Uuslavastuste ja kordusetenduste kõrval on meie etenduskunstimajades pead tõstmas erinevad värdvormid. Sügishooajal toimus esimest korda Kanuti Gildi SAALi SAAL3 vol 1 lühilavastuste õhtu, eˉlektron’is kunstnike kohtumisformaat “Viis gestuuri…” ning neljandat korda toimus Sõltumatu Tantsu Lava Battlejämm. Eelnimetatute kõrval olid eelmisel aastal veel muidugi vanad olijad Made in Estonia Maraton ja Greenfield, lisaks galeriidesse ja klubidesse kolivad poolmeelelahutuslikud performance’id. Mida sellest järeldada? Tundub, et nii tegijad kui vaatajad janunevad vormide järele, mis ei järgi vaid sisse tallatud lavastuse reegleid.
Käisin möödunud aasta viimastel päevadel Battlejämmil, mis ühendab endas tänavatantsumaailmast tuntud battle formaati ning kaasaegsete etenduskunstide maailma. Võistlusel, kus tantsijad end üks ühe vastu proovile panid, oli kolm kategooriat: kaasaegne tants, all styles ja happening performance. Igas jaos olid ka oma kohtunikud, kes tulid nii stuudiote kui etenduskunstide maastikult. Olin meeldivalt üllatunud, et sel imelikul jõulude ja aastavahetuse vahelisel perioodil tuli saali üle 50 inimese, kellest umbes kaks kolmandikku olid ka osalejad. Ligi kuuetunnine üritus täitis STLi valge saali energia ja kaua otsitud tantsuga. Selle taga on korraldajate Anumai Raska ja Keithy Kuuspu siiras soov kokku tuua kaks maailma, mis küll eksisteerivad samas valdkonnas, kuid käivad paralleelseid radu pidi. Seda võiks võtta kui üleskutset tulla kokku ja üksteisega tutvuda… Ja stuudiotest tullaksegi, tullakse avatumalt ja parema meelega kui etenduskunstide maastikult, vähemalt nii võiks väita viimase sündmuse kohalolijate pinnalt. Millest tuleneb meie nüüdistantsu elitaarsus? Me küll ootame ja loodame, et väljastpoolt siseringi meie etendusi külastataks, aga ise sammu vastu astuma valmis ei ole… isegi juhul, kui kohtumine toimub meie enda pool?
Paar kuud varem toimus Kanuti Gildi SAALi uue loomingulise juhtkonna esimene kureeritud üritus SAAL3 vol 1, kus kolm noort kunstnikku (Anita Kremm, Liisbeth Horn ja Gregor Kulla) esitasid oma lühilavastusi. Lühilavastuste õhtu idee tõukus viimasel ajal levinud performatiivsetest etteastetest klubides ja galeriides ning samas soovist pakkuda kunstnikele võimalust töötada oma küpseva ideega ilma täisproduktsiooni pingeta. Selline vorm annab kunstnikule ruumi ja aja katsetamiseks, milleks lavastusproduktsioonis võimalust ei pruugi jääda. Tundus, et eksperimenteerimine ka tõesti toimis, sest kõik kunstnikud otsustasid oma peamisest meediumist välja astuda. Stsenograafia taustaga Anita Kremmi seisundiline duett kumminukuga “Mina / Tema” mõjus kahe i-ga: intiimselt ja intensiivselt. Etenduskunstniku Liisbeth Horni videoteos “Animal Planet” ärgitas lihtsate loodusdokumentaali imiteerivate võtete ja filosoofilise saatetekstiga kaasa mõtlema inimkonna absurdsusele. Gregor Kulla postapokalüptiline “Kontsert” toimis kui satiiriline kommentaar nüüdiskultuuris levinud performance’ite klišeedele. Kuulates õhtu lõpus toimunud kunstnike ja kuraatorite vestlust, jäi sealt kõlama, kui vabalt ja samas toetatult tegijad end protsessis olid tundnud. Mida saame teha, et alanud aastal seda tüüpi toetatud töökeskkonda oleks meie valdkonnas rohkem?
Sügisel alustas ka eˉlektron.art platvorm oma “Viis gestuuri …” seeriaga, mille keskmes on kahe kunstniku vaheline kohtumine. Kümne päeva jooksul töötavad koos eri valdkondade esindajad, kes seda varem teinud ei ole. Nad otsivad ühist keelt ning kureerivad kümnenda päeva õhtust kohtumist publikuga. Projekti eesmärk ei ole luua tervikteoseid, vaid uurida protsessi ning pakkuda tegijatele võimalust suhestuda teineteise meediumite ja töötamisviisidega. Koreograafi Sveta Grigorjeva ja näitleja Mikhail Paschuki showing vältas süvahängi atmosfääris: kardinate taga toimus värviline varjude mäng taimedega ja vestlus teemal juured ja kasvamine meie ärevas ühiskonna- ja maailmakorralduses. Tegu ei olnud kultuurilise suursündmusega (ta ei üritanudki seda olla), küll aga lahkusime ruumist kosutatult. Kas nende kohtumiste tulemusena võiksid sündida uued koostööd? Eri valdkondade tihedam omavaheline läbikäimine? Võimalik, kuid olulisem on vast protsessi nautima õppimine ja empaatiaharjutus, mida osalejad kogevad. Ei saa ju vastu vaielda, et meie maastik on väga tulemuse- ja projektikeskne, mis omakorda tekitab pideva ületootmise. Just seetõttu on rõõm, et programmi on tekkinud sellised formaadid, mis annavad juba algusest peale kunstnikele mõista, et tootmine ei ole peamine väljund. Millised värdvormid saaksid meie maastikku veel mitmekesistada, ilma et tekiks juurde tootmist?
On rõõm tõdeda, et just värdvormide puhul on saali tulnud palju uusi ja noori nägusid. Ühtpidi jõuavad niiviisi meie horisondile senitundmatud kunstnikud, teisalt ka nendega kaasa tulev publik. Etenduskunsti majadel on taolistel üritustel võimalus end uuele publikule tutvustada ning kui tee on juba ükskord läbi käidud, on vast järgmine kord ka lihtsam tagasi tulla. Rohkem värdvorme alanud aastasse!
