Kultuurist pulbitsev suitsev laht
Kaks tänavat minu endisest Islandi kodutänavast kesklinnas laiutava Tjörnini järve poole asub Reykjavíki vaat et tähtsaim teater Tjarnarbíó – pisut meie Kanuti Gildi SAALi meenutav kunstikeskus, kus saab teatrit, tantsu, muusikat, kino ning maalikunsti. Ja kui parasjagu muud ei saa, siis kooki ja veini ikka saab. Tjarnarbíóst umbes viieminutilise jalutuskäigu kaugusel (korraga oled sattunud mere äärde, olles jalutanud põhimõtteliselt läbi terve kesklinna) toimetavad noored ja andekad koreograafid ning tantsijad LHÍ [1]pisikeses proovisaalis, kiviviske kaugusel Islandi suurimast kontserdimajast Harpast. Mööda mereäärt kivide peal turnides jõuab ligikaudu kümne minutiga Reykjavíki Tantsuateljeesse, kus hilisõhtuti saavad kokku nii amatöörid kui ka professionaalid, et Islandi Tantsukompanii tantsijate ja koreograafide käe all end erinevates kaasaegse tantsu tehnikates proovile panna. Kui kõik eelnimetatud kohad läbi käia, võib suure tõenäosusega kohtuda enamikuga Islandi tantsuskeenel tegutsevatest tantsukunstnikest. Kui mitte, siis tasub läbi hüpata Tantsuateljee kõrval asuvast KEX hosteli baarist, sest nii mõnigi veedab seal aega teiste kunstnikega ideid arutades. Umbes kord kvartalis on põhjust kasutada ka Reykjavíki ühistransporti, et sõita Borgarleikhúsiðisse ehk Linnateatrisse – just seal etendab oma teoseid Islandi ainuke Tantsukompanii Íslenski Dansflokkurinn (ÍD).
Selline linnatrajektoor on igapäevane tantsutudengi jaoks, kuid teised kunstihuvilised võivad vabalt piirduda ka esimesena maintud Tjarnarbíó külastamisega, et end islandi tantsukunstil üllatada lasta. Alles 31. augustil lõppenud Reykjavík Dance Festival (RDF) alustab seal uue etendus- ja meistriklassideseeriaga juba 19. novembril.
Erasmuse vahetusprogramm viis mu 2014. aasta augustis pea üheksaks kuuks Islandile. Sellest lühikesest ajast piisas mõistmaks, kui aktiivne ja kiiresti arenev on Islandi tantsumaastik, mistõttu tunnen nüüd, pool aastat pärast tagasijõudmist, kerget ebakindlust oma teadmiste suhtes. Et iseloomustada islandi kaasaegset tantsu, viingi end esmajoones kurssi peagi algava RDFi programmiga. Taustaks ja nii-öelda meeldetuletuseks lasen mängida islandi ilmselt tuntuima koreograafi Erna Ómarsdóttiri 2011. aasta “kontserdil”, kus ta koostöös Valdimar Jóhannssoniga mängib bändis nimega Lazyblood, mis viljeleb “disko ja energilise headbang´imisega segunenud elektroonilist metal-ooperimuusikat”[2]. See ei ole tegelikult päris kontsert, pigem on tegemist metalkontserdi formaati pandud tantsuetendusega. Selliseid katsetusi on teinud ka teised koreograafid, nt Amanda Apetrea ja Halla Ólafsdóttir oma tükis “Beauty and the Beast”. Nad küsivad: “Is it a dance? Is it a show? Is it a play? Is it a band, a concert? Forget minimalism and everything you know about good taste. It is life and death. It is love.”[3]
Mitte ainult haldjad ja saagad
Festivalil figureerib tublisti uusi nimesid, kellest ma midagi kuulnud ei ole. Püüan mõelda kõikidele etendustele, mida Islandil elades oma silmaga nägin, loen juurde ajalugu ja hiljutisi intervjuusid, vaatan tohututes kogustes videoid. Kuidas aga võtta lühidalt kokku ühe (olgugi et väikese) riigi tantsumaailmas toimuv? Mäletan, et iga tantsukunstnik oli omamoodi, lavastuste kontseptsioonid seinast seina (ehkki feminism on jätkuvalt in), kasutatav (tantsu)tehnika erinev. “This song is dedicated to middle-aged women in their period of menopause,” teatab Erna järjekordse loo alguses. Jään vaatama, kuidas punases kleidis rase naine laseb kuuldavale ennastunustava death growl´i ja lennutab juukseid igasse ilmakaarde. Teha naiivset järeldust, et idüllilisel liustikega kaetud saarel luuakse unikaalsest loodusest inspireeritud rahvusromantilist tantsukunsti (sellised mõtted on kerged tekkima, mõelgem kas või Björki või Sigur Rósi videotele), igatahes ei saa. Kui kunagi sealseid koreograafe ja tantsijaid sel teemal intervjueerisin, ei kerkinud sõna “romantiline” mitte kordagi esile. Öeldi “toores”, “võimas”, “progressiivne”, “füüsiline”, “minimalistlik”, “lahe”.
Avan The Reykjavík Grapevine’i[4] lehe, et lugeda viimaseid tantsuarvustusi, kuid satun hoopis artiklile eelmisel aastal toimunud kohalikust kunstifestivalist, mille grande finale hõlmas kahte lennukit, mis taevasse sõnu maalisid. Progressiivne on tõesti õige sõna.
Jõuan järjega intervjuuni Erna (nüüdsest ka ÍD kunstiline juht) ja Halldóra Geirharðsdóttiriga (Linnateatri näitlejanna), kust selgub, et peagi esietendub Tantsukompanii ja teatri haruldane ühisproduktsioon 13. sajandist pärineva Njálli saaga ainetel. Nad räägivad, et tüki loominguline protsess algas teadmatusest ja huvist süveneda ühte niivõrd olulisse kultuuriväärtusesse Islandi kirjanduses.
Julgus katsetada
Mulle näib, et just uudishimu tundmatu suhtes ühendab paljusid islandi tantsukunstnikke ja lubab neil julgusega katsetada uusi vorme nii liikumises kui ka lavastuslikus võtmes, ilma et nad pretendeeriks tulemusega mingile ainuõigele tõele või üritaks pidevalt kellegi teise kunstile vastanduda. Puudub üleolev, naeruvääristav suhtumine kaaskoreograafidesse või publikusse, hoopis olulisemad on diskussioon, küsimuste esitamine, info uutmoodi töötlemine ja aus eneseväljendus. Küllap ka seetõttu on üsna lühikese, vaid 20-aastase ajalooga kaasaegne tants Islandil võtnud valutult vastu mõjutusi Euroopa ja USA kaasaegsest tantsust, vaatamata geograafilisele isoleeritusele. Suurem osa tegevatest koreograafidest on õppinud Euroopa ülikoolides (P.A.R.T.S, ArtEZ, jne) ja Tantsukompaniisse kutsutakse pidevalt külalislavastajaid (Jirí Kylián, Damien Jalet, Jérôme Delbey jpt). Paljud asjatundjad väidavad suisa, et terve islandi kaasaegne tants põhineb nn second-hand knowledge’il[5]. Nõnda võivad tähelepanelikud ära tunda Flying Low tehnika, Release-tehnika, kontaktimprovisatsiooni printsiibid jpm. Neid kõiki õpetatakse ja kasutatakse palju, kuid tantsutehnika on harva lavastuse fookuses. Tantsukriitik Anna Manning võttis selle küsimuse suurepäraselt kokku sõnadega: “The new choreography is not concerned with the technique. It’s concerned with the logical idea about what is dance.”[6]
Vahel minimalistlik, alati meeldejääv
Siinkohal tahan märkida ära islandi kaasaegse tantsu mitmekihilisuse, mis mulle isiklikult väga muljet avaldas. Lavastustel on enamasti tugev kontseptsioon, vahel lihtsakoelisem, vahel keerulisem, mõnikord poliitiline, mõnikord tugevalt isiklik. Kontseptsiooni kunstnikud naljalt ei kompromiteeri – see peab tulema esile. Samal ajal aga nähakse tõesti palju vaeva liikumise piiride kompamisega ning just seetõttu mõjub islandlaste looming innovaatilise ja värskena. Ehkki tantsija Hannes Þór Egilsson väitis mulle kord, et islandi kaasaegses tantsus hoitakse sageli minimalistlikku joont, sest “it’s not cool to dance in a dance piece”, pean tõele au andes nentima, et keha kui vahendit kasutatakse küll kõikmõeldavatel viisidel ja ühesugust käekirja kohtab koreograafide seas vähe. See-eest on koreograafe nende tööde järgi võimalik tuvastada küll. See toob meid otsaga tagasi tõdemuseni, et praegune islandi kaasaegse tantsu maastik on ütlemata kirju ning värve lisab iga koreograaf individuaalselt. Ei ole koolkondi, kuigi koostööd tehakse palju nii omavahel kui ka muusikute, disainerite, mistahes kunstnikega. RDFi korraldajad pöördusid pärast augustikuise festivali lõppu publiku ja osalejate poole oma Facebooki lehel nõnda: “We are building something here – and you are a big part of it.”
Ehk on vara veel analüüsida islandi kaasaegset tantsu tervikuna (esimene selleteemaline ajalooraamat on alles valmimisel), kuid jah, midagi seal tule ja jää maal sünnib. Midagi uut.
[1] Listaháskóli Íslands e Islandi Kunstiakadeemia
[2] Erna Ómarsdóttiri kodulehekülg. Lazyblood. http://www.ernaomarsdottir.com/index.php?/currentshows/lazyblood/ (25.10.2015)
[3] MDT kodulehekülg. Amanda Apetrea & Halla Ólafsdóttir “Beauty and the Beast”. http://mdtsthlm.se/artists/amanda-apetrea-and-halla-lafsdttir-beauty-and-the-beast/
[4] The Reykjavík Grapevine on suurim ingliskeelne ajaleht Islandil.
[5] Second-hand knowledge – teadmiste omandamine kellegi teise kogemusest, mitte originaalallikast.
[6] Madli Paves, seminaritöö “Kaasaegne tants Islandil”. Tallinna Ülikool, 2015.
