8.–11. maini toimunud rahvusvahelisel visuaalteatrifestivalil Tallinn Treff sai näha lavastust “Vaatemängumasin”, mis tõi publiku ette optiliste illusioonide maagilise maailma. Etendused toimusid 10. ja 11. mail Von Krahli Teatris. Intervjuus avab optiliste trikkide ja silmapetete meister, etenduskunstnik ja koreograaf Macarena Recuerda Sheppard oma lavastuse tagamaid.
Kuidas jõudsid etenduskunstini?
Ma õppisin Barcelonas erinevaid teatritehnikaid. Hiljem hakkasin huvituma filmist ja visuaalkunstist ning hetkel inspireerun enim just nendest valdkondadest. Mulle meeldib vaadata lava kui ruumi, millesse ma saan paigutada maalikunsti, kino ja skulptuuri. Viimase kümne aasta jooksul olen nihkunud eemale tekstist ja muidugi ka draamakirjandusest.
“Vaatemängumasin” mängib sellega, mida ja kuidas me näeme, keskendudes vaatamise aktile ja tajumise protsessile. Kuidas sa just vaatamise näitamiseni jõudsid?
“Vaatemängumasin” kuulub triloogiasse, mida ma kutsun illusioonide triloogiaks. See on uurimus, mis algas 2018. aastal teosega “AY! YA!”. Selles lavastuses lõin ma optilisi illusioone kahe etendaja abil. Manipuleerides publiku taju ning kasutades mõningaid trikke, tekkis kahest etendajast erinevaid kehasid, mis tegelikult eksisteerida ei saaks. Vaataja jaoks tekkis olukord, kus ta nägi reaalseid ja fiktiivseid kehasid samal ajal. Pärast seda projekti hakkasid mind huvitama valguse, varjude ja peegelduse abil loodavad optilised illusioonid. Triloogia kolmandas osas kasutan ma hoopis illusioonimasinat.
Vaatamise näitamine tähendab ka seda, et publik vaatab sageli seda, kuidas sina vaatad erinevaid objekte. Kas sa tahad, et publik tunneks end osaleja või lihtsalt uudishimuliku jälgijana?
Ma arvan, et trikkide näitamine teeb publiku aktiivsemaks, kuna nad saavad valida, mida nad näevad: reaalsust või illusiooni. Teatri kontekstis toetub teos mängule, kus asjad ei ole need, millena need paistavad. Mulle meeldib nimetada seda petmise dramaturgiaks. Üks selle eesmärke on avardada ja kaasata publiku kujutlusvõimet. Ma tahan, et vaatajatel tekiks küsimusi: kus ma olen, mis koht see on? Igatahes on see teos mõeldud kõigile. Ma arvan, et siin lavastuses on palju huumorit ja maagiat.
Kasutad oma töödes analooge. Milline on tehnoloogia ja “käsitöö” suhe sinu jaoks teatris?
Mulle meeldib töötada odavate materjalide või elementidega, mida sageli leiab teatrimajades. Enamasti on need vaevu nähtavad. Need ei kvalifitseeru isegi rekvisiitideks. Ma räägin materjalidest, nagu mikrofonihoidjad, mikrofonid, muusikastendid, suitsumasinad, pimedas helendav lint, elektriteip… Ma mõistan, et selliste lihtsate materjalidega on maagia suurem, sest see on ootamatum.
Kas niivõrd illusioonidel põhineva lavastuse prooviprotsess näeb kuidagi teistsugune välja? Millest sa harjutamist alustad?
Igal teosel on erinev protsess, aga “Vaatemängumasina” prooviprotsess jäi COVID-19 eriolukorra perioodi ehk ma olin oma objektiga kaua üksinda stuudios. Ma mõtlesin välja mitmeid installatsioone ja palju muud, mis jäi lavastusest lõpuks välja. Võib-olla ongi see põhjus, miks lavastusel on installatsiooni struktuur. Ma hakkasin “Vaatemängumasinaga” kui lavastusega tegelema alles poolteist kuud enne esietendust.
Mis on sinu arvates illusioonide eesmärk? Kas on võimalik, et need võivad paljastada mõningaid tõdesid, mida me veel ei tea?
Ma olen alati arvanud, et illusioonide loomine puudutab tegelikult kõige olulisemat teatri tahku. See on hetk, kui publik ja esineja sulavad üheks, kus ilmneb teatri topeltmäng ja kehtestub uus reaalsus. Minu triloogias on pidevalt näha illusiooni ja reaalsust korraga, võimaldades meil reisida nende kahe vahel nagu lapsed või nagu siis, kui me nägime teatrit esimest korda.
Sinu töö segab mitut erinevat valdkonda – tants, performance’i-kunst, visuaalteater. Kas sind mõni neist valdkondadest paelub enam või paeluvad mingid kindlad aspektid nendest valdkondadest?
Mind huvitavad kõik need valdkonnad. Mulle meeldib öelda, et mu teosed on tantsu-, objekti- ja visuaalteatri teosed kõigile vanusegruppidele, ja ma julgeksin öelda, et need on maagilised. Mulle meeldib süveneda uutesse valdkondadesse, millega ma pole tuttav, ja töötada koostöös teiste valdkondade kunstnikega. Nii õpin ma pidevalt ja ühendun teiste kunstnikega, kes mind huvitavad. Ma ei suudaks seda tööd mõista teisiti, vähemalt praegu mitte.