Eesriie avaneb ning laval liiguvad seitse noort tantsukunstnikku, igaüks isemoodi. Kuid nad kõik tantsivad ühe armastuse rütmis lähemale liikudes. Neil on erinevat värvi juuksed ja nahk, aga nad kuulavad üht. Sellest sünnib suurejooneline eksperimentaalne lavastus, kus igaüks neist puudutab kedagi, kes annab sama edasi. Nad liiguvad veelgi lähemale. Juba võib näha, mis värvi on nende silmad, ning siis nad avavad suu.
Annika Karin Vahter: “Mind paeluvad intelligentsed kehad, mis pidevalt nihutavad enese füüsilise võimekuse piire. Imetlen seda nii tantsuõpetaja, koreograafi kui publiku rollis ning püüdlen selle poole kui tantsija. Mulle meeldib vaadata, kuidas tantsukunst loob hingamis- ja mänguruumi erinevatele mõtetele, samas pakkudes esteetilist naudingut koreograafiaga. Võin nautida nii kontseptuaalset kui liikumisel põhinevat kunsti, kuid eriti meeldib nende sümbioos. Minu töödest kumab läbi naiselikkus, esteetika ning minevikku jääv sportlase taust. Leian, et koreograaf olla on väljakutsuv ning õpetajaamet on vastutusrikas: laval tantsides saab mõlema pinget tunda. Üritan balnsseerida nende rollide vahel ning olen avatud kõigile tulevastele väljakutsetele.”
Kätlin Kase: “Mõeldes tantsu olemusele ning tähendusele, on tants minu jaoks kui teraapia, mis aitab unustada, meenutada, unistada ja loota. Sellesse saab panna kõik tunded ja mõtted, millest ei saa rääkida. Oskusele väljendada tantsus eelnevat ning tehtut ka sügavamalt mõtestada on akadeemias omandatu ja kogetu tugevalt kaasa aidanud. Viljandis õpitud neli aastat ja Roomas vahetusüliõpilasena veedetud neli kuud on olnud minu jaoks ääretult suure tähtsusega. Läbi kogetu olen muutunud nii tantsija, koreograafi kui ka inimesena. Minu sooviks on luua ilu ja tantsulist vaatamisväärsust. Aitäh, Viljandi!”
Liis Siitan: “Nelja aastaga on Viljandi Kultuuriakadeemia mind palju kasvatanud, andnud juurde suurel hulgal teadmisi ning avardanud mu mõttemaailma nii tantsuvaldkonnas kui ka muudes elu aspektides. Ülikoolis veedetud aeg on aidanud mul kujuneda just selliseks inimeseks, nagu ma praegu olen, kinnitanud juba eelnevalt olemasolevaid väärtushinnanguid või neid hoopiski ümber lükanud. Nii õppimine armsaks saanud Viljandi linnas kui ka erialane enesetäiendus Austrias on aidanud paika panna minu sihid ning eesmärgid tantsuvaldkonnas. Olen alati väärtustanud tantsutehnilisi lahendusi laval ning nendeni jõudmine ja oma keha valdamine on minu jaoks tähtsad märksõnad, mida endaga kaasas kanda ning mille järgi peale kooli lõpetamist tegutsema hakata. Aitäh, mu kallis kursus ning kogu akadeemia pere, kes minu teekonna kujunemisele on kaasa aidanud!”
Keity Pook: “Minust on saamas diplomeeritud tantsukunstnik, sest just seda ma tulin viis aastat tagasi siia kooli õppima. Kõik mu ümber tahtis mind õpetada ja järjest rohkem ma näen seda potentsiaali, et võtta, kujundada uueks energiaks ja seejärel anda. Minu kunstnikuvisioon muutub ajas ja võtab erinevates protsessides uusi kujusid. Laiahaardelisest meelelahutusmaailmast hoolimata oleme siin maailmas üksinda. Me naudime oma kogemusi lõpuni vaid olles iseendites üksinda. Meie aistingud, tunded, unistused ja ideed jäävad lõpuni privaatseteks ja on vahetult edasiandmatud, mida ainult kaudselt saame edasi kanda läbi sümbolite. Ma olen kohas, kus ma otsin vastuseid kehalisusele ja selle tasakaalule iseenda vaimsuses. Tantsukunstis on miskit sügavamat peidus kui pelgalt selle füüsiline aspekt. Kas me kasutame seda iseenda vormis hoidmiseks, teiste inimeste mõjutamiseks ja millegi uue loomiseks või hoopis õpetame edasi neid tunnetusi, millesse me usume? Kõige sellega ma loodangi edasi tegeleda peale ülikooli lõppu. Tahan õppida teistelt vägevamatelt ja distsiplineerida ennast olema iseenda õpetaja. Tahan juhendada lapsi olema lapsed, kuniks neil see veel võimalik on, ja tahan luua ausaid etendusi, mis räägivad kihtide keeles ja tunglevad südamekõdideni. Eesti Teater, ma olen parem kui hea koreograaf, võta mind tööle ja lase mul teha seda, mida ma päriselt suudan!”
Jelena Melts: “Mäletan siiani, kuidas enne tantsutunni algust astusin saali, panin muusika käima ning hakkasin improvisatsiooniliselt tantsima. Stiil, mida kasutasin, oli voolujooneline, kuid samas erinevaid kehaosi isoleerides, tänavatantsu moodi. Katsete ajal improviseerisin samuti ilma kindla koreograafiata. Mõtlesin küll, et kuidas saab nii, et mul pole tantsu enne välja mõeldud, vaid improviseerin laval olles. Aga saab küll. Improvisatsioonilise liikumise saab panna vastavatesse raamidesse, millel on olemas struktuur, nii nagu koreograafiaski, ning nende raamide sees edasi tegutseda.
Tantsulises liikumises on tohutult palju erinevaid võimalusi, kuidas tantsida, olgu selleks siis improvisatsioon, klassikaline tants või tänavatants. Ja see on see, mis mulle põnevust pakub, et tants on nii laiahaardeline. Kindlasti on mulle tähtis uue liikumise otsimine, uurimine ja selle katsetamine, kuidas ja mismoodi saab veel liikuda. Sama oluline on ka, mida tuua lavale ning kuidas see tööle hakkab. Ootan põnevusega uusi väljakutseid nii pedagoogi, koreograafi, tantsija kui kunstnikuna.
Minu koreograafia diplomitöö “SUHE“ on rännak kahe inimese vahelisest teekonnast siin ja praegu. Suhe algab, kulmineerub, lõppeb või kestab lõputult. Neil on erinevad iseloomud: üks neist on (muusikas) pizzicato ja teine legato, millega luuakse omavaheline sümbioos koosolemisest.”
Eline Selgis:
“need päevad võin kilekotiga visata,
linnulennult tänasesse
on vaid üüratu tänu
ning vanade minade kõdu
vanade tarkuste häguses lombis.
järk-järgult, tahes-tahtmata,
ju minagi siis olen adunud
pipra- ja soolavees kodu,
„…sest muidu me oleme kadunud.“”
Sylvia Köster: “Kinnita end mõttele, et ees on kõik okei, ees on kõik okei, kindlasti okei. Jäägu halb kõik minevikku, ees on kõik okei. Tulevik on kindlasti okei. Kes ei tahaks elada nagu kuulus näitleja. Hollywoodi me ei saa, tuleb leppida. Miljonäriks kõik ei saa, pole vaja püüda ka. Kui on hinges armastus, siis on korras kõik. Vaata julgelt tulevikku, kõik meil on okei, kõik meil on okei, kõik meil on okei. Jäägu halb kõik minevikku, ees on kõik okei. Tulevik on kindlasti okei. Tulevik on kindlasti okei.” (Kadri Savva; https://www.youtube.com/watch?v=qjAJ_0vUHyw)
Nad sulgevad suu ning kõlama jääb hoogne muusika, mille saatel jäävad esinejad lavale tantsima.
