Selle aasta 3.–6. mail toimus Tartus Kanuti Gildi SAAl-i korraldatud Ümberlülituse festivalil. Festivalil näidati valituid töid Kanuti Gildi SAAL-i möödunud hooaja programmist ning kutsuti külalisesinejaid, toimusid ka erinevad arutelud ja vestlusringid kunstnikega. Festivali üheks aruteluteemaks oli “Kaasaegsed etenduskunstid Tartus: mis, kus ja kellele?”, mida saab järele kuulata Spotify’s tARTu hääle taskuhäälingus (tARTu hääl, 9. mai 2023). Seal toodi välja mõte, et Tallinn on Tartule lähemal kui Tartu Tallinnale. Ka mina ise pole jõudnud päris mitmele Tartus toimuvale lavastusele või perfonksile.
Vestlusringis toodi välja ka publikut puudutavad uuringud ja tähelepanekud. Publikut üles leida on raske ehk kriitilist massi täita on keeruline, mis jõuab välja selleni, et puudub julgus riskida ning langeb üleüldine motivatsioon. Rõhutati, et Tartu on iseenesest väga hea pinnas alternatiivse kunsti jaoks, kuid teatrielu/etenduskunstide kvaliteedi, teemade valiku, käsitluse ning kontsentreeritusega on tihti tunne, et midagi on justkui puudu. Ei tegeleta teemadega, mis kõnetaks piisavalt, ja vahendid, mida kasutatakse, jäävad tihti poolikult välja töötatuks või pole nii-öelda piisavalt kaasaegsed ja stimuleerivad.
Beta black box’i algus
Sain Krõõt Kivistelt, kes on Tartu Shaté tantsukooli ja Tartu Tantsuakadeemia alusepanija ning tantsuhariduse edendaja, veebruaris kõne, et neil on Tartus selline huvitav kahe sambaga black box, mis võiks hästi sobida, et tuua välja kaasaegse tantsu lavastusi ja performance’eid. Pikemalt vestelnud, nõustusin, et Tartus võiks tõesti olla tantsu- ja etenduskunsti asutus, mis produtseerib lavastusi, võõrustab külalisetendusi ja pakub residentuure. Hetkel pakuvad tantsu- ja performatiivse kunsti residentuuri võimalusi näiteks Kanuti Gildi SAAL, Sõltumatu Tantsu Lava, TantsuRUUM Tallinnas, Koidu seltsimaja Viljandis ja teised. Idee pakkus mulle pinget ja kiirelt kasvas ka kummaline missioonitunne. Kui hakkasime mõtlema, mida saalile nimeks panna, pakkus Krõõt välja beta, milleni nad koreograaf, lavastaja ja liikumisõpetaja Indrek Korneliga brainstorm’ides jõudsid. Erinevate Tartu ja tantsuga seotud variantide üleküllusest tundus lõpuks beta kõige kompaktsem ning klikkis ka oma alternatiivse ja riski püüdleva tähenduse poolest.
Tegemist on black box’iga, mis asub Tartus Alexela Loomelaval. Sellel on ka vahva väike baarike, kus esikapidusid või näiteks artist talk’e läbi viia.
Nüüdseks on betas toimunud juba mitu sündmust. 15. septembril etendus seal külalisesineja Stefanija Nosovaite tantsulavastusega “to be” ja 8. oktoobril tõin mina beta alt välja tantsulavastuse “TROOPIKA”, mis oli ka minu enda jaoks üle pika aja kogemus mitte olla ise laval, vaid luua koreograafiat inspireerivatele tantsijatele. Lavastuse protsessi jooksul samal ajal PR-i, sotsiaalmeediat, logo- ja muude kujunduste ning tekstide käiku hallata kuni kutsete saatmise ja plakatite panekuni välja, kujunes üsnagi stressirohkeks. Mingil määral taastun sellest info üleküllusest ja decision fatigue’ist siiani. Olen tänulik kõikidele inimestele, kes mind erinevates asjades ikkagi aitasid – Krõõt Kiviste, Sandra Väizene, Heneliis Notton, kes aitas lavastuse tekstiga ja koostada pressiteadet, ja Maarja Kalmre Kanuti Gildi SAAList, kellelt küsisin, kumbapidi see siis ikkagi käib, kui arvustust kutsuda kedagi kirjutama: kas kirjutan enne kriitikule või väljaandele? Aitäh! Edaspidi pean arvestama, kuidas tööjaotust paremini planeerida ja manageerida. Noted.
Plaanid, plaanid
Uue aasta algul tuleb välja open call kuuajaliseks residentuuriks suvel. Maja pakub omalt poolt tasuta ruumikasutust ja ööbimisvõimalust. Töötasu residentuuriks peaksime aga Kultuurkapitalilt koostöös kunstnikuga küsima. Lisaks on plaanis uuslavastused kevadel ja sügisel. Kuna Alexela Loomelava toimib aktiivse ürituste korraldaja ja võõrustajana, siis oleme Krõõdaga arutlusi pidanud, et mis osa sellest ikkagi realistlikult beta black box endale võtta saab. Residentuurideks on kõige parem aeg suvi, sest siis pole teisel korrusel noorte trenne ja lisaks black box’ile on ka tantsusaalid vabad. Lavastuse protsessi jooksul, mis on umbes kuu aega, peame kompromissi tegema nädalalõpu suhtes. Ilmselgelt toovad üritused raha sisse ja maksavad rendi, beta mitte. Nendeks päevadeks saame kunstnikule broneerida tantsusaali. Küll aga ei saa kompromissi teha selle arvelt, et kui kunstnik on ruumis ja töötab, siis see ruum on segamatult vaid talle töötamiseks mõeldud. “TROOPIKA” oli mingil määral hea katsetuskoht, et näha ära kitsaskohad, mida on vaja arendada tribüünide asetusest kuni ruumi jaotamiseni.
Polügaamne pikamaasuhe Tartuga
Eks ma olen teadlik sellest mustrist, et uued tegijad, kes Tartusse tulevad, väsivad mingi hetk ära. Kogukonna ehitamine ning publiku sidumine ja kaasamine on keeruline ning aeganõudev töö. Usun siiski, et eelnevad või praegused tegijad on jätnud endast suure märgi maha, mille mõju on tunda ka minusugustele uutele tulijatele. Nii on võimalus koos seda rongi edasi vedada ning pakkuda ka Tartus miskit, mis oli ka Ümberlülituse festivali vestlusringis välja toodud – nüüdisaegset kunsti nüüdisaegses keeles.
Istusime suvel Moving Cities residentuuri lõpu raames restoranis ühisel õhtusöögil, kuhu olid kutsutud ka UIT festivali korraldajad Marie Valgre ja Kadri Lind. Kui rääkisin, et hakkan Alexela Loomelava black box’is kaasaegset tantsu- ja etenduskunsti ajama, küsis Marie selle peale, kas ma kolin Tartusse. Vastates ei, ma elan ikkagi Berliinis edasi, projitseerisin omalt poolt ja tõlgendasin vastusele järgnevat vaikust kui pehmet hukkamõistu. Ma saan aru, et kogukonna arendamise ja mõistmise juures on kohalolu tähtis. Küll aga tahaksin mõelda, et õiget või valet valemit asjade hästi toimimiseks ei ole. Tunnen just, et tänu sellele, et olen samal ajal Berliinis, saan ma palju rohkem panustada.
Kogukond
Olen lugenud varasemalt Lemoot kompanii tekste Tantsu KuuKirjas. Alustanud ise Tartus midagi uut, loen nüüd neid tekste natukene teistmoodi. Johanna Anett Toomel kirjutab ühes Lemoot kompanii mõttetalgute tekstis: „Tahaks, et Tartus oleks ka mõni tantsijate kogunemiskoht, loomemaja. Koht, kus saaks teha töötubasid või käia tunde ette valmistamas. Liikuda ja teha kunsti. Koos arutada ja mõelda, võidelda selle eest, et ei peaks Tallinnasse kolima. Ma tahan, et Tartus oleks ka skeene! Veel enam, kogukond…“
„…Ma ei tea, miks on nii, et Tartus ajavad kõik oma asja. Kas Tallinnas on sama mure? Kõigil on oma pisike nurgake ja sellest välja ei julgeta piiluda, ilmselt ei ole ka aega.” (Tantsu KuuKiri nr 125)
Ma nõustun täielikult. Kuna beta black box’i kujunemine juhtus nii äkitselt, siis pole ausalt öeldes jõudnud veel korralikult sisse elada ning teiste tegijatega aktiivsemalt suhtlema hakata. Kindlasti eelistaksin samamoodi pigem ehitada/tugevdada kogukonda, kui vedama hakata uut kohta, mis nokitseb omaette.
Ikkagi see nüüdisaegne kunst nüüdisaegses keeles
Seoses Ümberlülitusel toimunud diskussiooniga olen mõelnud üha rohkem, et on tore küll, et kõik tahavad põnevat ja uut ja kaasaegset. Aga kas me saame garanteerida, et publikul on vastavad vahendid ja sõnavara selle vastu võtmiseks? Kuidas võimaldada neid vahendeid?
Olen täielikult teadlik, et iga riigi, linna ja teatri publikul on erinev sõnavara ja tööriistakast ning kõike ei saagi kontrollida või isiklikult võtta, kui laval pakutav looming nii-öelda kaugeks jääb. Loodan idealiseerivalt, et erinevate lavastuste kaudu muutuvad ka oskused või harjumused vaatamiseks. Olen tegelikult alati publiku kogemust ja töö kättesaadavust/loetavust tähtsaks pidanud. Nii et see on paralleelselt ka kunstnikuna minus käimasolev protsess.
Pilved ja põlved
Eks näis, kuidas selle kõigega minema hakkab. Olen hetkel optimistlik ja kannatlik. Loodetavasti mitte liignaiivne. Olen ennast valmis pannud selleks, et ajan asja puhtast entusiasmist nii mitugi aastat, enne kui üldse mingit väljavaadet toetuste näol palgaks oleks. Jällegi – tean, et erinevad tegijad on tulnud ja läinud ja ausalt öeldes ma ei karda ka läbi kukkuda. Betaga olen endas sisse lülitanud selle pikamaajooksu, maratoni lüliti. Kodus ja võõrsil samaaegselt pulseeriva lüliti. Tuleb vaid põlved enne stabiilseks teipida, veepudel kätte ning läks!
Kasutatud materjal tARTu hääl, Ümberlülituse vestlusring „Kaasaegsed etenduskunstid Tartus: mis, kus ja kellele?” (9. mai 2023). https://open.spotify.com/episode/7crMc8MAKTuk3IiByevggn?si=a7c6d3744aa545b4. Johanna Anett Toomel. Lemoot kompanii mõttetalgud: tee kunsti ja unista suurelt. Tantsu KuuKiri nr 125. https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/lemoot-kompanii-mottetalgud-tee-kunsti-ja-unista-suurelt/.
