Helen Veidebaum on tantsija, koreograaf, pedagoog, Eesti Balletiliidu ja Eesti Teatriliidu liige, kes pälvis eelmisel aastal Gerd Neggo nimelise preemia. Helen õppis 1983.–1988. aastani Tallinna Spordikoolis iluuisutamist ning suundus seejärel balletti õppima. 1997. aastal lõpetas ta Tallinna Balletikooli erialaõpetaja Aimi Herküli klassis. Kõrghariduse omandas Helen Tallinna Ülikoolis 2003. aastal kultuurinõunik-tantsujuhi ja 2005. aastal huvihariduse pedagoogi erialal. Helen õppis Pilatese meetodi treeneriks 2013–2014 Brüsselis Corpus Studios Kelly McKinnoni käe all, 2014–2015 Tallinnas Kaisa Marrani Pilatese Stuudios ning 2021 Pilatese masinatreeningu süsteemi Aile Alveuse käe all. Helen on töötanud 1997–2011 Rahvusooperis Estonia balletiartistina, 1997–2000 Eesti Tantsuagentuuris, 2000–2002 revüüteatris Bel Etage tantsijana ning 2001–2011 Rocca al Mare Iluuisutamiskoolis koreograafina. 2011–2014 töötas ta Brüsseli Rahvusvahelise Balletikooli Professional Trainee’s programmi klassikalise balleti ja Pilatese pedagoogina ning Academie Yantra’s külalispedagoogina. Aastatel 2014–2020 töötas Helen Kaie Kõrbi Balletistuudios ja aastast 2014 uisukoolis Reval balletiõpetajana, aastast 2015 on ta Tallinna Balletikoolis, tänases Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) klassikalise tantsu pedagoog ja Pilatese õppejõud.
Räägi veidi oma tantsuteekonnast. Mis on sind inspireerinud pidevalt edasi liikuma? Miks otsustasid hakata õpetama? Seda teadmises, et õppimine on elukestev. Ka õpetajana pole me kunagi lõpuni valmis ega saa loorberitele puhkama jääda. Me õpime pidevalt.
Mind inspireeris tugevalt kokkupuude modern- ja kaasaegse tantsu tehnikatega ning nende praktikate balletist erinev kehakäsitlus. See kogemus muutis ja avardas mu mõtteviisi. Mina õppisin üheksakümnendatel, kui olime situatsioonis, kus puudu oli õpikutest ja pidev vaesus oli igapäevane. Nõukogude ajal oli meil veider arusaam kaasaegsest tantsust: keerad varbad sissepoole ja see ongi kaasaegne. Me olime näinud laval vaid printse ja printsesse. Mai Murdmaa oli oma epohhilise loometee lõpul ja see meid ei inspireerinud. Olime selline vahepealne, üleminekuaastate põlvkond. Kooliaastatel, üheksakümnendate alul, käis meil Almer Jansu mingit kehatööd ning afrolikku tantsu tegemas ja mingeid kaasaegsemaid kehapraktikaid ja põhitõdesid õpetas ka Aleksander Kikinov. Täpselt enam ei mäleta. See kõik tundus tol ajal väga põnev. Minu erialaõpetaja Aimi Herkül märkas kohe, et ma pole niivõrd klassikaline tantsija ja kaasaegsed tehnikad sobivad mulle hästi. Hooajal 1997–1998, kui ma juba teatrisse tulin, tegime sinu juhatusel ainukesel teatritööst vabal päeval puhtast entusiasmist moderntantsu tunde, millest sündisid ka Estonia Talveaias kaks lavastust: „Rohi kasvab must läbi“ (1999) Lepo Sumera muusikale ja „Kujundid“ (2000) mitmete erinevate eesti heliloojate muusikale. 1999. aastal oli mul pikem ja põhjalikum õppimise võimalus Kopenhaagenis, kus kogusin palju uusi teadmisi.
Sina kui õpetaja. Kuidas õpetad metoodikat, millised on sinu meetodid?
Vähese kogemusega õpetaja tahab õpetada nii, nagu soovis, et teda oleks õpetatud. Aja möödudes mõistad, et tegelikult peaks õpilasele lähenema nii, nagu sellele konkreetsele õpilasele vaja on. Igaüks on väga erinev, isegi kui nad on ühtsete kehaliste näitajate järgi välja valitud. Nüüd teadvustan, et ka minul olid kasvamisega seotud probleemid. Mäletan ennast puberteediealisena küll. Korraga kasvasin pikkusesse 12 cm, tuikusin ja olin tasakaalutu. Hea sõnaga meenutan Svetlana Balojani, kes oli eraõpetajana mu kõrval. Õpetajale seab kasvueas õpilasega töötamine täiesti uue väljakutse viia õpilane läbi sellest keerulisest perioodist. Kuna praegu tulevad balletikooli õpilased üks aasta hiljem kui Nõukogude ajal, siis see muudab ja mõjutab ka õppimise protsessi. Puberteediiga ja tehnika omandamine on täiesti teistsuguses ajalises suhtes. Tüdrukutel muutuvad puberteediealise füüsilise arengu ajal balletis nii olulised puusavaagna kuju ja asend. Loomulik füsioloogiline areng muudab kogu protsessi. Mingite treeningprobleemide ilmnemisel tuleb justkui otsast peale alustada: veel rohkem tegeleda, liigutusi korrata ja uuesti seletada. Võib isegi juhtuda, et õpilase tähelepanu on sellel, mille kallal ta ise parasjagu töötada soovib ja mingid teised aspektid võivad jääda tähelepanuta. Kogu keha korraga kontrollida on raske ja selleni jõudmine võtab aastaid aega. Kehva kehakontrolli tõttu võivad ilmneda probleemid tehnikas ja tekkida vigastused. Praegu on mul puhkevas puberteedis ja kasvuspurdiga õpilased. Õpetajana vaatan tagasi oma õppimise ajale ja aktiivsele tantsijateele hoopis uuelt tasandilt. Olin rahulolematu, justkui mind poleks piisavalt õpetatud. Samas võib juhtuda, et õpilasel kaob koordinatsioon, ning seetõttu võib õpetajana vahel tunduda, nagu ma polekski kunagi õpilasega tööd teinud. Õpetaja jookseb võidu nii kasvamise ja sellega kaasnevate muudatuste kui etteantud aja jooksul teatud materjali õpetamisega. Igal õpilasel on oma tugevused ja nõrkused. Praeguste õpilastega olen saanud alustada päris algusest. Tunnen, et olin noore õpetajana väga privilegeeritud, sest Tallinna Muusika- ja Balletikooli balleti õppesuuna juht Kaie Kõrb võimaldas mulle väga tugevat mentorit – Ludmilla Kirši. See on mulle nagu rätsepaülikond oma ala meistrilt. See on tõeline üks ühele õppimine väga tugevalt metoodikult. Ludmillal on ka huvitavad meetodid, kuidas õpetatavat materjali edasi anda. Kuidas jõuda selleni, et õpilasi panna meelde jätma mitmeid liikumisjadasid, kuidas neid panna muusikasse liikuma nii, nagu on ette antud, aga mitte nii, nagu on mugav. Väga oluline on saavutada liigutuse täpne muusikaline sooritus, sest liigutuse muusikaline jaotus arendab lihaste jõudu ja koordinatsiooni. Tantsides koreograafi loodud materjali peab tulevane tantsija harjuma vastu võtma teiste loomingut. Ülim meisterlikkus on aga see, et igasse liigutusse on võimalik panna ka tähendus. Et jalaga joonistatud kaar on täidetud tähendusega, mille tantsija endale loob. Liigutus on siiski väga kujundlik ja kui keegi suudab selle nähtavale tuua, siis ongi sündinud kunst.
Ballett on sündinud aastasadu tagasi absoluutses monarhias. Nõukogudeaegses üheparteisüsteemis oli see ülimalt oluline ja nõudlik kunstiliik, kus toimis kindel hierarhia. Täna aga elame demokraatlikus maailmas. Kuidas sa suudad jääda ajalooliselt välja kujunenud rangesse esteetilisse ja hierarhilisse normi, mida ballett kannab, ning samal ajal olla loominguliselt võimalikult avatud ja paindlik, et tantsija ei muutuks sportlaseks, kes sooritab liigutusi ja saavutab eesmärke? See on vägagi keeruline ülesanne just balleti vaimsuse väärtustamisel ja avamisel. Laval olen näinud, et sinu õpilased tantsivad, mitte ei soorita tantsuelemente. Tähtis on ju, et väga olulised balletile omased väärtused kaduma ei läheks, aga samas oleks tantsija avatud isikupärasele loomele.
Siin ma meenutan hea sõnaga oma ema. Emaga kahekesi elades oli mul temaga väga hea suhe. Meie kodus ei olnud sellist suhtumist, et laps on lapsevanemale alluv. Mind toetab siiani väga see, et mind võetakse võrdsena, et mind kuulatakse ära. Võtan selle suhtumise oma balletiklassi kaasa ja nii suhtlen ka õpilastega. Arutlen nendega, esitan küsimusi. Svetlana Balojan ka alati arutles minuga. Õpilase ja õpetaja vahel tekib sellisel juhul sünergia. Pealegi ükski küsimus, mis õpilasel tekib, ei ole rumal. Ma pigem rõõmustan, kui minult küsitakse, isegi, kui vahel tuleb asju korduvalt üle rääkida. Kannatlikkus on õpetaja igapäevane töövahend. Tänasel päeval pöörame rohkem tähelepanu elementaarsele omavahelise viisakusele. Rollid on muutunud ja ma pigem tunnen rõõmu, kui õpilane julgeb küsimusega tulla.
Sa õpetad ka uisukoolis. Räägi veidi ka seal õpetamisest.
See on olnud põnev, sest ballett on uisutajale abiaine. Mul on olnud huvitav jälgida, kuidas seal tehnikat õpetatakse, sest mingid tehnilised võtted on väga teistsugused. Näiteks pöörlemised, kus ei kasutata pea koordinatsiooni. Varasemalt ma käisin uisukoolis tihemini, aga praegu olen koolis üsnagi hõivatud ja jõuan nende juurde harvem. Nii uisutamises kui ka balletis on väga oluline plie ehk põlvede kõverdamine, mis on tehnika alus. Seda on vaja õpetada nii, et õpilane endale viga ei teeks. Vetruvus on äärmiselt oluline, olenemata hüppeliigese liikumisulatusest, seda enne ja pärast hüpet.
Erinevad sihtgrupid on erinevad ja sama tehnikat tuleb neile õpetada erinevalt. Lauljate ja uisutajate spetsiifika on erinev, samuti klassikalise balleti sihtgrupp. Laulja peab olema maandatud ja teda ei tohi kergeks tõsta, kuid nemadki vajavad balletitundi, et hoida selga ja tunnetada käsi. Kuidas uisutajatega on?
Jah, nõus, sihtgrupist oleneb palju. Uisutajaid ma ei pööra puusaliigestest nii väljapoole kui balletilapsi. Väga palju siiski teistmoodi ei tee. Uisutajatele on võõras, et balletitunnis seistakse palju ühe koha peal. Jääl olles seistakse paigal vaid oma võistluskava alguspoosis, muidu toimuvad kõik liigutused jääl libisemise pealt. Selle tõttu on väga vajalik balletitunnis peegli ees seljatoonust ja kerelihaseid aktiveerida, et sportlane saaks ettekujutuse ja kehatunnetuse, milline ta välja näeb, kui ta liigub. Liiga palju peeglit pole ka kasulik, sest pea koordinatsioon läheb kaduma, kui nad ainult peegliga suhtlevad. MUBAs on meil õnneks kardinad, mida saab peeglitele ette tõmmata, kui õpilased enam pilku peeglist lahti ei saa.
Balletis on inimesed välja valitud ja sarnaste kehadega, näiteks ooperis on laval läbilõige ühiskonnast, kõikvõimalike erinevate kehadega.
Jah, see on põnev! Olen teadlikult otsustanud hoida ühte avalikku tundi, kus kohtan väga erinevaid inimesi. Annan üks kord nädalas Kaisa Marrani Pilatese Stuudios matitreeningut, et ei kaotaks oskust töötada erinevate kehadega. Selline väljakutse aitab säilitada analüüsivõimet. Erinevate kehadega töötamine hoiab õpetaja avatud ja värskena.
Sa lavastad tantsunumbreid MUBA balletiõpilastele. Tean, et üks sinu inspiratsiooniallikatest on muusika. Sinu lavastused on balletilavastused, kuhu sa tood koreograafiliselt sisse igasuguseid kaasaegseid liikumisi ja tantsuelemente. Milliseid vahendeid sa veel kasutad ja kuidas loomeprotsessi üles ehitad?
Sellele on raske üheselt vastata. Peab olema mingi algne tõuge või sisemine pakitsus, vajadus seda väljendada. Kui protsess juba käivitub, võib inspiratsiooni saada kust iganes: lindudelt, kassilt kodus jne. Loodusnähtused ja nende ruumilised liikumised tõmbavad tihti mind oma lummusesse. Mõnikord saab liigutus alguse muusika ja looduse loodud kujunditest. Kindlasti mängib rolli mu oma elukogemus või meeleseisund ja mind ümbritsevad inimesed. Ma jälgin elu. Minu hiljuti Tallinna Muusika- ja Balletikoolis välja toodud lavastuses „Torm“ on palju sügiskaamost, kuid lõpuks on ikkagi kevade saabumine ehk lootusekiir uueks alguseks – taaspuhkemiseks.
