Nimetatud seltskond ja küsija käisid 7.–12. juulil 2024 Ljubljanas Sloveenias rahvusvahelisel tantsuhariduse konverentsil daCi (Dance and the Child International). Osaleti konverentsi programmis ja tudengid etendasid oma tantsukompositsiooni tööd õhtuses etendusprogrammis.
1982. aastal Kanadast alguse saanud tantsuharidust arendav organisatsioon Dance and the Child International korraldab teemakohaseid konverentse iga kolme aasta tagant. Konverentsi peateema vahetub iga kord, seekordne teema oli „I for Imagination, Improvisation, Inclusion, Identity, Intelligence and Interdisciplinarity“ (Mina kujutlusvõime, improvisatsiooni, kaasamise, identiteedi, intelligentsuse ja interdistsiplinaarsuse eest). Osalesid tantsuõpetajad, tantsijad, koreograafid ja tantsu-uurijad kogu maailmast: Euroopast, Aasiast, Ameerikast ja Aafrikast. Nädal aega kestnud kongressil oli eraldi programm noortele ning täiskasvanutele: töötoad, loengud, ettekanded, ümarlauad, noorte ja professionaalide etendused. On väga oluline, et daCi konverentsid ei keskendu pelgalt tantsu praktilisele poolele, vaid tugevalt on esindatud ka tantsu uurimuslik pool, mis samas on seotud tihedalt praktikaga ja suunatud selle paremaks muutmisele.
Kuna konverentsid toimuvad iga kord uues riigis, sh erineval kontinendil, siis annab üritusel osalemine võimaluse tutvuda ka selle piirkonna tantsu ja mõtteviisidega, mis on just seal eripärased. Konverentsi programmi paneb kokku vastava korraldusmaa töögrupp, kaasates sealjuures ka väga palju omamaist eripära lisaks üle maailma saabuvatele ettekannetele, töötubadele, esinemistele jne.
Eestlaste osalemiskogemus on daCi konverentsidel olnud järgnev: Haag (2006), Kingston (2009), Taipei (2012), Kopenhaagen (2015), Adelaide (2018), Toronto (2022, virtuaalne konverents). Kindlasti on konverentsidel kogetu olnud mõjutajaks ka eesti tantsuhariduses. Konverents annab hea võimaluse näha, kuulda ja kogeda ülemaailmseid trende, olles suurimaks ja esinduslikumaks sellealaseks kohtumispaigaks.
Proloog Elina Soosaarelt: olen lennukis. mul on jalad märjad. kui me Poolas lennukile tulime, siis sadas padukat ja põrand sai sissepääsu juures märjaks. istusin akna alla ja tõmbasin katte ette, sest väljas on ilgelt valge. võtsin jalanõud ära, sest nii on mõnusam. käisin pissil ja ei pannud jalanõusid jalga. minu suureks üllatuseks polnudki läbivettinud vaip poole tunniga ära kuivanud ja nüüd istun siin akna all märgade sokkidega. õnneks pole põis enam täis. tahtsin magada, aga ei õnnestu kuidagi. mõtlen igasuguste asjade peale ja olen veidi segaduses. hommik on nii kiiresti käinud ja ma ei saa üldse aru, et ma kuskile minemas olen. plaanin Sloveenias rahulikult võtta ja teha ainult neid asju, mida ma tahan, loodan et seal on soe ja hea ja saab puhata ka. reisielevust kui sellist ei ole, aga väsimus on küll peal. mu kõrval istub üks tumedapäine noor naine, ta sööb midagi, milles on rukola sees ja ma tunnen seda lõhna väga intensiivselt. stjuardess teeb väikese halli kaameraga mu kõrvalreas istuvast noormeeste pundist pilti, neil on vist lõbus, kuigi ma ei saa aru, mida nad räägivad. ma ei saa isegi aru, mis keeles nad räägivad. nende sõnades on palju susisevaid tähti ja tundub, et nad on erinevalt minust öösel maganud. praegu unistan mullijoogist, mis oleks külm ja hapukas. lasin oma istme veidi alla ja loodan, et mu taga istuval inimesel on lühikesed jalad. huvitav, miks kõik need inimesed Poolast Sloveeniasse lendavad ja mida nad seal teevad. äkki elavad. iga kord, kui ma neelatan, käib plõks ja kõhus oleks nagu üks suur mull. ma ei tea, kaua me veel lendame, aga tahaks maanduda ja sokid ära vahetada. kihilised staatilised pilved ja sinine taevas. keegi vilistab kuskil. täna õhtul peaks olema konverentsi avatseremoonia ja ma kujutan ette tõrvikuid, olümpiarõngaid, ilutulestikku, kõristeid ja sahisteid. mul on praegu parem olla kui siis, kui ma selle kirja kirjutamist alustasin. me vist maandume….
Millised olid sinu ootused sellele konverentsile? Mida tahtsid teada saada, näha, kuulda?
Elina Soosaar: Konverentsilt ei osanud ma esialgu midagi oodata, olin rohkem elevil Ljubljanast ja selle nägemisest.
Kärt Kokkota: Mul ei olnud konverentsile eriti konkreetseid ootusi. Programm tundus mitmekesine ja huvitav ning mõtlesin osaleda võimalikult erinevates loengutes ja töötubades, mille teemadega ma ehk iga päev kokku ei puutu. Muidugi köitis mind ka uus keskkond, nii looduslik kui sotsiaalne.
Keiti Leon: Minu soov oli näha ja teada saada, kuidas mujal maailmas tantsuõpetajad töötavad ja -noored õpivad. Lootsin, et programm on mitmekülgne ja kogen palju uusi ja huvitavaid meetodeid, mida saaksin ka ise praktiseerida.
Ria Ranniku: Mina ootasin konverentsilt eelkõige uusi pedagoogikaalaseid teadmisi, mida saaks oma erialases töös rakendada ja mis tuleksid kasuks ka näiteks lõputöö kirjutamisel. Samuti soovisin näha, millised erinevused on maailma tantsuhariduses võrreldes Eestiga.
Tuuli Torop: Ootasin vist kõige enam palju uut, palju silmaringi avardavat, nii tööalaselt kui ka lihtsalt eluliselt. Ootasin, et leidub inimesi, mõtteid ja teadmisi, mis inspireerivad, käivitavad ja aitavad mul õpetajana areneda.
Leanika Mändma-Orasmaa: Soovisin eelkõige kuulda kogemuslugusid sellest, millises seisus on tantsuharidus mujal maailmas. Spetsiifiliselt programmist ootasin kõige rohkem Rooted jazz liikumise töötuba.
Gretten Vaga: Väga spetsiifilisi ootusi ma endale konverentsiga seoses ei seadnud. Üldiselt lootsin saada uusi vaatenurki või kuulda lugusid tantsuõpetaja tööga kaasnevate murede ja rõõmude osas. Kuna me ise tegime ürituse raames ka ühe väikese improvisatsioonilise etteaste, siis mind väga huvitas, mida teiste riikide etendajad pakuvad või millises kohas nemad tantsumaailmas hetkel on. Seda ma seal ka nägin, kahjuks küll mitte kõiki etteasteid, aga mingit osa.
Kristin Kalam: Mul puudusid otseselt ootused. Arvasin ise, et olles registreerunud young dancers programmi, on mul rohkem liikuvaid töötubasid. Tegelikult oli selles programmis mitmeid liikuvaid töötubasid, kuid lõviosa programmist hõivasid ühise etteaste proovid, mida igat värvi grupp (noored tantsijad olid paigutatud eri gruppidesse: sinised, rohelised ja oranžid) harjutas iga päev. Sestap tegin otsuse osaleda täiskasvanute programmis, kus töötubade variatiivsus oli suurem.
Kas ja kuidas ootused täitusid? Kui neid ei olnud, siis mida said sellelt konverentsilt üldiselt või spetsiifiliselt? Mis olid sinu jaoks kõrghetked?
Tuuli Torop: Ma arvan, et kuna minu ootused jäid üsnagi laiaks ja üldistavaks, siis midagi ikka täitus. Esimestel päevadel ma vist ei suutnud täielikult hinnata kõike, mida kogesin, sest korraga oli palju uut infot, palju uusi inimesi ja teatav reisiväsimus. Viimaste päevade loengud ja töötoad, kus käisin, inspireerisid mind aga tohutult. Sain aru, et tegelen elus õige asjaga ja tahan sellega süvitsi edasi minna ja seda veel uurida. Ma arvan, et see on tegelikult parim, mida sellelt konverentsilt oleksin saanud oodata ja mis sai juhtuda. Ühte kõrghetke ei suudagi ma valida, nii palju ägedat toimus, aga mõned panen lühidalt kirja. Esiteks, meie performance – oli hirmutav minna lavale, kui publik oli pool tundi juba vaadanud tehniliselt suurepäraselt sooritatud kaasaegse tantsu kavasid, kus näidati ette kõik trikid, mida on võimalik välja mõelda. Meie tegime oma NPC (non-player character) liikumisest inspireerunud perfonksi, mis on üpriski minimalistlik, foonilt stabiilne ning võib tunduda esialgu mittemidagiütlevana. Siiski, see tagasiside, mis saime, oli väga meeldivalt üllatav. Inimestele päriselt meeldis millegi uue nägemine, neil ei olnudki igav ja meie perfonks vist inspireeris ka paljusid. Teiseks, vaba päev Bledi linnas ja Bledi järve ääres, kus ujusime, matkasime, sõime jäätist, võileibu, kohalikku traditsioonilist kooki ning nautisime ilma. Sain natuke rohkem sõbraks iseendaga ja mõistsin teistega koos olemise võlu. Viimaseks kõrghetkeks tooksin välja ühe töötoa, mida viis läbi üks Rootsist pärit tantsuõpetaja, kes tantsuõpetaja töö kõrvalt tegeleb noortega ka seksuaalkasvatuse teemadel. Tema pehme lähenemine inspireeris mind väga, sain palju uusi praktilisi ja teoreetilisi teadmisi, kuidas noortega tundlikel teemadel oleks võimalik kontakti luua ja teemaarendusi algatada. Kuna seksuaalkasvatuse teema on mind ka erialaselt hakanud viimasel ajal huvitama, olen väga elevil, et saaksin mingil ajal sellega ka ise rohkem süvitsi minna, ja olen tänulik, et minu tööriistakastis on nüüd selline hunnik uut varandust.
Elina Soosaar: Kõige lemmikumad hetked olid need, kui saime õhtuti omavahel päeval kogutut jagada. Tänu sellele tekkis rohkem mõtteid, mida kodus edasi mõelda. Tipphetk oli Bledi järves ujumine ja selle ümber matkamine.
Kärt Kokkota: Esimesed tähelepanekud konverentsilt olid mu enda jaoks üllatuslikult hoopis praktilised – kuidas tutvustada ning esitleda teemat, mida oled ise juba pikka aega uurinud? Kuidas info võimalikult kompaktselt ja kaasahaaravalt edastada, nii et kuulajad saaksid soovi korral sellega ise edasi tegeleda? Kahjuks jäid paar põnevat teemat konverentsil lõpuni avamata just esitluse kehva läbimõtlemise tõttu. Seda enam tõusid aga esile ettekanded, mille puhul kõneleja teadis täpselt, mis on olulisim. Oli huvitav kogeda, et erinevates riikides maadeldakse ühest küljest küll samade küsimuste ja probleemidega, näiteks (tantsu)õpetajate ülekoormus ja läbipõlemine, õpilaste soovide ja vajaduste kaasatus programmi koostamisel ning erinevate distsipliinide integreerimine õppekavas. Teisalt on igal rahval oma ajaloolised, kultuurilised ja poliitilised küsimused, mida muuhulgas tantsu kaudu mõtestada üritatakse. Näiteks kuulasin ettekannet Melbourne´i Ülikooli püüdlustest seista silmitsi koloniaalajalooga.
Jõudsin konverentsil olulise arusaamani, et Eesti tantsuharidus (minu puhul TÜ Viljandi kultuuriakadeemias) on väga heal tasemel. Nii mõnegi ettekande puhul tundsin isegi pisut kärsitust – lootsin, et minu jaoks tuttavat probleemi või küsimust avatakse uue nurga alt või pakutakse võimalikke lahendusi, ent mitmel puhul piirdus ettekanne vaid probleemi tõstatamisega. Ka töötubades tekkis nii füüsilise kui teoreetilise materjali puhul äratundmine oma õpingutega ning enamik mainitud nimedest ja tehnikatest olid juba vanad tuttavad. Ent see ei tähenda, et konverents poleks tekitanud uusi ideid või tutvustanud teemasid, millele ma varem pole mõelnud. Kokkuvõttes oli väga sisukas ja mitmekülgse programmiga üritus, mida rikastas veel Ljubljana linnaga tutvumine ning vabal päeval ette võetud matk ümber Bledi järve.
Keiti Leon: Mulle meeldis see konverentsi üldine mõte ja eesmärk süstida noortesse lootust, et tants on see, mis aitab inimesel jääda inimeseks. Mulle tundub, et noortele on see lootuse süstimine vajalik, eriti kui on näha, et nad ise ka usuvad sellesse. Kõige põnevam ja meeldejäävam hetk konverentsil oli esimesel päeval, kui sõitsime kogemata õigest bussipeatusest mööda, seetõttu jäime loengutesse hiljaks ja nägime suletud uksi kõikjal, kuhu tahtsime minna. Koridoris kõndides nägime ühte ust, mis oli avatud. Astusime loenguruumi sisse ja kogesime midagi väga lahedat: saime tantsida ja laulda koos teiste rahvustega. Peale seda loengut ei tundunud ülejäänud enam nii huvitavad ja loengus, kuhu väga soovisin minna, ei olnud plaanitud lektoreid ning seda teemat, mille pärast loengu valisin, ei puudutatud. Samuti sain sellest aru, et paljud riigid alles leiavad erinevaid viise, kuidas tantsu õpetada ja seetõttu on huvitav jälgida teiste osaliste avastusi, ise teades, et meie Viljandi tudengitel on mingi osa sellest teiste poolt esile toodud infost juba läbitud. Samas on aga mõned riigid meist eespool näiteks sellega, et õpetavad liikumist ja tantsu juba algkoolides ja sealt edasi ka põhikoolides ja gümnaasiumites. Meil Eestis tuleb tants vabaainena valikusse enamasti alles gümnaasiumis. Senikaua on õppekavas kehaline kasvatus, kus hüppad, jooksed ja mängid palli. Liikumistunnid koolides, mis hõlmavad tantsu, on väga vajalik osa lapse füüsilises arengus. Loodan, et ka Eesti tantsuharidus jõuab kunagi sinnamaale, et koolides on eraldi ainena kirjas liikumistunnid, mille sisu ka praktikasse jõudes on seotud tantsuga.
Ria Ranniku: Kahjuks jäid paljud ettekanded minu jaoks väga sissejuhatavaks ning neis ei mindud teemadega süvitsi. Isegi kui oli mõni paeluv teema, siis räägiti sellest väga pinnapealselt. Rohkem sain kasu praktilistest töötubadest. Eriliselt jäi meelde näiteks loeng sellest, kuidas õpetada keelt tantsu kaudu. See võib näiteks kasuks tulla ka Eesti tantsuõpetajatele, kui tantsutundi satub mõni võõrkeelt kõnelev laps. Veel jäid eredalt meelde loengud vigastuste ennetamisest, avalikus kohas toimuvatest performance’itest ja töötuba identiteedi väljendamisest läbi liikumise. Samuti jääb väga eredalt meelde meie enda esinemine ja see, kuidas publik seda täiega fännas. Isegi Kanadasse kutsuti meid tuurile!
Leanika Mändma-Orasmaa: Esmalt – liikumise töötuba jazz‘i ajaloolisest küljest lähtudes täitis suurel määral minu ootusi. Tänapäeval väga mitmesti tõlgendatav kõikvõimalike lisanditega jazz-tantsu termin (contemporary jazz, broadway jazz jne) on matnud enda alla selle, kust jazz-tants tegelikkuses pärineb ja mis on selle põhilised komponendid. Lisaks sellele õnnestus mul valida stepptantsu ajalooga seotud töötuba, kus lõviosa ajast rääkis legendaarsete stepptantsu ajalooga seotud inimestega kohtunud professionaal selliseid lugusid, mida kuskil raamatutes kirjas ei ole. Oleksin hea meelega veel taolisi kogemusi konverentsilt soovinud ja see motiveeris mind ennast veel rohkem teadvustama, edasi kandma ja oluliseks pidama tantsumaailma ajalugu. Teiseks – kogemusi mujalt maailmast kuulsin, kuid tihti juhtus nii, et ettekande pealkiri erines totaalselt esitatavast sisust. Kolmandaks – tore oli see, et ka ETHL (Eesti Tantsuhuvihariduse Liit) oli konverentsile saatnud oma esindajad ning kuna olen samuti selle liidu liige, saime omavahel päris palju mõtteid ja plaane põrgatada. Konverents suurendas indu ja andis uusi mõttekillukesi, mida järgnevatel aastatel Eesti tantsuhuvihariduse maastikul katsetada. Neljandaks – Eesti kultuuriruumis pigem väga haruldane nähtus, üksteise tunnustamine häälekalt ja vahetult, tuleks endasse kodeerida. Konverentsil nähtud võõrastele inimestele kaasa elamine näiteks esitlusel, kus nõustumise korral ei noogutatud vaikselt omaette, vaid öeldi kõva häälega “yeapp!!” või “mmmmhm” vmt pani mind mõtlema selles suunas, kui väike asi, aga kui suure mõjuga üks sõna või väljend tegelikkuses on. Inimesed ei olnud kitsid üksteise tänamise, kiitmise ja imetlemisega. Kui tekib tänutunne või imetlusväärne moment, siis võiks endas leida julguse, et seda teisega jagada. See tekitaks vahetumaid kontaktihetki ja looks ehk emoji’dest reaktsioone täis maailmas mikromeeldetuletusi inimlikkusest.
Gretten Vaga: Üldiselt sain ette mingi pildi sellest, millises faasis (tantsu õpetamise koha pealt) teised tantsuga tegelevad inimesed mujal maailmas on. Päris huvitav oli kuulda, kuidas minust vanemad õpetajad tegelevad praegu asjadega, mis TÜ VKA-s õppides käisid läbi juba esimesel või teisel ülikooliaastal. Neis vanemates õpetajates oli näha suurt avastamisrõõmu. Liiga palju uut infot ma tegelikult enda jaoks ei saanud, sest kahjuks juhtus alatasa nii, et loengud, kuhu soovisin minna, kas ei toimunud (nende pidajad ei ilmunud lihtsalt kohale/olid kadunud) või siis oli kavas kirjas üks pealkiri, mis oli mulle kutsuv, aga kohapeal oli tegemist hoopis mingi muu teemaga. Sellest oli küll kokkuvõtteks päris kahju. Mu lemmikettekanne oli loengust, kuhu sattusin puhtjuhuslikult, sest jäin esimesel päeval veidi hiljaks. Seal tutvustasid 4 Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit neiut oma rahvuslikke kombeid, õpetasid meile oma kultuuri laule, tantse ja palverutiine (nt india, jamaika ja svaasi). Midagi nii sooja ja toredat oli meeletult rikastav kogeda!
Kristin Kalam: Kui tuua välja kõrghetk, siis see oli üks töötubadest viimasel päeval, kus oli kvantfüüsika alusteooria põimitud tantsuga. Kuigi see töötuba oli täiskasvanutele, siis tundsin, et säärane õpetamisviis sobiks väga ka põhikooli või keskkooli füüsikatundidesse. Läbi liikumise sai selgeks, et mida kaugemal on osakesed tuumast, seda aeglasemalt osakesed liiguvad ning mida lähemal on nad tuumale, seda kiiremini osakesed liiguvad. Antud töötoas oli veel märkimisväärne selle mitmetasandilisus: samad protsessid toimuvad minu kui liikuja sees kogu aeg ning sedasama protsessi kehastades imiteerisin ka endas toimuvat. Kindlasti oli huvitav näha ja kuulata oma ala tippakadeemikuid, kes jagasid enda uuritavat valdkonda kas läbi loengute või praktiliste ülesannete. Ühest töötoast jäid eredalt meelde küsimused, mida küsis pikaaegne daCi korraldaja Jeff Meiners: kas õpetaja peab olema hea tantsija, kas tantsuartist saab olla hea õpetaja, kas igaüks oskab tantsida, kas tantsimine on lõbus, kas ma paigutan end pigem õpetajaks või artistiks?
Mis soovituse annaksid neile, kes lähevad osalema järgmisele, kolme aasta pärast, st 2027. aasta suvel toimuvale konverentsile Malaisiasse?
Tuuli Torop: Liiga palju ootusi pole vaja, aga natukene on hea! Mine omade inimestega või kui päris omadega ei lähe, siis anna võimalus reisikaaslastel saada omadeks inimesteks, nii on lõbusam ja pingevabam. Tee natukene eeltööd, võimalik, et sa oled oma grupis ainuke ja siis on nii sinul kui teistel lihtsam. Ole avatud, paljud programmi kirjutatud pealkirjad või tutvustused ei pruugi olla sellised, nagu neid ette kujutad, midagi uut saad kindlasti teada, isegi kui see esmapilgul tundub ebavajalik. Mine ja naudi!!!!
Elina Soosaar: Ära end üle koorma, vaata ja koge nii palju, kui jõuad, ja kui enam ei jõua, siis tutvu rahulikult linnaga või maga, see on ka okei.
Kärt Kokkota: Võta rahulikult. Programmi osas ei tea kunagi, mida loeng või töötuba endast lõpuks kujutab, seega kindla peale minna ei saa. Vaata ja kuula nii palju, kui jaksad, ja tee seda, mis intuitsiooni põhjal huvitav tundub. Kindlasti võta aega ka ümbrusega tutvumiseks: jalutamiseks, muuseumides käimiseks, kohaliku toidu proovimiseks jne, see on sama oluline ja rikastav.
Keiti Leon: Ära sea endale ootuseid, astu oma mugavustsoonist välja ja koge nii palju kui võimalik, et pärast mitte kahetseda.
Ria Ranniku: Võta sõbrad kaasa! Nemad on need, kes reisi ja konverentsi tõeliselt meeldejäävaks ja lõbusaks muudavad.
Leanika Mändma-Orasmaa: Ole avatud meelega – ära sea liiga spetsiifilisi ootusi, aga tööta programm läbi enda huvidest lähtuvalt. Ole valmis kogema erinevaid emotsioone ja varu piisavalt energiat. Leia aega ka puhkamiseks ja naudi väikeseid ja suuri hetki!
Gretten Vaga: Ilmselt minna kohale avatud meelega, et enamik ajast ei pruugi kõik, mida sa ette antud pealkirjast välja loed, tähendada üldse seda, mida arvad. Mis iseenesest on mõnes olukorras isegi hea, sest lased endal üllatuda rohkem. Ja väga soovitan minna lihtsalt kõige juhuslikumalt ette juhtuvatesse töötubadesse/loengutesse, vahepeal veab ja saad enda pagasisse väga ägeda kogemuse.
Kristin Kalam: Mine avatud meele ja suhtumisega! Osale töötubades/loengutes, mis on just võõramad või kaugemad, tutvu teemadega, millega oled vähem kokku puutunud.
Mida soovid veel lisada, mida ma ei osanud küsida?
Gretten Vaga: Konverentsi sisse on arvestatud loenguvaba päev (“vaatamisväärsuste päev” inglise keeles). Tõsiselt suur soovitus on selle päevaga minna avastama riiki linnapiiridest välja. Kui konverentsi ajakavasse seda vaba päeva arvestatud pole, siis kindlasti võtta ise see lisapäev. Tegelikult oli näiteks Sloveenial nii palju pakkuda just Ljubljanast väljaspool ja see on väga silmaringi avardav (armastan Sloveenia loodust!!).
Epiloog Raido Mägilt: Kirjutaja on korduvalt osalenud kontinente vallutaval konverentsil „DaCi“, mille ingliskeelne hääldus kõlab eesti keeles Daisina. Mis või kes see Daisi on? Minu jaoks on „Daisi“ see, kust väljub nendest suurtest ettekannetest, kõnedest ja paljudest töötubadest väike inimene, kes kalpsab, vabandust, tantsib igal momendil, kuhu iganes ka ei satuks. See on lihtsalt kogu ilma hõlmav või ilmselgelt ülemaailmne „Dance and the Child International“ konverents. Seekord esindas Ljubljanas Eestit peale meie üliõpilaste veel Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esindus. TÜ VKA III kursuse tudengid tegid sellise performansi, et kõik ahhetasid, tänasid ja olid elevil selle kaasaegsusest. Oli uhke olla eestlane. Miks see Daisi siis nii uus tundub? Minu arvates on sinna kokku lükatud lihtsalt neli erinevat festivali: noorte, tantsijate, õpetajate ja hariduse festivalid. See ei pruugi halb olla, aga minu arvates on “DaCi” natuke liiga suureks läinud ja ajale veidi jalgu jäänud. Sooviksin näha rohkem innovatiivsust. Fookus võib kaduda ja kokkutuleku eesmärk jalutama minna. 2024. aasta teemaks oli „I-Body, I-Dance“ ja kui veel täpsemaks minna, siis “I for Imagination, Improvisation, Inclusion, Identity, Intelligence and Interdisciplinarity”. Kõlab ju uhkelt. Aga siiski, kes soovib minna kolme aasta pärast, st 2027. aasta suvel toimuvale konverentsile Malaisias, siis minu soovitus oleks samuti, et tööta eelnevalt programm läbi, proovi kindlasti ka ise midagi panustada (kas siis ettekande, etenduse või töötoa näol) ja leia endale isiklik fookus. Ja mis peamine, naudi!
