Koolitants on festival, kus olen osalenud nii tantsija kui loojana. Kuivõrd Koolitantsu möllust tantsijana osa saamine on jäänud paari aasta taha, siis nüüd on mul olnud õnne olla teiste noorte ning laste juhendaja – tantsuõpetaja.
Koolitants on ääretult tänuväärne platvorm, mis võimaldab tantsijatel ja tantsuõpetajatel üle terve Eesti kokku tulla ning oma loomingut esitada ja tutvustada. Loomulikult ka lihtsalt nautida ja rõõmu tunda tantsimisest ja laval olemisest.
Selleaastasest festivalist jäi mulle aga midagi südamele. Midagi, mille tahaksin õhku visata, olgu siis nõustumiseks või vastu vaidlemiseks. Õhku visata, sest oleme ju meie – tantsuga tegelejad, loojad, õpetajad, tantsijad – need, kes suudavad natuke katkiseid asju parandada. Mitte õigeks teha, aga paremaks küll.
Koolitantsu kodulehel on selleaastase festivali teema „Tants liigutab!“ kohta kirjutatud järgmist: „Tants liigutab nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, luues erinevaid võimalusi oma unistuste teostamisel. Tantsu läbi on võimalik puudutada inimese hinge, ületada sildu lähedase ja kauge, oma ja võõra vahel. Tantsimine inspireerib ja innustab.“ (Koolitants 2017)
Kas pole mitte ilus mõte? Kas pole mitte see, mille pärast me tantsime ja tantsuõpetajateks hakkame?
Teen üleskutse!
Räägime oma õpilastele, kuidas võiks lava taga oodata enda korda tantsimiseks ja kuidas võiks lavalt lahkuda pärast enda tantsu lõppu! Pakun välja, et vaikselt, jättes enda tantsu lõppedes õhku maagilise vaikuse, mida lõhestab kiitev aplaus ja innustushõisked ning mille vaibumine koos uue vaikuse saabumisega loob võimaluse uue tantsu alguseks. Jätame hingamisruumi nii publikule kui uuele ehk ka täiesti teistsugusele tantsule, mis ootab enda järge lavale pääsemiseks! Loome koos ruumi, mis austab seda, mis oli enne, ning ka seda, mis tuleb pärast!
Seda sama vaikust igatsesin ka vaatajana saalis. Tõesti, üks asi on tantsude ajal innustuseks hääle tegemine, mis hoolimata oma õilsast eesmärgist sööb küll ära tubli tüki muusikat, kuid vabandab end kaasaelamise tähe all. Ent teine, mul päriselt hingel olev, on tantsude ajal saalis, aga eriti rõdul, kuhu teadupärast kogunevad teiste tantsuorganisatsioonide tantsijad-õpetajad, rääkimine ning itsitamine. Neist esimene on okei sosinal, siis kui jutt tõesti kauem ei kannata, ning teine, kui laval toimuv peabki naljakas olema (tean, et nali käibki seinast seina ning baseerub isiklikul kogemusel). Siiski rääkida halvustava pilgu saatel ning itsitada üleolevalt millegi teistsuguse üle ei tundu päris paslik. Kas polegi kogu idee tuua kokku võimalikult palju erinevat ja huvitavat? Mina arvan, et on. Arvan, et Koolitants ongi just see koht, kus tõsta esile enese eripära ning hinnata, kiita või vähemalt austada teiste oma.
Nii et räägime, asume vestlusesse nii omavahel kui oma õpilastega! Räägime, kuidas saaks paremini ja miks nii võiks olla! Kasvatame avatust ja hoolivust, eripära, õnne ja teadmisi – seda pole kunagi liiga palju!
Siiralt
Helle Mari Toomel (peatselt TÜVKA tantsuõpetaja eriala lõpeja);
kaasa mõtles Valeria Januskevits (samuti selleaastane lõpetaja)
