The Beast – kes sa oled? - TANTSUKUUKIRI

Me teeme Irenaga videokõne, mille intervjuu kirjutamiseks salvestama panen. Irena on laua taga ja õmbleb oma debüütlavastuse kostüüme. Minul on seljataga paar päeva intensiivset tööd, et etenduse piletid müüki panna. Kohtuvad lavastaja ja produtsent. Kohtuvad noored naised, kelle jaoks on nimetatud tiitlid esmakordsed.

Anni: Tsau, Irena! Meie sinuga kohtusime esimest korda aastal 2012, kui koos TÜ Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunsti õppima hakkasime. Kui kohtuksime täna esimest korda, siis kuidas sa end tutvustaksid? Kes on Irena Pauku?

Irena: Irena Pauku on viimased kümme aastat tantsuõpetaja ja koreograaf. Igapäevaselt töötan tantsuõpetajana erinevates tantsukoolides üle Eesti, peamiselt Tartus ja Tallinnas. Lisaks õpetamisele on mul oma tantsugrupp Dali in Bali, kellega tegutseme neljandat hooaega. Kutsun end tantsukunsti fänniks.

Anni: Kui meie õppisime, oli TÜ VKA tantsukunsti õpe tugevalt suunatud tantsu õpetamisele, mistõttu said enamikest lõpetajatest tantsuõpetajad. Samamoodi läks sinuga. Tunnen, et tantsuõpetaja töö vajab suurt armastust tantsu vastu. Nagu sa ka ise mainisid, et oled tantsukunsti fänn. Mis sulle tantsuõpetaja töö juures kõige rohkem meeldib? Mis sulle energiat annab, et seda tööd teha?

Irena: Minu jaoks on peamine ajend, miks üldse olla (tantsu)õpetaja, noored ise. Suheldes iga päev erinevas vanuses noortega, mõistad elu. Aeg jookseb kogu aeg edasi ja kõik meie ümber on pidevas muutumises – just noored on need, kes näitavad, kus me hetkel inimkonnana oleme. Ma ei tunne, et ma teen tööd (selles kõige otsesemas tähenduses), vaid pigem olen koos oma sõprade ehk tantsijatega. Me ei tegele ainult tantsu õppimisega, vaid pigem õpime koos elu elama. Keha, liikumine ja muusika on vaid vahend. Sisuliselt tegeleme hoopis sellega, kuidas teha koostööd, kuidas enda ja teiste aja, energia ja panusega arvestada.

Anni: Aga mis on selle töö juures sellist, millega sa ei osanud arvestada? Mis on keeruline?

Irena: Kui ma pean midagi välja tooma, siis on selleks rutiin. Need hetked on küll harvad ja päevad üksikud, kuid taban end vahel mõttelt: oot-oot, kas ma olen autopiloodi peal. Ma arvan, et see on loomulik, et ka oma kõige lemmikuma töö puhul võime kogeda rutiini. Sel hetkel on oluline korraks peatuda ja mõelda, kus me oleme ja mida päriselt teeme.

Anni: Viimased kolm ja pool aastat on sul olnud oma tantsugrupp Dali in Bali, mis sisuliselt jaotub kaheks. Pool gruppi tegutseb Tallinnas, teine pool Tartus. Lähme ajas tagasi. Kuidas sul tuli mõte luua oma tantsugrupp?

Irena: Dali in Bali algus oli juhuslike sündmuste rada ning nüüd tagasi vaadates on oma tantsutrupi loomine üks minu elu parimatest otsustest.

Oli 2021. aasta oktoober. Olin külas oma vanematel ja seal mängis taustaks telekas. Tavaliselt ma ise telekat ei vaata, kuid sel korral jäi mulle silma üks Venemaa tantsusaade, mis köitis mu tähelepanu. Saates oli üks tants frame up stiilis, mis mind sügavalt kõnetas. Kõrged kontsad, põrandatehnika, ilus ja naiselik, aga samal ajal väga tehniline. Sel ööl uurisin frame up tantsustiili kohta kõike, mida ma internetist leidsin. Samal ajal mõtlesin, kui lahe oleks, kui Eestis oleks võimalus seda stiili kuskil tantsida. Kahjuks ei leidnud ma aga ühtegi selle viljelejat. Järgmisel päeval, bussiga Tartusse sõites, tabasin end mõttelt: miks ma ei võiks ise seda ette võtta? Kirjutasin kolmele oma lähedasele tantsijale ning kõik olid kohe nõus. Nii alustasime treeninguid reede õhtuti, sest see oli ainus aeg, mis meil kõigil vaba oli.

Sellised hetked panevad mõtlema, kui palju erinevaid ideid meie peast läbi käib ning kui väheseid me realiseerime. Mõtlen tihti selle hetke peale, kus võtsin vastu otsuse, et proovin.

Anni: See lugu on väga inspireeriv! Alustasite siis sõprade seltsis ning tänaseks päevaks on Dali in Bali’s tantsijaid umbes nelikümmend. Kuidas viimase kolme ja poole aastaga selline kasvamine on toimunud?

Irena: Esimesel hooajal käisime palju võistlustel nii Eestis kui välismaal ning jäime mitmel pool silma. Samuti hakkasime postitama Instagrami, kus meie tegemised levima hakkasid. Teise hooaja algusest oleme alustanud iga hooaega avalike katsetega, kust olen valinud uusi tantsijaid, kes meiega liituvad. Tänu sellele on meie grupis väga erineva taustaga tantsijad (iluvõimlejaid, balleti- ja tänavatantsijaid) ning gruppi kuuluvad nii poisid kui tüdrukud.

Anni: Räägi lähemalt frame up siilist ja sellest, milline on Dali in Bali liikumiskeel.

Irena: Stiil on alguse saanud Venemaalt, kus see on arenenud väga kõrgele tasemele. Euroopas on selle stiili viljelejaid veel vähe ning tehnika ei ole eriti laialdaselt levinud. Dali in Bali liikumiskeel on segu mitmetest erinevatest tehnikatest. Lisaks frame up’ile põimime oma stiili tänavatantsu, kaasaegset tantsu ja põrandatehnikat. Frame up stiilist inspireerituna toimub kogu tants kõrgetel kontsadel. See oli minu jaoks väga intrigeeriv, kuidas keha kõrgetel kontsadel liikuma panna. Kontsad muudavad liikumiskvaliteeti päris suurel määral, olles ühest küljest piiravaks, andes teisalt juurde uusi ideid. Kontsadel liikumine nõuab suuremat füüsilist ettevalmistust ega ole algajatele sobilik, kuna eeldab jõulisemat, täpsemat ja kiiremat kehatööd ning paneb põlve- ja hüppeliigestele suurema koormuse. Lisaks toimivad kontsad visuaalse jalapikendusena, lisades ligikaudu 20 cm pikkust ja muutes kehahoiakut. Selles võib näha paralleeli varvaskingadega, mis samuti pikendavad jalga visuaalselt ja avavad tantsijale uusi liikumiskvaliteete.

Anni: Aprilli alguses näeb ilmavalgust sinu esimene tantsulavastus “The Beast” Dali in Bali neljakümnele (!) tantsijale. Olete grupiga väga töised. Teil on esinemisi olnud nii Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil (2024) kui ka teles ja eraüritustel. Samuti osalete võistlustel nii Eestis kui välismaal. Kuidas jõudsite tantsulavastuseni?

Irena: Oleme käinud paljudel võistlustel, millest enamik on olnud välismaal, ning meie oma pere ja sõbrad neid vaatama tulla pole saanud. Siiani ainus viis, kuidas meie oma inimesed meie tegemisi näha saavad, on olnud video. Sellest tulenevalt tekkis mõte teha lavastus siinsamas kodumaal, et kõik, kes soovivad, saaksid vaatama tulla. Teisalt oleme seni võistluste tarbeks loonud etteasteid, mis on olnud ca 3–5 minuti pikkused. Tunneme aga, et meil on öelda palju rohkem, kui need mõned minutid võimaldavad. Etendust luues on vabadust, aega ja ruumi… Kuna me ei mahu ka igale lavale ära, siis saime valida just sellise ruumi, et kõik tantsijad saaksid võimaluse end näidata.

Anni: Haaran korraks sellest mõttest kinni, sest tõesti, ei juhtu just väga tihti, et tantsulavastuses on 40 tantsijat. Pean siinkohal just silmas neid lavastusi, mis luuakse väljaspool suuri (balleti)teatreid. See on ime! Juba ainuüksi sellepärast on “The Beast” võimas ettevõtmine ja mitte ainult. 40 tantsijat annab koreograafile hoopis teised tööriistad ja võimalused. Kuidas on töötada nii suure seltskonnaga?

Irena: See on väga nauditav, sest võimalusi ja vahendeid oma ideedega töötamiseks on palju rohkem. Iga tantsija sees peitub nii palju võlusid ja kui neid on veel nelikümmend – seda uhkem.

Anni: Räägi natuke endast kui koreograafist ja lavastajast – millisesse maailma me satume, kui tuleme sinu uut tantsulavastust “The Beast” vaatama?

Irena: “The Beast” seob omavahel kolm märksõna: visuaalsus, koreograafia ja musikaalsus. Mulle meeldib väga koreograafiaga maalida heli nähtavaks. Muusika ei ole minu jaoks lihtsalt taust, vaid muusika ongi see, miks me liigume. Selles osas suur kummardus Kenn-Eerik Kannikesele, kes on lavastuse heliline kujundaja. Teiseks tugeva visuaalse kogemuse kujundajaks on valgus, mida loob Karolin Aatonen. “The Beast” on minu ja Dali in Bali debüütlavastus. Mul on suur rõõm töötada koos professionaalidega, kellega saame tuua lavale tervikliku lavastuse.

Anni: Mis pärast “The Beast’i” saab? Mida jägmiseks ette võtad?

Irena: Viimane etendus toimub 16. mail. Siis juba linnud laulavad ja päike paistab. Kindlasti natuke puhkame, aga veel enne suvepuhkust sõidame koos Dali in Bali’ga Portugali võistlustele. Seal toimub justkui tantsuolümpia, kus tulevad kokku parimad grupid üle maailma. Oleme viimased kaks aastat sellel võistlusel osalenud ning siiani on läinud edukalt. Tuleb ilus hooaja lõpp: võisteldes ja tantsides.

Lavastus “The Beast” esietendub 04. aprillil Vene Kultuurikeskus Tallinnas.

Järgmised etendused:
17.04.25 Tallinn, Vene Kultuurikeskus
21.04.25 Tartu, Teater Vanemuine
16.05.25 Tallinn, Vene Kultuurikeskus