Täna on 2024. aasta 22. november. Meil on käsil aine „21. sajandi tantsupedagoogika etenduskunstide väljal“ ja minuga vestlevad Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kunstide ja tehnoloogia õpetaja tantsuõpetaja eriala esimese aasta magistrandid Annika Viibus, Margarita Margaryan, Tanel Puura ja Maria Sikk.
Kuigi olete kõik täiskoormusõppel, siis lisaks on Margarita rütmikaõpetaja Narva Keeltelütseumis, Tanel Antsla Gümnaasiumi tantsuõpetaja ja naisrühma juhendaja, Annika lõpetas just töösuhte Haridus- ja Teadusministeeriumis, Maria on Valga Põhikooli arendus- ja noorsootööjuht ning 5.–6. klassi, neidude rahvatantsurühma, noorte segarühma ja täiskasvanute segarühma tantsuõpetaja.
Soojendusküsimusena küsin, millest mõtled, kahekümne esimese sajandi tantsuõpetaja?
Annika: Mõtlen sellest, kuidas õpetajana 21. sajandil ühiskonnas toimuvate muutustega sammu pidada ning selles protsessis toetav olla. Mõnes mõttes ka puhverdada ära mingisugused häired, mis ühiskonna arenguga kaasas käivad.
Tanel: Minul rahvatantsijana on pigem mõtetes ikka see, kuidas rahvatantsu ja -kultuuri ning üldisemalt Eesti kultuuri edasi kanda tantsutundides.
Maria: Mina samastun siinkohal Taneliga. Minu mõtted käivad selle ümber, kuidas tänapäeval rahvatants säiliks ja jõuaks noorteni. Kas meil on piisavalt järeltulijaid, kes rahvatantsu edasi viivad?
Margarita: Minu jaoks on kõige olulisem õpilasi mitte kahjustada. Mitte teha liiga, sest õpilastel on väga palju erinevaid kehalisi vigastusi ja kahjuks ka psühholoogilisi traumasid. Mõtlen, kuidas õpilasi mitte lõhkuda, vaid hoopis toetada.
Hästi. Milliste teemadega sa hetkel oma igapäevatöös tegeled, mis sul töölaual on?
Maria: Mul on eelmise teemaga veidi seotud küsimused ehk siis rahvatantsu järelkasv. Eriti just kooliealiste noortega töötades kerkib tihti esile motivatsiooni teema: kuidas neid motiveerida, et jõuda soovitud tulemusteni, ja teiseks, et tuleks peale uusi tantsuõpetajaid.
Tanel: Mingis vanuses on tantsuõppes tegemist motivatsioonipuudusega ja sa tegeledki tantsutunnis motivatsiooni ja distsipliiniga. Need on teemad, mis on laual ja vajavad tegelemist.
Annika: Ma olen praegu pühapäevapraktik ja iga päev ei mõtle selle peale, kuidas õpetada tantsu. Rohkem mõtlen selle peale, kuidas hakata uuesti õpetama ja kuidas teha seda uute teadmiste valguses, mitte niivõrd varasema kogemuse pealt.
Margarita: Oma igapäevases töös õpetan kultuurilist käitumist, reegleid, distsipliini, kuid kõige olulisemaks pean seda, kuidas motiveerida õpilasi liikuma.
Millised on õpetajana tänasel päeval sinu võimalused ja väljakutsed?
Maria: Tänapäeval on eriti hea, et on võimalus igas eas ise õppida ja areneda. Nii ülikoolis kui erinevatel kursustel ja töötubades käies. Abiks on ka etenduste vaatamine ja teiste stiilide proovimine. Igalt poolt on midagi õppida ja see toetab ka tantsukultuuri säilimist. Lihtsalt tuleb neid võimalusi otsida, üles leida ja kasutada.
Väljakutsetele mõeldes – olles ise kümme aastat järjest selle tööga seotud, siis võib-olla on väljakutse ka see, kuidas kohaneda õpilastega. Näha on, et õpilased on ikkagi muutunud. Ühiskond muutub pidevalt – kuidas siis leida lahendusi, kui enam ei saa saavutada sedasama väljundit, millega oled harjunud? Õpetajana peab olema valmis muutustega kohanema.
Tanel: Minu jaoks on võimalus teha tunnis õpetajana tegelikult seda, mida ma tahan. Tantsutunnis ei ole mul kindlaid piire ja see on suur võimalus. Aga väljakutsed on kõik need muud teemad seal ümberringi: mõned lapsed, lapsevanemad ja ka ühiskond.
Margarita: Minu võimalus on kuulata lapsi, õppida neid tundma. Minu meelest on oluline seda teha just koolis, tantsu kaudu.
Annika: Minu väljakutse on see, kuidas mõista õpilasi, kelle juurde ma lähen, peale vahepealset õpetajatööst kõrval oldud perioodi. Mingisugune teatav sooritushirm hakkab lähemale hiilima, mida realistlikumalt ma mõtlen. Kas mul on tegelikult ka piisavalt neile midagi edasi anda või ei piisa sellest, mida ma tean. Näen, et õpetajana on mul võimalus luua laia silmaringi, siduda erinevaid valdkondi teadlikult tantsuga ja püüda arendada noort inimest selliselt, et temast kujuneb tantsimist aktsepteeriv ja liikumisest hooliv täiskasvanu. Keegi, kes ei näe tantsus mingisugust tüütut kohustust või ebamugavat olukorda, vaid kes näeb selles võimalust end (maha) laadida, sotsiaalselt suhelda ja rõõmu tunda.
Kuidas tunned ennast tantsuvaldkonnas laiemalt?
Annika: Mina isiklikult tunnen end kindlasti väga hästi, mis siis, et see õpilaste ette minek on natuke ärevust tekitav. See, et olen olnud natuke aega õpetamisest eemal, ei ole võtnud minult ära minu ekspertteadmisi. Pigem näen, et olen nüüd tugevam, kuna mu teadmistele on peale kasvanud uued kihid, mis varasemaid teadmisi täiendavad. Ma lihtsalt ei ole kindel, et klassi ees suudan kogu selle paketi kokku sõlmida ning tervikliku kimbuna üle anda. Huvitaval kombel tunnen end valdkonnas vabamalt kui siis, kui ma iga päev tegev olin.
Margarita: Mina tunnen ka ennast tantsuvaldkonnas väga hästi. Vaatamata mõningatele süsteemi probleemidele, tunnen ennast omal kohal. Näen ka lastes muutusi. Näen, et lapsevanemad kuulavad mind, näen, et direktor arvestab minu arvamusega. Usun, et tantsukunsti peab õppima iga laps, et ennast arendada. Kuna olen õpetaja, saan seda pakkuda ja võimalusi anda, tunnen oma olulisust.
Tanel: Tunnen, et saan tantsuvaldkonnas hakkama. Ma ei saa väita, et ma olen kindel kõiges selles, mida ma teen. Mulle meeldib see, et saan kogu aeg juurde õppida ja seda nii individuaalselt kui ka oma töö kaudu. See annab mulle iga kord natukene kindlustunnet juurde. Arvan, et jään veel kaua tundma, et ma saan tantsuvaldkonnas hakkama.
Maria: Võin ka öelda, et tunnen ennast tantsuvaldkonnas hästi. Kuidagi märkamatult olen oma piirkonnas jõudnud sinna, et kui on mingi tantsuteema, siis tihtipeale pöördutakse minu poole, et tuleksin tantsijaid esindama või nõu jagama. Või näiteks ERRS (Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts) pöördus palvega olla nende kõneisik. Tore on tõdeda, et olen suutnud piirkonnas jätta mingi jälje või kuidagi seal tantsuvaldkonda toetada ja arendada.
Kuidas näed ennast tantsumaastiku osana?
Maria: Kui vaatan Valgamaad, siis siin on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Mida rohkem olen koostööd teinud üle Eesti või puutunud kokku tantsupidude korraldusmeeskondadega, siis tunnen, et oleme vaeslapse rollis, ehkki püüame Valgamaad kaardil hoida. Ma ise tahaksin rohkem panustada või jõuda sinna, et meie piirkonnas oleks olukord parem: rohkem tantsijaid ja õpetajaid. Selleks tulebki teha rohkem koostööd, et saada erinevaid kogemusi tantsumaastikul.
Annika: Näen, et ma praegu tegelikult otsin uuesti oma kohta. Tulin ju siia õppima selge teadmisega, et tahan minna tagasi kooli, see tahtmine ei ole kuskile kadunud. Nii siin õppides kui ka professionaalse elu käigus olen nende kuude jooksul hakanud mõtlema, kas ma tahaksin tegeleda ikkagi süvitsi praktikaga või hoopis arendada endas seda tugeva teoreetiku joont. Olen kuskil vahepealses alas, mitte et üks peaks välistama teist. Ma tahaks, et ühel hetkel lähitulevikus suudaksin valida peasuuna, kuhu ma vähemalt õpingute käigus oma põhitähelepanu suunan.
Margarita: Minu jaoks on see üsna keeruline küsimus, kuna tunnen ennast omal kohal. Kõik toimib ja samas on veidi hirmus midagi muuta. Kunagi ammu oli mul unistus luua oma tantsuteater. Praegu tundub, et seda oleks olnud vaja varem teha, praegu tunnen, et selleks on liiga hilja. Aga võib-olla koguneb energiat…
Tanel: Tantsumaastikul tunnen, et olen selline väike osake, täpike kuskil Eestimaa kohas. Tegutsen ja tegelen just nii, nagu oskan.
Kuidas näed ennast etenduskunstide maastiku osana?
Annika: Sellest tunnen väga puudust! Ma igatsen protsessi, sest mäletan, et see oli nii pagana nauditav. Ma tunnen oma inimestega koosolemisest puudust. See on väike salasoov kõige muu kõrval. Tahaks lavastamise juurde tagasi minna, aga minu jaoks on küsimus selles, kas suudan midagi olulist öelda, jagada mingit väärtuslikku teadmist. Teha niisama sellepärast, et ma õudselt igatsen protsessi, ei ole mõtet.
Margarita: Jah, mul on sama tunne nagu Annikal ja ta praegu nii magusalt kirjeldas seda. Ka mina igatsen väga hetki, kus midagi luua ja valmistada ette lavastust.
Maria: Minul on kokkupuude etenduskunstidega võib olla väiksem, aga kooli ja maakonna tantsu-laulupidude lavastamisel puutun valdkonnaga kokku ikka. Etenduskunstide maastik tundub midagi suurt ja erilist ja vahel on tunne, et kohalikud ja piirkondlikud peod pole nüüd etenduskunstniku seisukohast nii märkimisväärsed.
Tihtipeale tunnen kooli laulu-tantsupeo lavastajana, et ma ei saa sinna nii-öelda kunstnikuna väga palju ennast sisse panna, kuna materjal on ette antud. Ma võin anda teema ja loo ette, aga siis jõuame jälle sinna, et ma lihtsalt üritan etteasted kuidagi kokku siduda. Maakonna tasandil on tihtipeale sama lugu. Peab tegema järeleandmisi, sest kui tahta kunsti teha, siis peab arvestama olemasoleva ressursi ja võimekusega. Tulevad need, kes tulevad, ja teevad nii, nagu oskavad.
Tanel: Minu jaoks on etenduskunstid veel selline väga suur ja tähtis sõna ning tegevus. Mul ei ole üldse ambitsiooni saada etenduskunstnikuks. Ma ei tunne loomisest puudust. Olen samamoodi kokku puutunud piirkonna laulu- ja tantsupeoga, kus ma nõustun Maria sõnadega, et sul on materjal ja sa paned midagi kokku. Ma arvan, et ma veel niipea ei tõsta oma jalga etenduskunstide valdkonda…
Annika: Kas rahvatants ei ole siis etenduskunstide osa?
Maria: On ikka, aga tajume sõna etenduskunstid nagu Tanel ütles, nii suure ja tähtsana, et meie kohalikud peod on selleks liiga harjumuspärased. Me ei saa enamasti teha või luua seda, mida me tahaks, sellepärast, et seal on justkui mingid piirid. Aga eks neid piire annab nihutada.
Tanel: Jah, etendus on minu jaoks ikkagi midagi suurt, kus on mingid kindlad osad. See on suur koostöö erinevate osapoolte vahel.
Mis sind erialaselt toetab?
Tanel: Toetavad kolleegid on ikkagi esmased, nii lähedasemad kui kaugemad üle Eesti. Nendega suheldes jõuan teinekord täiesti uuele arusaamisele ja näen arutlusalust teemat uues valguses.
Maria: Ma olen nõus, et kolleegid, kursusekaaslased ja õppejõud toetavad. Oma kogemuste vahetamine ja arutelu aitab edasi. Teine tantsuõpetaja näeb mingit teist vaatenurka ja probleem saabki võib-olla lahendatud. Olen ka materjalide mõttes saanud palju rikkamaks, kuulanud või lugenud erinevate autorite valdkondlikke artikleid ja podcast’e. Ka teiste valdkondade õpetajad võivad inspireerida.
Margarita: Mind toetab esiteks sisemine tahtmine ja energia. Samastun hiljuti loetud tekstiga, kus toodi välja, et kui ei liigu, muutud kurjaks. Tunnen samuti, nii on minu jaoks väga oluline liikumine ning seetõttu soovingi seda teistega jagada. Teine asi, mis mind toetab, on laste silmad. Kui näed, et nendele meeldib ja nad tahavad minuga kaasa teha – see on kõige peamine toetus.
Annika: Mul enesekindlusega probleeme ei ole. Isegi kui ma kahtlen, siis usaldan iseennast nendes protsessides, mis puudutavad tantsu ja selle õpetamist. Mind toetavad need teadmised, mis mul on, ja need, mida ma saan. Ja üks asi, millest ma olen veel viimastel aastatel puudust tundnud, on vabadus leida tee lahenduseni. Oluline on, et see tee ei ole ette kirjutatud ükskõik mis kontekstis, kas õpetamise kontekstis või loomise kontekstis ja ma saan selle ise leida, et see täidaks eesmärki.
Millest tunned puudust?
Annika: Palka võiks saada selle töö eest nii, et ei peaks paralleelselt pidevalt mõtlema karjääri pööramise peale, et oma perele elamisväärne elu võimaldada.
Maria: Vahepeal tunnen puudust ajast, tahaksin tegeleda rohkem tantsuga ja minna süvitsi. See võiks olla igapäevane tegevus, aga siis jällegi mõtlen, et on vaja kuidagi ära elada. Põhitöö ja teiste kohustuste kõrvalt jääb aega väheks. Eks see on jälle enda otsus, kuidas ja mida teha, pole midagi võimatut. Aga veidi on hirm harjumuspärast muuta.
Margarita: Mul on samuti hirm muutuse ees. Saan aru, et kui tahan näiteks luua tantsuteatrit, siis pean võtma seda kui teist tööd. Aga kui ma olen praegu juba väga koormatud ja siis veel lisan endale koormust, muutun kurjaks õpetajaks, sest olen väsinud.
Maria: Millest ma veel isiklikult puudust tunnen, on enda kehaline arendamine. Tahan ka ise rohkem treenida või tantsida. Kui mul on võimalus, näiteks tulen siia Viljandisse sessile, vaatan, mis treeningtunnid parasjagu sel päeval on, et äkki saan mõnes osaleda ja kogeda midagi uut.
Tanel: Ma tunnen vahel puudust mõistmisest. Et õpetajaid mõistetaks. Et ühiskond, lapsevanemad ja kõik tantsuprotsessi osalised mõistaksid, miks ja kuidas ma oma tööd teen.
Annika: Et nad sind mõistaksid?
Tanel: Jah, et nad mind mõistaksid.
Annika: Tunnen puudust tantsu väärtustamisest selle võimete kohaselt. Sellest, mida on tants võimeline üldiselt inimese elus mõjutama: milliseid oskusi see annab, milliseid teadmisi jagab, kuidas aitab toime tulla ja millist turvalist keskkonda inimese jaoks tegelikult loob. Mulle tundub, et see on jätkuvalt väga alahinnatud.
Millega peaksid sina ise või tantsuõpetus üldisemalt täna tegelema, et olla valmis tulevikuks?
Maria: Peaks tegelema enesearenguga. Kui tahan rohkem valdkonda panustada või seda kuidagi parandada, aidata sellel säilida, siis pean ka ise arenema. Ühest küljest erialaselt, kuid ka õppima kohanema ühiskonnaga. Kas just nüüd iga trendiga kaasas käima, aga inimesena harjuma, et kõik muutub.
Tanel: Ma olen nõus selle kohanemisega. Minuga on see, et ma kuidagi ei suuda ja ei taha kohaneda nende TikToki tantsudega, mis tantsutundi kaasa tulevad. Minu jaoks on see teema keeruline. Ma pean hakkama mõistma, et äkki see ongi vajalik. Need on praeguses ühiskonnas ja tulevad tantsutundidesse. Ma pean tegelema iseendaga.
Annika: Tantsu väärtus võiks ühiskonnas üldiselt tõusta, tuleb tõsta teadlikkust sellest, kuidas tants toetab teisi valdkondi.
Margarita: Mulle tundub, et olen juba praegu õigel teel. Õpin magistrantuuris ja kogun uusi teadmisi. Saan uut motivatsiooni. Minu põhieesmärk on isiklik areng ja pean edasi õppima, et saada uusi ideid ning neid ellu viia.
Tänan, et jagasite oma mõtteid!
