Lugu Tuunikalast
Elas kord üks rõõmsameelne Tuunikala, kellel olid suured unistused ja lootused. Kunstnik Tuuna soovis oma loomingut Tuuna Kunstide Keskuses esitleda, kuid selle teoks tegemiseks vajas Tuuna rahalist toetust. Toetuse saamiseks pidi Tuuna igal õhtul töötama ookeanipõhja valvamise, sõnumite edastamise ja aruandlusega. Esialgu ei olnud Tuunal selle töö vastu midagi, sest ta pidi niikuinii kogu aeg ujuma, et hapnikku saada. Seetõttu ei tulnud magamine isegi kõne alla. Mõnda aega oli Tuuna motiveeritud, kuni ühel ööl taipas, et on väsinud sellest lõputust korduvast rütmist. Tuuna hakkas üha enam emotsionaalselt väsima. Kogu igapäevane töö ookeanipõhja valvamisel andis Tuunale aega mõtiskleda kalaühiskonna kunsti ümber valitseva bürokraatia üle. Tuuna mõistis, et tal pole kunagi olnud võimalust panustada aega oma kunstitöösse süvenemiseks ja töö kontseptsiooni kahtluse alla seadmiseks. Tuuna oli segaduses lõputust tööst, mida ta pidi tegema selleks, et saaks oma kunstiga tegeleda, ning hakkas kahtlustama, kas tema tehtud tööd üldse kunagi tunnustatakse.
Teksti kohta
Selle teksti oleme koostanud meie, Stella Kruusamägi, Andrea Diaz ja Nefeli Gioti, kolm Stockholmis tegutsevat koreograafi. See on kollektiivne tunnistus ja viis koos mõtiskleda meie ühise kogemuse üle, püüdes leida viise, kuidas reisida Stockholmist Tallinna, et esitleda meie kunstiteoseid.
Kohtusime ja hakkasime koos töötama, mõtlema ja looma, kui õppisime aastatel 2020–2022 Stockholmi Kunstiülikooli (SKH) koreograafia magistriõppes. Õpingute ajal hakkasime üksteise töödes erinevatel viisidel osalema. Lisaks oleme välja töötanud uurimisprojekti nimega (C)leaning[1], mis käsitleb koristamise praktika ja tööjõu kontseptsiooni. Hakkasime seda uurima pehme ajalise kvaliteediga, mis on vastuseks tänapäeva kiirele kunstitegemise rütmile. See uurimus sai alguse 2021. aasta suvel, kui töötasime koos ühes Rootsi saarestikus asuvas restoranis. Selle aja jooksul seadsime kahtluse alla teenindusvaldkonna töö tiitli ja vastutused, mis selle töökohaga kaasnevad. Veelgi enam hakkasime mõtlema tööjõu kapitaliseerimisele ja koristamisele kui hoolivale tegevusele. Seega uurib meie ühine kunstiline uurimistöö “koristamise” tegevust ja selle konnotatsioone kultuurilistes, ajaloolistes ja poliitilistes perspektiivides. Oleme “koristamise” üle võtnud restoranist ja teeninduse valdkonnast ning muutnud selle kunstipraktikaks. Me omastame selle, et see uuesti läbi rääkida ja muuta (“queer’ida”). Mida tähendab koristada teiste jaoks, enda jaoks ning üksteise jaoks? Mida tähendab koristamine teenusena välismaalase, kunstniku ja naise positsioonilt? Mida koristamine erinevates kultuurikontekstides esindab ja täpsemalt, kuidas see on seotud patriarhaalsete ja koloniaalsete vaatenurkadega? Kunstiprojekt (C)leaning saab olema 2023. aasta kevadel Eestis toimuva Massia loomeresidentuuri põhifookuseks.
Otsustasime 2022. aasta kevadel korraldada reisi Tallinnasse. On ju üks meist (Stella) pärit Eestist. Stella, ajendatuna soovist luua viise üksteise toetamiseks ja ühiselt edasi tegutsemiseks, võttis ühendust Kanuti Gildi SAALiga ja tegi ettepaneku korraldada 2022. aasta detsembris meie kolme kaaskureeritud üritus. Nii saaksime tutvustada oma loomingut Tallinna etenduskunstide skeenel ja jagada meie seljakotis olevaid kunstiprotsesse. Lisaks võimaldaks see üritus inimestel kokku tulla ja kogeda kunsti tasuta.
Aga… selleks, et see ellu viia, peame kohale jõudma, Tallinnas sööma, magama, maksma saali üüri ja endale palka. Kolme kuu jooksul kirjutasime selle ürituse teoks tegemiseks kolm taotlust. Kaks neist taotlustest tuli esitada iseseisvalt ja üks rühmana. See tähendab, et meil oli kokku seitse avaldust. Neist neli on juba tagasi lükatud ja nüüd ootame veel kolme vastust.
Kes teab, kes teab…
Mis iganes saab olema, saab olema…
Teine lugu, meie lugu…
Nostalgiat on külluses, kahtlust on külluses, iha ja vorm on külluses.
Tagasilükkamisi on külluses, vabatahtlikke töökohti on külluses.
Ebakindlust, kindlusetust, rahutust ja võrdlust on külluses.
Kujutlusvõimet ja eraldatust on külluses.
Pooleldi tehtud tööd on külluses.
Ja selle ringi ümber ajame sabasid taga, leiame põgenemise, libiseme ja põrkame tagasi.
Koreograafia magistrantuuris õppimine on üks asi ja selle lõpetamine on midagi muud.
Pärast akadeemia lõpetamist vabakutseliste kunstnike skeenele tagasi minnes tekib küsimus…
Jälle? Üksinda? Kas on muid viise?
Võimaluste loomine. Ellujäämisstrateegiate leiutamine.
Püüdes seda teha.
Teha mida?
Teha asju…
Luues sidemeid
Teha asju…
Kuidas luua tingimused asjade tegemiseks?
Mis asjad?
Tänapäeval, ükskõik, millise ettevõtmisega keegi asub tegelema
majandus-, poliitika- või kultuurivaldkonnas, tuleb kõigepealt sõnastada sobiv projekt, et taotleda projektile ametlikku heakskiitu või rahastamist ühelt või mitmelt riigiasutuselt. Kui see projekt esialgsel kujul tagasi lükatakse, muudetakse seda,
et parandada selle vastuvõtmise võimalusi.
Kui muudetud projekt lükatakse tagasi, ei ole muud alternatiivi, kui esitada selle asemel täiesti uus.
Sel viisil on kõik meie ühiskonna liikmed pidevalt hõivatud lõputute projektide
kavandamise, arutamise ja tagasilükkamisega.
Hinnanguid kirjutatakse, eelarveid arvutatakse hoolikalt, komisjonid pannakse kokku, komisjonid määratakse ja otsused esitatakse.
(Boris Groys 2002)
Mõtiskledes etenduskunsti investeeringute tegemise ja lavastamise üle kaasaegsel lääne kunstimaastikul
Et kunstiteos saaks eksisteerida, peab see kohtuma publikuga. Just nimelt etenduskunstide vallas on publikuga kohtumiseks vaja etendus läbi viia konkreetsetes majanduslikes ja infrastruktuurilistes tingimustes, mis võimaldavad nõutavat ja vajalikku nähtavust, et etendus saaks eksisteerida. Kui kunstnikel endal pole piisavalt raha, et katta kunstiteose loomise kulud, peavad nad leidma vahendid kas kultuuri era- või riiklikest rahastamise programmidest ja stipendiumidest.
Nende programmide ja stipendiumide raames peavad kunstnikud oma etendusteosed vastavusse viima iga konkreetse taotluse konteksti ja nõuetega, et saada vajalikku toetust. Selleks, et luua kunstiprojekti, on vaja raha ja kui seda endal ei ole, siis on neil vaja rahastamist. Kui kunstnikku ei toetata rahaliselt ja tal ei ole majanduslikult võimalik oma töösse investeerida, ei saa etendus, nagu seda ette kujutatakse, toimuda.
Kui rahastust ei saabu, kukub projekt kokku nagu kaardimajake.
Kas leidub muid viise?
Põhilise tootmismudelina on projekt huvitav, sest
see annab ülevaate tõsiasjast, et tänapäeval hõlmab tööviis
kõiki meie eluvaldkondi: projekt ei tunne enam piiri professionaalse ja isikliku investeeringu vahel
– teisisõnu, elu ja töö vahel.
Projektiga ei kaasne mitte ainult töö,
vaid ka eneseteostus oma elu tasandil ja mõnikord on see sügavalt isiklik.
Selle eneseteostuse olemus on aga vastuoluline.
Me töötame nii palju, et meil ei ole enam kunagi aega enda
ega teiste jaoks: töömahu ja eneseteostuse intensiivsuse tõttu võime tegelikult elus läbi põleda.
(Bojana Kunst 2014)
Kas leidub muid viise?
Idee jagada meie tööd Eestis algas entusiastlikult ja lootustundega.
Selleks ajaks polnud me veel kooli lõpetanud.
Me püüdsime leida viise, kuidas projekt teoks teha.
Me ei mõelnud palju kunsti tegemise tagajärgedele, kogu sellele tööle, mida peame tegema, et teha asju nendes konkreetsetes rahastamispõhistes tingimustes.
(Ja) me oleme teinud kunsti kõik need aastad.
Me oleme ikka ja jälle leiutanud viise.
Niisiis, sukeldusime veel kord endasse.
Leides viise, kuidas asju teha.
Võib-olla koos…
Me tundsime, et meil on tulevikku.
Me tundsime, et meil on nähtavust.
Me soovisime koos seda proovida.
Kui me, kunstnikud, mõistame, et meil on juurdepääs majandusele, et investeerida (raha) kunstiprojekti, siis on raskem mõelda, kaasata ja tunnustada teisi investeerimisvorme. Kui raha on olemas, on raha vaja. Kui kunsti jaoks on olemas rahaline toetus, siis võiks kunstnik investeerida näiteks stuudio, saali, ruumi rentimisse, koostööpartnerite leidmisse jne… See mõte saab liikuda ainult siis, kui on olemas rahaline kapital, mis suudab investeeringut tagada.
Teades, et toimub teatav hulk tööd, mida ei saa arvestada tunnipalgana (näiteks aeg, pühendumine, mõtlemine ja meisterdamine), siis kas saaksime uuesti määratleda kunstilist majandussüsteemi, mis võiks tunnustada kõiki kunstiprojekti aspekte? Mitte neile hinda pannes, vaid pigem hoolitsedes selle eest, et kunstiprojektiga tehtud pingutust ja hoolt tunnustataks samaväärselt kui tasustatud tööd.
Kas võiksime kunstnikena pakkuda välja lugupidavaid alternatiivseid viise, mis vastaksid sellele, et raha on kunsti tegemisel võtnud peamise rolli? Kuigi me ei saa ametlikult alustada oma projekti enne, kui teame, kas saame rahastuse, oleme juba alustanud. Seda silmas pidades tekib küsimus, kui suur osa rahastamisest katab kunstiteose valmistamiseks vajaliku tööjõu?
Finantskapitali ringlust kunstis suurendab kultuurilise kapitali ringlus. Selgituseks, me ei eita asjaolu, et me aitame kaasa mõlemale ringlusele (kuna oleme neisse ühel või teisel viisil kaasatud). Niisiis, tiirlevad meie küsimused ümber mõtte, kuidas eksisteerib etenduskunstide valdkonnas finantsmajanduse süsteem, kuhu me end paigutame ning kuidas mõlemas ringluses osalemine mõjutab meie tööd ja eetikat, mida me omaks võtame, mitte aga seda, kas see peaks üldse eksisteerima.
Selle üle spekuleerides leidsime endas vajaduse neid küsimusi jagada ja ehk leida vastuseid, tuues need lauale. Me soovime neid oma kujutlustes lahti harutada.
Inimesed ütlevad: “…Noh, nii see käib! Noh, nii need asjad on!”
Sellest hoolimata tunneme endiselt vajadust sellest rääkida. Rääkida omavahel ja avalikult asjadest, mis tsiteerides… “nii nad käivad!…”.
Riigipoolsele rahastamisele mõeldes tekib segane tunne. Mõnes mõttes on see pettumust tekitav. Teisest küljest on suurepärane, et on olemas võimalus ligi pääseda toetustele, mis lubavad kunstil toimuda, ja on üsna hea tunda, et riik investeerib kultuuritegevusse. Sellegipoolest on see investeering, mis tuleb osaliselt tasutud sotsiaalmaksude protsendist. Kunst muutub aga väga sõltuvaks ja see teebki olukorra masendavaks. Kunstnik ja/või kunstirühm muutub sõltuvaks taotluse vastusest, et teada saada, kas alustada projektiga või mitte. Veelgi enam, mõte kunstilistest väljendusviisidest, mis kalduvad meeltele ja emotsioonidele ning peavad sobituma konkreetsetesse ja isikupäratutesse süsteemidesse, tõstatab küsimuse, kas me teeme õigesti, kui aktsepteerime seda kui domineerivat viisi meie töö toetamiseks.
Kunst on ühiskonnaelu oluline tahk, see võimaldab empaatia ja tundlikkuse kaudu suunata ühiskonnas käsitlemist vajavaid teemasid. Seega, raha ei tohiks tekitada lünki nii publiku kui ka kunstnike ligipääsetavuses kunstile. Ütleme nii, et etendus toimub ilma rahastust saamata. Kui kunsti tekkimist toetatakse vähe või üldse mitte, tuleb kunstnikul suure tõenäosusega nõuda sissepääsutasu, et katta etenduse korraldamisega tehtud investeeringud. Sel juhul muutub etendus eksklusiivseks publikule, kes suudab selle eest maksta. Järelikult, kui osa kunstniku rollist on ühiskonda panustada, tekitab see kunsti hindav kapitalistlik süsteem komplikatsioone laiemale sotsiaalsele sfäärile jõudmisel.
Inimesed ütlevad “Aga nii see käib…”
Kas on veel muid viise?
Kas me saame ette kujutada teisiti?
Mis juhtub meie sotsiaalse kujutlusvõimega täna, siin ja praegu?
Miks on siiski nii raske mõelda ühiskonnast, mis ei ole neoliberaalne-kapitalistlik?
Londonis asuvad disainerid Anthony Dunne ja Fiona Raby on püüdnud sellele küsimusele arusaadavalt vastata.
Nad on väitnud, et meie tänased unistused on “alandatud lootusteks”. (Täna me loodame, et)…
me ei lase endal välja surra, loodame, et suudame nälgivaid inimesi toita,
loodame, et sellel tillukesel planeedil on meie kõigi jaoks ruumi”… Aga nägemusi enam pole.
Me ei tea, kuidas planeeti parandada, me ei oska kollektiivselt unistada asjade muutmisest,
me oleme lihtsalt lootusrikkad.
Alates 1970. aastatest on Dune’i ja Raby’ sõnul rida olulisi muutusi maailmas…
muutnud kujutlusvõimelised, sotsiaalsed ja poliitilised spekulatsioonid raskemaks või vähem tõenäoliseks…
näib, et me ei suuda praegu ette kujutada ega luua nägemusi oma oleviku ja tuleviku kohta: luua uusi unistusi kahekümne esimeseks sajandiks.
(Danae Theodoridou 2022)
Tundub, et meie kunstilisi protsesse on lihtsam jätkata kodudes, keldrites ja väliruumides… Sest meie jaoks tundub, et garaažibändide ajad on tagasi. Võime tunnistada, et uute lahenduste leidmise mõte tekitab meis isu ja see tundub põnev, sest kunst ei peatu rahapuuduse tõttu ja samas ei taha me järgida vaese ja üksildase kunstniku paradigmat.
Alternatiivid on olemas, kui suudame neid ette kujutada ja kui saame üle oma hirmust neid proovida. Koos. Kui jääme tundlikuks selle suhtes, mis on olemas, mida teame ja mida ei tea üksteisest.
Saame teadvustada, mida saame uurida, kus me parasjagu pesitseme. Veelgi enam, me püüame endale ja üksteisele meelde tuletada, mis meile rõõmu pakub, ning mõtleme välja viise, kuidas seda lähtepunktiks võtta ja uurida kunstitegemist nendega, kellega kõiki neid küsimusi jagame.
Mõnikord peame lihtsalt alustama, hoolimata meie teel olevatest takistustest, et võimaldada tundmatuid alternatiive teede ja lahenduste lahtiharutamiseks.
Kasutatud kirjandus:
Groys, Boris 2002. THE LONELINESS OF THE PROJECT. – New York Magazine of Contemporary Art and Theory, Issue 1.1.
Kunst, Bojana 2014. The Project at Work. – Conference “The Public Commons and the Undercommons of Art, Education, and Labor.”[1]
Theodoridou, Danae 2021. Curation as Construction Site for Artificial Social Imaginaries, Curating in Context. – Lokomotiva-Centre for New Initiatives in Arts and Culture. [2] [3]
[1] (C)leaning viitab siinkohal nii koristamisele kui ka nõjatamisele.
