Ainult Sina ja Tema, mina ja Meie.
Teisi saalis ei ole. NEMAD on mujal.
KÄTE hääletud kõnelused, ilmete sädelused,
tunne toidab mõtet, mõte tiivustab tunnet.
Liigutused silmast silma,
hingesoojus, ei midagi külma.
Ja see ülev, pingestav-hingestav VAIKUS…
See imeline HELISEV Vaikus,
vaikuse helisemine pinges hinges.
Keha võime hääletult nii palju öelda,
et mõnus on edasi mõelda.
See minna ja tulla, lihtsalt olla
– üksi ja kaksi, ja vahel kõik koos:
kuipalju saladuslikku on selles loos!
Suunduda lootuses, samas kahelda, kõhelda
omas olemises, minemises, tulemises…
Paevana Rein Einasto (90-aastane) mõtted Fine5 lavastuste järel
Tantsimine kui tegevus, kui harrastus, on kättesaadav igas vanuses inimesele, kuid laval tantsimine on lääne kultuuriruumis eelkõige noorte pärusmaa. Elukutseline tants eeldab enamasti keha, mis on suuteline liikuma kiiresti ja hoogsalt, tõusma hüpetega kõrgustesse ja laskuma sujuvalt põrandale, kus veereda või voolata. Või vastupidi: olla liikumatu või kulgeda aegluubis, lihaspinget meisterlikult kontrollides. Laval olev tantsija on noor, käies elu teist, kolmandat või ka neljandat kümnendit, suuremad aastaringid on erandlikud.
Fine5 BET projekt 45+ vanematele kui 45-aastastele tantsijatele, mida toetas Loov Euroopa programm, kaasas seitsme riigi tantsukunstnikke. Projekti raames mõtiskleti tantsukunstnike tööst ja loomevõimalustest erinevates riikides, analüüsiti erinevate kunstide rolle tantsukunstniku elus, suhtlemist omavahel ja teiste institutsioonidega, tantsija staatust kultuuripildis – ja seda kõike läbi ealiste eripärasuste prisma.
Autor: Julia Zitluhina
Projekt kui selline ei olnud iseenesest uudne, sest vanemate (45+) tantsijate kooslusi ja projekte on ikka ja jälle aeg-ajalt esile kerkinud (üks nimekamaid oli 1991–2006 tegutsenud Nederlands Dans Theater 3 üle 42-aastastele tantsijatele), et pakkuda vaatajatele noorte identiteedi- ja suhete probleemide ning tungleva maailmavalu kõrval ka elukogemuslikke elamusi, mida saab vahendada ka keha kaheksaks väänamata. Pikeneva elueaga läänelik ühiskond on üha enam teadvustanud vananemisprotsessist tõukuvaid teemasid ning otsinud viise nende ennetamiseks ja leevendamiseks. Liikumine, iseäranis tants (selle tavatähenduses) on üks tervist edendav tegevus ning kuna laval nähtav annab argitegevustele lisatähendusi, on keskealise (mida 45-aastane on) või tunduvalt vanema tantsija nägemine laval julgustuseks kõigile, kes pelgavad vanemas eas tantsida, veel enam sellega alustada. Tantsijatele, kes on sageli varasest noorusest keskendunud kehamälu arendamisele, on aga liiga kiire aktiivse tegevuse lõpetamine (vanuses 40) suur terviserisk (vt nt National Library of Medicine tantsijatega seotud teemad). Nii keha kui vaim elavad käsikäes elu jooksul väljakujunenud harjumustega, misläbi väga suurtel ja kiiretel muutustel on kahjulik mõju, harjumuspärasuse muutmine vajab harjutamist. Professionaalse tantsukarjääriga inimestel on vananedes sageli ilmnenud näiteks alaselja ja puusaliigese probleeme ning isegi kui lavakarjäär lõpetatakse, ei tähenda see seda, et võib loorberitele puhkama minna. „Meie enda keha on maailmas nagu süda organismis: see hoiab nähtava vaatemängu alati elus; see puhub sellele elu sisse ja toetab seda seesmiselt ning moodustab koos sellega süsteemi,“ toonitab Merleau-Ponty oma „Taju fenomenoloogias” (1989: 203). Elisabeth Schwaiger (2012) on uurinud seost soo, vananemise ja kultuuri vahel tantsijate seas, kes praktiseerivad erinevaid žanre. Ta seab väljakutse olemasolevatele kultuurinormidele, mis võrdsustavad vananemise kehalise allakäiguga, ning tugineb interdistsiplinaarsele teoreetilisele raamistikule, et uurida alternatiive kultuuriliselt hinnatud küpse subjektiivsuse arendamiseks tantsupraktika kaudu. Professionaalsete tantsijate puhul avaldab vananemine nende karjäärile tavaliselt tugevalt negatiivset mõju alates vanusest, mida enamikus teistes elukutsetes peetakse veel suhteliselt nooreks. Liigne mure selle pärast, kuidas sa laval välja näed, õõnestab vastastikku jagatud ruumidel ja kogemustel põhineva väljenduse, suhtlemise, identifitseerimise ja interafektiivsuse väärtust. Schwaiger väidab, et tantsumaailm on eriti karm vanade vastu, öeldes, et “Lääne kultuur ei väärtusta reeglina vanadust ja see pole kuskil mujal nii silmatorkav kui professionaalses tantsus, mis sarnaselt professionaalse spordi, võimlemise või modellindusega on selgelt kehapõhine valdkond.” (Schwaiger 2012: 1). Viimastel aastatel on ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias olnud teemaks see, et tants on üks parimaid „ravimeid“ mälukadumise haiguste vastu. Aju on osa inimorganismist ja nagu me kõik kogenud oleme, erksaimad elamused ei ole üksnes „vaimsed“, vaid ka jõuliselt „füüsilised“: maailmas eksisteerime me füüsiliste olenditena ning suhtlus ja suhestumine hõlmab kõiki aistinguid. Oluline on hoida need erksad ka vananedes, eriti siis, kui varasemas elus on näiteks kehamälul olnud suur roll, nagu see on tantsijate puhul. (Tantsijate vananemise teemadel on suurepäraseks lugemiseks ka Nanako Nakajima ja Gabriele Brandstetteri toimetatud raamat “The aging body in dance”, Routledge 2017.)
Kakskümmend aastat samade harrastustantsijatega (kelle vanus jääb hetkel vahemikku 65–84 aastat) töötanud ja koos nendega vananenud Aare Rander nendib, et võrreldes algusprotsessiga, mil treeningu rõhuasetus oli liikumismaterjali edastamisel ja tantsimisel, on aastate jooksul töö muutunud kehakesksemaks: „Vananeva kehaga kasvab juhendaja vastutus, et ta seda keha ei lõhuks. Üha enam suunan inimesi oma keha kuulama ja mitte mõtlema sooritusele kui väljundile. Iga päev on erinev ja nõuab üha rohkem dialoogi oma kehaga: millal proovida „piire ületada”, millal üksnes nautida „seda, mis on“. Keha kuulamisega treenime ka kehamälu, mis on pidevas dialoogis ajuga. Vajadus somaatilistele meetoditele kasvab. Vananedes märkad üha enam, et tunned end oma kehas iga päev erinevalt, et keha võimed taanduvad ning väärtus on juba see, kui suudad seda protsessi aeglustada ja hoida saavutatut. Seega „arenemine toimub suurenenud kehateadlikkuse kaudu, tuleb lähtuda konkreetsest kehast konkreetsel ajahetkel,” rõhutab Rander.
Samamoodi on ka Fine5 liikmed õppinud oma keha enam kuulama ja maksimaalselt kasutama, panema tähele selle sõnumeid ning edastama neid publikule. Siit tuleb ka vananemise väärtus just tantsuvaldkonnas – see on elukogemuslikkuse sügav kaasamine kunsti, eriti tantsukunsti, mille „normaalne” eluiga on lühike. Valdav osa truppe on nii kaasaegses tantsus kui balletis üha nooremaid tantsijaid täis, mis tekitab igatsuse elukogenud artistide järele, kes tahes-tahtmata annavad trupile ja lavastustele elukogemuse väärtuse. Kuigi tantsija füüsiline tantsuoskus muutub, ei tähenda see, et tema kutseoskused tantsijana ja interpreedina vananedes väheneksid, pigem vastupidi: tõlgendus ja stiilitaju süvenevad. Kunstistiilid on määratletavad ja identifitseeritavad üksnes samasuste ja/või erinevuste kaudu ning mida (elu)kogenum, seda rohkem on võimalik süvitsi minna. Kui põhjalikult seda aga suudetakse teha tantsukunstis, sõltub ennekõike kehakogemuslikkuse ja -tunnetuse fooni laiahaardelisusest ja sügavusest. BET 45+ projekt sulandus seega sujuvalt Fine5 Tantsuteatri tegemistesse ja repertuaari.
Paraku piiras BET 45+ nähtavust projekti ajal vallandunud koroonaviiruse epideemia, mis avalikud etteasted ja füüsilised kokkupuuted katkestas ning suunas tegevuse veebikanalitesse. Sellele vaatamata sai sündida lavastus „Razdedauch” (2022), millega anti etendusi Tallinnas Sakala 3 Teatrimajas, Lätis Stameriena lossis, Leedus Visaginase kultuurikeskuses, Norras Samovarteatretis Kirkenesis ja Hammerfesti muuseumis ja kultuurikeskuses ning Soomes Tampere Tanssivirtaa Tantsufestivalil.
Vaatajale oli justkui “käegakatsutav” see, et lavastus „Razdedauh” oli tegijatele tähenduslik. “Rännaklavastus” ja/või “promenaad”, nagu tegijad seda määratlesid, pakkus mõtteainet elu kulgemisest, (tantsu)elu üürikesest kestvusest. Kuigi rännaklavastused eeldavad tavapäraselt publikult osalust, jäeti siin vaatajale võimalus olla distantsil, lihtsalt nautida või juurelda, mitte aga kogeda ihu ja hingega. Oli ruumi vaadata kaugelt, pealetükkivuse või haaratavuse asemel resoneerus intellektuaalne suhestumine. Kohati tundus, et osa esinejatestki tegutses justkui eemal, nii nagu vaataks oma karjääri kõrvalseisja pilgu läbi. Sellisel loomeprotsessil on kindlasti omalaadne tervendav mõju. Sageli on tantsijad harjunud end piitsutama ja nõudma kogu aeg eneselt enamat, kuid hea on näha ka seda, kui elukogemused hakkavad tehnilisest sooritusest suuremat rolli omandama. Vananemise aktsepteerimine oli kunstiliselt kõnekaks vormistatud kivitrepist alla valgumistena, mis lõid meelepildi vananemisest, füüsise allakäigust ning sellest, kuidas vananemisse suhtuda. Lummava sujuvusega liuglemisest sai meeliköitev vananemise aktsepteerimise kuvand, millest kumasid omaksvõtt, andumine ja nauding. „Allakäigutrepi” sümboolikas peitus jõuline mõte sellest, kuivõrd oluline on olla iseendaga “minasõber” ja nautida elu iga etappi: ka allasuundumises võib olla mõnus flow. Naer on tervendav ja vananeva keha aktsepteerimine on tervemõistuslik. Aare Randeri pikaajalises tantsurühmas alates selle asutamisest osalenud liikmed ütlevad eneseirooniliselt, et nad tantsivad ja kasutavad oma keha seni, kuni on aeg „jalad ees minna“, mis viitab loomulikule lahkumisele. Selline positiivne ellusuhtumine tekitab järjest enam küsimusi, kas tantsijate professionaalse elu pikendamiseks ei võiks avaneda rohkem võimalusi.
Autor: Julia Zitluhina
Hea oli jälgida projektis osalejate füüsilist võimekust ja tahtejõudu jätkata valitud karjääriga ka siis, kui väljakujunenud stereotüüpide valguses oled juba maha kantud. Vananedes saab kehakogemuslikkusest uus kõnetav väljenduslikkus, somaatilisest mõistmisest värske loomeallikas. Kehakogemuslikkus on füüsiline mälu, mis loob variatiivsuse maailmatunnetusele, kognitiivne maailm hakkab rääkima oma lugu.
Õnneks ei ole BET 45+ projekt ainus ja üksi, st Fine5 on viimastel aastatel järjest vaatluse alla võtnud mitte üksnes vananemise teema, vaid ka haigused, haavatavuse, üksinduse, surma. Huvi antud teemaderingi vastu on kindlasti tulenenud trupi kolmekümnest tegutsemisaastast. Nad on jõudnud eluetappi, kus igapäevastes tegemistes tuleb silmitsi seista nii enda kui ka lähedaste haiguste ja surmaga, tuues esile raskete seisundite varjatud helgemaid külgi. Elukogemuse lavaletoomine täidab põlvkondadevahelise sidususe ülesannet. Trupis on esindatud erinevad põlvkonnad: trupi eluküpsed alustajad, vahepealne põlvkond ja noored. See näitab, et trupp püüab vanuseliste erinevuste kaudu hõlmata inimkogemuse mitmekesisust ja paljusust. Oma kunstilise tegevusega avardatakse tantsijate professionaalseid karjäärivõimalusi ja suurendatakse erinevate põlvkondade vahelist koostööd.
Meeleheide ja lootus püüdlemises SINNA,
ja siis see kütkestav silmade kohtumine:
saatused sõlmuvad, südamed põimuvad,
ka siis, kui võimalusi ei avanenud,
aga hinge väeline jõud ukse avas
ja toimus kõik, mis oli kavas
üksi ja koos, salapärases hoos.
Mõte näeb, püüdmata mõista
liigutuste ütlemisi hingele otse.
Kuipalju võivad tundelises käes
kõnelda need väikesed sõrmed!
See PUUDUTUSE imeline vägi,
võime sõnatult kaaslast kaasa viia,
kui puudutust päriselt polnudki,
aga hinged haakusid.
Paevana Rein Einasto (90-aastane) mõtted Fine5 lavastuste järel
Viited: Merleau-Ponty, M. 1989. Phenomenology of Perception. Routledge. National Library of Medicine; https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/. Schwaiger, E. 2012. Aging, Gender, Embodiment and Dance. Finding a Balance. Palgrave Macmillan. Fine5 Tantsuteatri juhtimisel toimunud seitsme riigi 45+ tantsukunstnikke kaasavat projekti "BET: body, experience, time trough 45+ dancers" toetas Euroopa Komisjoni Loov Euroopa programm.
