Soovin jagada tulevase lavastuse “VajadusTest” loomeprotsessi tausta, ühtlasi avan lugemiseks oma päeviku märkmed inimlikest vajadustest ja loomingust.
Loomeprotsessi tausta kirjeldades lähtun oma positsioonist – lavastaja rollist.
Pean tähtsaks anda kõigile meeskonnaliikmetele võimaluse loomeprotsessi aktiivseks ja refleksiivseks uurimiseks. Ainult selle kaudu saame olla võrdsed teemale lähenemises, jagades empiirilisi kogemusi ja koosolemist, liikuda lavastamise praktikaga edasi etendusele lähemale ja vormistada tervikut.
Olles lavastaja, töötan ise palju kontseptsioonide ja kontekstidega, ideede, raamistiku ning nende visualiseerimisega, tekstide ja kirjeldustega, visuaali ja tekstuuriga, aja ja ruumiga, dramaturgiliste joonte ja kompositsiooniga, kuid eelkõige töötan ma inimestega.
Kuna tegemist on tantsulavastusega, siis olen veetnud kõige rohkem aega just tantsijatega. Liikumise loomisel lähtusin ma fenomenoloogilisest kehast. See pole pelk füüsiline, füsioloogiline või anatoomiline keha, tegu on läbi elanud, isiksusliku kehaga. See, kuidas keha liigub, ei ole kunagi täielikult abstraktne, virtuaalne illusioon, sest inimese kehaline olemine kannab alati kaasas oma kogemust ja maailma. Läbi elanud keha liikumises muutub oluliseks eelkõige kinesteetiline, emotsionaalne ja aistinguline aspekt ning kuna me ei ole kunagi maailmas üksi, vaid alati inimesed teiste inimeste seas, siis oskus tunda kinesteetiliselt empaatiat on samuti väga väärtuslik. Etendaja kehast saab elavate tähenduste keskpunkt. Liikumise lähtepunktiks on meie protsessis olnud keha, mis liikudes ja aistinguliselt kogeb ehk mõtleb ning selle tähendust ei pea ei liikuja ega vaataja otsima väljastpoolt, vaid eelkõige leidma enese otsingutes, kehalises mõtlemises, protsessis, mis on paratamatult individuaalne.
Arvan, et vormistades ja struktureerides lavastuse stseene, olen jätnud piisavalt ruumi ka etendajatele endale. Liikumismaterjali ette valmistades ning selleks, et jõuda puudutava tantsuni, oleme praktiseerinud lõdvestamist, raputamist, autentset liikumist ning samme, mänge ja erinevaid kogemuslikke harjutusi.
Koostöö teiste kunstnikega on sujunud lavastuse vajaduste ja sisuliste teemade kirjeldamise kaudu. Oleme liikunud ühes suunas ja ühise eesmärgi nimel. Erilist tähelepanu vajab kindlasti fakt, et helikunstnikud loovad elava helimaastiku iga etenduse jaoks. Kasutatavatest pillidest kõige võimsamad on kindlasti gongid. Valguskujundaja loob ka osaliselt lavakujundust.
Lavastajana olen huvitatud ka lavastuse tähenduste kihilisusest ning abstraktsuse ja narratiivi tasakaalust. Tulevasi etendusi võib nimetada sünergilisteks protsessideks, mis toimuvad etendajate ja publiku koostoimes, vaatamata sellele, et publik ei ole kaasatud otseselt tegevusse. Etendajate kohalolu ja tegevus etendusruumis moodustab kõige määravama osa etenduse materiaalsusest ja ühtlasi ka performatiivsusest. Oma olemuselt on etendus kaduv nähtus ning etendajate kehalisus on eelkõige nende fenomenaalsete kehade materiaalsus, mida publikul on võimalik tajuda füüsiliselt ja ekstaatiliselt.
Lavastus on mõeldud nii erinevate erivajadustega inimestele (näiteks väegnägija saab kuulata toimumise kirjeldust, ratastoolis liikujad on oodatud, viipekeelt kõneleja saab tekstidest aru tänu selle keele kasutamisele) kui ka teistele kultuurihuvilistele laiemalt. Tekstide keeleks saab valida eesti, vene, inglise või viipekeele.
Päeviku märkmed
Tänapäeval on infot ka kunstimaailmas nii palju, et vahel tundub, et olla vait ja liikumatu on palju kasulikum, sest see hoiab vähemalt ruumi oleviku reflekteerimiseks ja mõtestamiseks. Kuid kui ma siiski loon etenduse, siis kellele ja milleks?
Kas publik tõesti vajab seda? Mida me üldse vajame? Kas vajame või pigem soovime? Teatrist? Tantsust?
Ma leian loomeprotsessis enda huvi ja vajaduse niikuinii, ehkki see ei ole iseenesest eesmärk, ei ole ma nõus ilma selleta tegutsemagi. Loojana kujundan ma jagatud arusaamist asjadest ja kontseptsioonidest, millega koos elame. Müra vältimisel tajun vastutust selle ees, mida ja kuidas väljendan. Usun, et etenduskunstide võlu ei tohi tühjalt raisata. Selles on palju rohkem potentsiaali ja võimu. Mis siis tõeliselt tekitab etendamise vajaduse?
—
Ühiskondliku elu mudelis puudeid ja lahendust nõudvaid vajadusi on küllalt. See liigutab. Mis saab siis, kui ma ei põgene nende eest, kui ma julgen uurida, võtta aega ja otsida, kogeda ise ja lavastuslikult vormistades jagada seda? Kuidas vaadata inimkeha liikumist kui nüüdisaega sisaldavat dünaamilist peegeldust? See, mis liigutab teda, on tema erivajadus. Mille järele?
—
Öeldakse, et rääkides kõikidest, ei puuduta see kedagi. Olen nõus, kuid kuidas siis mõista metsa kui igat seal kasvavat puud eraldi ja koos samaaegselt? Kuidas arvestada ja luua võrdset võimalust oma loomingu tajumiseks ka neile, kelle vajadused on teistsugused?
—
On asju, millest tuleb koos rääkida, mida tuleb sõnastada ja määratleda. Siiski on ka asju, millest me rääkida ei saa. See pole lihtsalt võimalik ning arvatavasti seda peame õppima tundma, tunnetama, tajuma ning mitte ainult enda suhtes, vaid ka teineteise suhtes, koos. Kuidas me võimaldame sellise tasandi vajaduste korvamist? Kuidas lubame neil üldse ilmneda? Lihtsad vastused on tavaliselt kõige problemaatilisemad.
Info tulevate etenduste kohta
“VajadusTest” on elava muusikaga tantsulavastus inimlikest vajadustest.
Need on eelkõige sotsiaalsed ja hingelised vajadused, mis ulatuvad sügavamale pelgalt füsioloogilistest vajadustest.
Maailm koosneb erinevatest inimestest, kelle vajadusedki on erisugused. Need vajadused kujundavad meie mõtlemist ja mõjutavad meid ümbritseva maailma tajumist. Taju võib seejuures vaadelda kui tunnetamise protsessi ja sellest tulenevalt meie tegelikkuse peegeldust.
Kuidas tajuda teineteist?
Millised on tegelikud, tõelised vajadused?
Kui erinevad need õigupoolest on?
Mida mina vajan?
“VajadusTest” pakub turvalist atmosfääri meie erinevuste ja sarnasuste tajumiseks ning vajaduste üle reflekteerimiseks. See on individuaalselt loodav avatud sotsiaalne ruum, mis võimaldab kohtumisi ja vastastikust empaatiat.
Idee ja lavastus: Tatjana Romanova
Liikumise autorid ja esitajad: Ekaterina Soorsk, Gert Preegel, Helen Reitsnik, Laura Kvelstein, Lidia Mertins, Maria Uppin, Mari-Liis Velberg, Silver Soorsk
Helikunstnikud ja etendajad: Deniss Vinogradov, Lilia Märtmaa
Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo
Fotograaf: Anastasia Semjonova
Videokunstnik ja tehniline abi: Roman Pankratov
Tekstide esitaja: Marie Pullerits
Eesti viipekeelse teksti esitajad: Janne Oja, Jari Pärgma
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Taiji klubi, Tervendavad Helid, MTÜ Tantsukunsti Areng, Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Loitsukeller, RMagination Tantsustuudio, Keeltekool Tarkus
Etenduse pikkus on 60 minutit. Kõigile etendustele järgneb arutelu publikuga.
Keeled: eesti, vene, inglise, eesti viipekeel
Esietendus 31. oktoober 2017 kl 18.30 Endla 59, Tallinn
Etendused: 1., 6., 7., 8., 13., 14., 15., 20., 21., 22. november 2017 kl 18.30 Endla 59, Tallinn
