Tatjana Romanova ja Sofia Kruusamägi
Foto autor: Anastasia Semjonova
Pärast mõnda tantsust eemal viibimise aega olen taas saalis endale uut olulist praktikat intuitiivselt otsimas. Olen asetanud ennast vaikusesse, piirates nii kõrvade kui silmade kaudu saadavat infot. Mis saab edasi ning millele toetun? Mis on vaikus ja mida see endaga kaasa toob? Iga kord vaikuse liikumispraktikat lõpetades olen püüdnud saavutatud seisundi endaga saalist kaasa võtta, seda seisundid laiendada ja ühendada saalist väljaspool toimuva eluga. Huvitav on jälgida, kuidas taju muutub ja transformeerub, lähtudes keskkonnast, ümbritsevatest inimestest, helidest ja muudest pisiasjadest. Huvitav on avastada, kuidas vaikus ilmub igal pool nii erinevalt, omades enda värvingut ja meeleolu. Vaikus ei ole helita aegruum, see on kindlasti midagi rohkemat.
See on paradoksaalne, kuidas üks uurimisteema peegeldab mu minevikukogemust ja otsingut. See teema on ka täna aktuaalne. Võib tunduda, et eriti praegusel ajal ei tohi vaikida ja tuleb oma arvamust avaldada ning igal tasemel otsuseid mõjutada. Nõus, kuid tajun, et peaksime eelkõige ennast puhastama, õppima kuulama, kuulma ja kuuluma. Kui satume pimedusse, aitab vaikus meil seal viibida. Avades silmad, satume juba teistena teise ruumi. Seega liigume ja oleme teel.
Kas vaikust tuleb luua, otsida või oodata? Meditatsioon valmistab mu keha ette liikumiseks, tajun kuidas kohalolu täidab ruumi. Nii saab tühjus olla täis. Vaikuse abil õnnestub päriselt avastada midagi. See on kuidagi väga siiras ja aus praktika. Katsudes vaikuse ülimat astet, selgub mingisugune lihtsustatud tõde. See on ikka rõõm ennast maailmast välja lülitada. Need hetked on olemuslikult juba minevik, kuid tunnetuslikult ikka veel kestvad ja muutuvad kordumatu oleviku hetked. Vaikus algab taju taga. Vaikus ei ole kunagi samasugune, see ei ole kunagi vana, see on iga kord uus.
Astun uuesti saali. Alustan algusest. Sätin oma sisemist kella, et umbes tunni pärast praktika lõpetada. Sellest täiesti piisab, et lasta loomulikus hetkes sündival dramaturgial ilmneda, ning juhul, kui praktikat vaadeldakse, siis ka nähtud ja tõlgitud olla. Praeguseks on umbes pooled vaikuse praktika jagamised tehtud ja tõden, et sellest praktikast on saanud ka loo jutustamise, keha tähenduste, mälestuste ja mõtete vormistamise vahend ning kohalolu jagamise viis. Mõnikord liigun ja mõtlen vaikusest kui praktilisest vahendist. Vaikus tekitab ootuse, et nüüd midagi juhtub. Liikumise ootuse ja staatika püsimise vahel tekkiv kontrast töötab alati. Muudatuse hetkel aju avardub. Vaikust aktsepteerides jään ma endaga rahule. Mõnikord, kui seda rahulolutunnet kohe ei tule, tuleb välja kannatada otsingu aeg, lihtsalt jätkata, kuni rahulolutunne tekib. See kindlasti tekib.
Oma keha liigutades liigutan ma oma meelt. Minu teadvus, minu teadus on minu sees. Vaikuses olemine annab inspiratsiooni enda sisse vaadata ja kogeda liikumist holistiliselt, olla kohal aegruumis, kuhu keegi peale minu sisse ei saa, minu enda ruumis. Vaikus toob kõigepealt mu enda keha ehk ruumi, mis just mulle antud ja loodud on, koju. Mis on see tants, mis ei pea olema näidatud teistele? Mis on see tants, mida on lubatud näha vaid ühel? Tants on alati teraapiline, kui kogeja nõustub sellega. Jagades vaikuses liikuvat tantsu, olen õppinud usaldama mitte ainult enda kogemust, vaid ka teiste kogemust ehk seda muutuvat punkti, kus igaüks on. Las see tagasiside elab meie sees. Vaikuse liikumispraktikaga tegeledes olen saanud toetust Erling Kagge raamatust “Vaikus müraajastul”. Ise tunnen ikkagi, et sõnadega ei saa kirjeldada kogemust, mida saadakse sõnu kasutamata.
Nagu oleksin vaikusest puudust tundnud. Olen tantsust, liikuvast kehast ja selle tunnetamisest puudust tundnud. Mulle meeldib see tunne. Ma naudin seda.
Mõnes mõttes see ongi vaikus, mis kõneleb. Minus on vaid ebamäärane ärevus tundmatu ees ning soov hetkeks maailmast irduda, et luua oma vaikuse ruum. Liikumispraktika jagamise ideeks oli võimalus asetada oma maailm teise, vaatleja omasse. Tulles liikumispraktikat vaatlema, ei saa sa päris minu kohale ega teada, mis minus toimub, kuid sa saad vaadata ja vaadelda. Vaikus ei ole täiuslik, abstraktne või illusoorne. Loodan, et sul tekib huvi ja uudishimu teada saada, milline sinu vaikus oleks. Vaikus on igaühes olemas. Praktika ajal jääb ümbrus samaks, muutume meie. Maailm kaob, kui sa selles lahustud, väitis filosoof Martin Heidegger. Seega saab minust vaid maailma pikendus. Jah, vaikus võib olla igav, ebameeldiv, hirmutav või rõhuv. Aga vaikus võib olla ka rikastav ning mõnikord on väga oluline tunda igavust ja tühjust, selleks et avastada midagi teistmoodi. Sihi puudumisel sündiva igavuse ja selle olemasolul sündiva rõõmu vahel jookseb piir, mis on nii liikuv. Vaikus on tasuta elamus, rõhutas Erling Kagge[1]. Austan sind ilma sissejuhatuseta ja ärasaatmise sõnadeta. Vaikuses tantsides mõistan minu kui kunstniku tööriistu, et luua performatiivne seisund, mida sa vaadata saaks. Minu tants viib mind niikuinii vaikusse, vaikuse keskele ning keset vaikust.
Vaikus asus minusse elama ja tantsima.
—————————————————-
Vaatleja Joanna Kalmu 13. detsembril 2020 toimunud vaatlemise peegeldused
Üks esimesi mõtteid on, et sina ja mina oleme erinevates maailmades. Nägemis- ja kuulmismeele katkestamine tekitab minus aistingu, et su fookus on enda siseilmal. Ja mina olen sellest väljaspool – teisejärgulises maailmas. Minu maailm kätkeb endas ka sind. Välise ruumiga ollakse suhtes ehk naha ja keha kui struktuuri kaudu. Siiski on oluline kohal olemine ning kohal olemiseks tarviliku mateeria paigutumine ilmaruumi. Sest see kohalolu on kehaline. Nii tundub mulle. Ka vaikus vajab mateeriat, et realiseeruda.
Sellegipoolest oled sa võimeline ruumis mind kaetud pilguga “nägema”. Momendiks.
Ma pole kindel, et mu kohalolu on vajalik.
Mind huvitab, kas sulle on oluline, et kaas-kogejana olen kohal mina, Joanna? Kas minu spetsiifiline energia muudab midagi?
Esmane seisak vaikuses ja suhtelises seisakus puhastas mu maitsepaleti. Loob tooni.
Huvitav on, kuidas vaikus kui idee tasandab ja vaigistab ka mu ootused. Ka lihtne seisak gravitatsioonijõududes oli piisav.
Tekkis tunne, et kõik liigutused on hoitud ja kuulatud. Liigutuse algus oli kuskil sisemises kosmoses ning jääb alatiseks mulle teadmata. Tekib küsimus, kas vaikus paneb enam mõtlema, mida öeldakse, kuidas liigutakse. Kas vaikus võiks olla ka vabastav? Aeg-ruum ja olemine, kuhu avalduda ilma vaoshoituseta? Võib-olla on vaikuse iseloomu sisse kirjutatud maandatus, teadvustatus ja hoitus.
Jäin mõtlema, et vaikus, olles küll kontseptsioon, on vast enamgi konditsioon. Nii tundus mulle, et toimus liikumise ühildumine vaikuse iseloomuga. Liiga palju ja liiga vali hävitavad kohe vaikuse õrna olemuse. Muudavad konditsiooni millekski uueks. Toimus justkui rakutasemel olemise-liikumise ümberkodifitseerimine vaikuse koodi.
Vahel oli tunne, et su liikumine sulas ühte ümbritseva ruumiga.
Su olek ühte ruumis valitseva suhtelise vaikusega.
Õhuga… valge tellisega… ruumiga seina taga.
Sisemine narratiiv ühtlustus vaikuse kvaliteediga ning oli seeläbi ehk muudetud. Kuigi keha oli kohal ja justkui keskne (asudes ka ruumi keskel), siis polnud ta (keha) kunagi n-ö liiga ekspressiivne. Liikumine ei proovinud midagi või kedagi vallutada, millekski saada või sõnumeid edastada. Küll aga paistsid läbi õrnad isiklikud narratiivid, mis ehk alati varjudena meid saadavad ning mõjutavad. Nüüd vaikuses oli neil selget õhku, kus hingetõmbena kopsu sügavusest esile tulla.
Erimaailmadest andis tunnistust vasakult ülevalt korruselt kostuv ukse “jonnimine” u iga 20 minuti tagant. Njää. Njääää. Njäää. Ning paremalt ülemiselt korruselt salsahõnguline popmuusika ja selle takti-tundesse seatud sammud. Need vibratsioonid rütmistasid mu aega ja suhtelist vaikust.
Viimaks “avasid” sa oma silmad ja kõrvad ning me saime olla enam ühes maailmas ja jagatud kogemuses. Me kuulsime samu helisid ja nägime sama ruumi.
Lõpuks järeldan, et kogemusse salvestus vaikuse tunne. Ja see tunne polnud üksnes kehaline, vaid ruumiline. See oli laiahaardelisem. Keha oli vaid üks osa, tahk, väljenduspunkt vaikuse universaalsele olekule. Keha elas universumi vaikust ja vaikusega. Ning jäi… minu jaoks… valdavalt kaduvaks ja kaugeks. Absoluudina kättesaamatuks, nagu vaikusele kombeks. Ajutiseks.
Salvestus tunne. Kvaliteet. Muu, tundub praegu, hajub ja haihtub.
Nagu vesivärv. Ja lõhn.
—————————————————————————————————————
Tatjana Romanova on TantsuRUUMi 2020/2021 hooaja resident-kunstnik. Uurimuse teema: vaikus. Ta jagab oma liikumispraktikat vaatluse formaadis. Kohtutakse vaikuses, üks ühele, Sina oled tunnistajaks ning tema liigub vaikusest lähtuvalt.
Keha. Ruum. Vaikus.
Liikumise vaikus ja vaikus liikumises, meeleolu vaikus, kohalolu vaikus, olemise vaikus. Vaikuse tants. Vaikuse maitse ja nauding vaikusest. Viibin vaikuses, liigun ja vaatlen, mida see loob, mida see kaasa loob. Vaikus kui liikumise potentsiaal, omaette filosoofia ja minu kui kunstniku tööriist. Olen siis oma liikumis- ja kunstipraktikaga loovas dialoogis. Dialoogis endaga, sinuga ja muuga. Saame uue, väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks, uuete kehadega ja uue mõtlemisega. Pühendan end. Vaikus on siis pigem idee, kontseptsioon, tunne ja ettekujutus. Vaikus, mida ma otsin on isiklik kogemus. Liigutades ennast, liigutan ma oma meelt. See keemia muudab mind. Puhastan ennast ja õpin taas, et taas kuulata, kuulda ja kuuluda. See on rõõm ennast maailmast välja lülitada. Minu vaikimine ei ole poliitiline ega sotsiaalne, sul ei ole midagi karta. Ma kindlasti ei ole keha vormi otsija, ei ole liigutuste looja, olen liikumisega ja selle vaikusega kaasaminev, seda läbilaskev tunnistaja. Mul on tänutunne. Minu tants on teadlik valik jääda liikumisega.
Vaikus algab taju taga. See ei ole kunagi sama, see ei ole kunagi vana, see on iga kord uus. Vaikus, mida mina tajun, on teistsugune kui see, mida tajub mõni teine. Igaühel on oma. Seal on tundeid, intelligentsust ja mälu.
Osalemine VAIKUSE VAATLEMISE praktikas:
Vali endale sobiv kuupäev, millal soovid ja saad vaatlema tulla ning registreeri end siin –> tantsuruum@tantsuagentuur.ee.
Täpse info kohtumise kohta saadame meili teel kaks päeva enne kokkulepitud aega.
Kui pärast kohtumist tunned, et soovid jagada tekkinud mõtteid ja kogemust, siis oleme tänulikud, kui teed seda, saates need Tatjanale –> tatjana.romanova@gmail.com.
Tulevad kuupäevad:
L, 23. jaanuar kell 12.00–13.00
L, 13. veebruar kell 12.00–13.00
L, 13. märts kell 12.00–13.00
L, 10. aprill kell 12.00–13.00
L, 15. mai kell 12.00–13.00
Tatjana Romanova on tantsija, koreograaf-lavastaja, tantsukunstnik, tantsukogeja ja -mõtestaja. Ta lõpetas 2015. aastal Tallinna Ülikooli magistriõppe koreograafia eriala cum laude ja on täiendanud end Helsingi Teatriakadeemias.
Ta tegutseb vabakutselise tantsija, koreograafi ja lavastajana põhiliselt nüüdistantsu alal. Ta töötab improvisatsiooni ja kaasaegse tantsu tehnikatega. Tema hiljutine lavastus “VajadusTest” vaatles inimlike vajaduste erisusi, liikujana on ta kaasa teinud-tundnud teiste hulgas mitmes Fine5 Tantsuteatri projektis, teinud koostööd Zuga Ühendatud Tantsijatega jne.
Ta on töötanud kaasaegse tantsu treeningtundide, somaatilise liikumise ja improvisatsioonisessioonide juhendajana ning Tallinna Ülikoolis kaasaegse tantsu õpetajana.
[1] Kagge, Erling 2018. Vaikus müraajastul. Post Factum.
