksikute kehade skulpturaalsed vormid või tekitades illusiooni pulseerivast organismist, mis 40 tantsija ühtepõimunud kehadest moodustub. Publik elab laval toimuvale hoogsalt kaasa ja plaksutab ning rõõmustab häälekalt peale igat keerukamat koreograafilist passaaži, tantsijate kehalist eneseületust või kehade, kostüümi ja valguse koosmõjul tekkinud sugestiivset visuaali. Meeleolu meenutab pigem Kuldset Karikat, kus publik tantsijate kinesteetilisele kompetentsile vahetult ja lärmakalt tunnustust avaldab, kui balletiõhtut „Estonias“ või „Vanemuises“, kus etenduse ajal soovitavalt hiirvaikselt istuv vaataja vaheaegadel jalutussaalis või ka alles pärast etendust kogetut mõistlike sõnadega kirjeldada püüab.
„The Beast“ osutab kaudselt ka Eesti tantsumaastikku läbivatele vastuoludele. Dali in Bali on harrastustantsutrupp, kes käib koos paar korda nädalas ning mille liikmed elatavad ennast kõige muu kui tantsuga. Eesti harrastustantsule, milles tantsijaks kasvatakse enamasti popkultuurist pärinevate tantsustiilide najal, on iseloomulik väga kõrge tantsutehniline tase suhteliselt kitsas esteetilises ampluaas[2]. Võistlus- ja festivaliformaadist lähtuvalt, mis on kujunenud eesti harrastustantsija põhilisteks lavalisteks väljunditeks, mõeldakse pigem 3-, 5- või 10-minutilistes terviknumbrites kui 50-minutilises ühte dramaturgilist ideed ja teostust kandvas formaadis. See nähtus iseloomustab ka „The Beast´i“. Lavastus on üles ehitatud koreograafilistest lühinumbritest: vaataja elab kaasa korduvatele sisse- ja väljajuhatustele ning erinevatele, eelmisest etteastest veelgi fantastilisemate kostüümide ilmumisele (kostüümikunstnikud Natalja ja Irena Pauku). Klassikalise tantsuteatri ühitamatus popkultuurist pärit lühiformaatidega on teisest küljest ka „The Beast´i” võlu – lõpuks oled vaatajana õhinal nagu laps jõuluajal, mil imed ja üllatused ei lõpe, ning iga järgnev kehastunud kujutlus, mis vaataja silme ette ilmub, kerib pinge järjekordselt lakke, et seejärel taas rahuneda. Ja nii mitmeid kordi järjest.
„The Beast´i“ seob tervikuks lavastuse jaoks loodud originaalmuusika (helikunstnik Kenn-Eerik Kannike). Muusikal pole siin kindlasti mitte koreograafiat saatev või jutustav ehk diskursiivne roll, pigem võiks seda kogemust liigitada somaatilise alla, kus rütmi tajutav intensiivne materiaalsus kannab tantsijate ja vaatajate kehasid ja meeli sõna otseses mõttes.
Nähtamatu
„The Beast“ seob mitmel tasandil apollonliku ja dionüüsilise maailma, vihjates vastandusele, mis Antiik-Kreekast pärit mõtlemistraditsioonist alates eksisteerib elu pealispinna all pidevalt kohaloleva võimalusena. Mõnikord muutub see vastandus ka tegelikkuseks – kaose näol, mis harmooniasse tungib. (Eco, 2004, 55)
Kuigi kreeklaste jaoks sai mõistet ilus rangelt võttes rakendada ainult nähtavate vormide kohta, oli muusika hinge taotluste väljendamisel nende jaoks parim. Muusika võimest haarata endaga kaasa kuulaja hinge (siinkohal siis vaatamise vastandtegevusena), lähtus samal ajal ka vaigistamatu kahtlus. Muusika rütm meenutas asjade igavest (ja piiri puudumise tõttu ebaharmoonilist) voolamist. (ibid, 57).
„The Beast´i“ puhul peab täielikult paika Eco väide, et „korratus ja muusika moodustavad apollonliku – harmoonilise ja nähtava – ilu hämara külje.“ Kreekast pärit kunstitraditsioon eeldab vaataja jäämist teosest parajasse kaugusesse ja sellega vahetu kontakti vältimist (ibid.), millist elamust Vene Kultuurikeskuse karplava ka võimaldab. Ilu või ka apollonlikku distsiplineeritud kehalist korrastatust annab edasi nägemismeel, mis jätab vaataja ja objekti vahele distantsi (ibid, 58). Muusika, mis jääb väljapoole nähtumislikkust, kuulub seega Dionysose tegutsemisvalda, vahetu kehalise kogemuse juurde.
Nähtav
Frame up on striptiisikunstist inspireeritud plastiline tants, mida „The Beast´i“ koreograaf ja lavastaja Irena Pauku on oma lavastuse esteetilise printsiibina ja liigutusliku lähtepunktina kasutanud. Ülikõrgete tikk-kontsadega platvormsaapad, mida tantsijad kannavad, suunavad liigutuste dünaamika ja väljenduslikkuse ülakehasse, niimoodi tantsija keha horisontaalselt poolitades, kus võbelev ja värelev ülakeha on maa külge köidetud saabastega, mis pole mõeldudki kõndimiseks, vaid erootiliste fantaasiate kehastamiseks. Palju on liikumisi põrandal, kus need sädelevad aksessuaarid lihtsalt kasutuna järele lohisevad. Sellisest üla- ja alakeha kontrastist tekib koreograafilise keele leidlikkus, selle esteetiline ja ka kontseptuaalne jõud. Kultuuriajalugu läbiv naisekeha liikumatuks muutmine, kui meenutada kasvõi hiinlannade jalgade sandistamist lapseeas, siseorganeid kokkupigistava korseti kohustuslikkust pea terve lääne uusaja vältel kuni 20. sajandi alguseni või ka varvastele tõusnud baleriini, kannab eesmärki lihast ja luust olendit efemeersele (erootilisele?) kujutlusele vastavaks vormida. „The Beast´is“ on haldjas muteerunud pigem libahundiks, müütiliseks olendiks, kes ühendab endas rafineeritud androgüünsuse ja ettearvamatu animaalsuse jooni, olles ühtaegu midagi rohkemat ja vähemat kui inimene.
Grotesksed kontsad, mis takistavad sõna otseses mõttes liikumisvabadust, loovad pildi kehast, mis üritab vabaks murda. Kuna edasiliikumine on praktiliselt võimalik vaid looma moodi roomates või neljakäpukil, siis omandavad kohad, kus see kreatuur ennast täies pikkuses püsti ajab samal ajal võimestavat käte koreograafiat esitades, mingi erilise majesteetlikkuse.
Selles ilus on midagi ebainimlikku, isegi ohtlikku, mida koreograafia iseloom ja tantsijate otse saali suunatud luuravad pilgud ka rõhutavad. Rafineeritud naudingukultuuri aksessuaarid – sätendavad ülikõrgete kontsade ja põlvini ulatuvate säärtega saapad tantsijate jalas, pikad kindad ja keha piisavalt vähe, aga siiski paljulubavalt paljastav veidi räbaldunud couture sokusarvedega miksituna, tekitavad „Püha kevade”[3] vibe’i, selle vahega, et lava kuulub pigem ohverdust läbi viivale preestrinnale kui ohverdatavale.
Neli aastat tagasi Kanuti Gildi SAALis etendunud „Eden Detail“ [4] lõi laineid ja tekitas muuhulgas huvi mütoloogilise ainese uuskasutuse vastu Eesti etenduskunstide skeenel laiemalt. Ka „The Beast´il“ on ühisjooni „Edeniga“. Viimast iseloomustas Kiwa lavastusena, milles polnud tema jaoks jälgegi nüüdisaegsele lavakunstile omasest minimalistliku kontseptualismi ja kontsentreeritud igavuse poeetikast, pigem rõhuti tema meelest lavastuses dünaamikale erinevate elementide vahel (tugevalt laetud kujundite tulevärk, alateadvuse arheoloogia, erinevatest stiilidest pärit kombineeritud liikumine, kehalise kogemusega ühendatud veidrustunne ning külluslikult kõike kattev heliriba) (Kiwa, 2021).
Teatriuurija Patrice Pavis’ arvates iseloomustab teatrit kaasajal muuhulgas ka nostalgia oma ritualistlike juurte vastu (Pavis, 1998, 316–317). Teatrisündmuse (nagu rituaaligi puhul) rõhutatakse kogemusele, situatsioonile, mis muudab reaalselt selles osalejate elusid. Seda viimast „The Beast´ist“ siiski otsida ei maksa: tegemist on rafineeritud koreograafilise vaatemänguga, mille seos reaalsuse ja hädaohuga kuulub puhtalt esteetilisuse valda.
Kirjandus: Berger, J. (2019). Nägemise viisid. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus. Eco, U. (2006). Ilu ajalugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus AS. Kiwa (2021). „Eden Detail“: parim pidu, kus ma kunagi käinud olen. https://kultuur.err.ee/1608188371/arvustus-eden-detail-parim-pidu-kus-ma-kunagi-kainud-olen Pavis, P. (1998). Dictionary of the Theatre: Terms, Concepts and Analysis. Toronto: University of Toronto Press. [1] Lenini mõte, mis väljendas Nõukogude Venemaal kunstniku eesseisvaid ülesandeid: kunst ja kunstnik peavad jõudma töörahva laiade massideni. Üle terve Nõukogude Liidu kaunistas see lause koos riigivapiga teatrite ja kultuurimajade lavade ülemist äärt. [2] Mis ei erinegi nii palju balletitantsija kirjeldusest, keda peetakse enesestmõistetavalt professionaaliks, see tähendab, kellele tantsutöö eest makstakse palka. [3] Wuppertali tantsuteatris 1975. aastal esietendunud Pina Bauschi lavastus „Kevadpühitsus“ Igor Stravinski muusikale. [4] „Eden Detail“, lavastajad Jette Loona Hermanis, Johhan Rosenberg, esietendus Kanuti Gildi SAALis 01.02.2021.
