18. ja 19. novembril on taas laval Rauno Zubko lavastus “Binaural Vision”, mis esietendus maikuus Kanuti Gildi SAALis.
Me normaliseerime enda jaoks optimaalsuse. Me hingame, aga ei hoia hinge kinni; sööme, aga tervislikult; magame piisavalt; liigutame, aga ei liigu edasi; vaatame kahele poole, aga mitte ümberringi. Elame teadmises, et nii ongi, nii peabki; iga võnkumine, mida suurem, seda rohkem viib meid korraks tasakaalust välja ja tekib tunne, et midagi on valesti. Vaikselt hoides oma sisemist tasakaalu kaasas vooluga, samas ise paigal püsides. Neutraliseerime oma veendumustega võnked, nagu nad ei tähendaks midagi.
Ühel hetkel avastame end täiesti teisest kohast, olles ise täiesti veendunud selles, et ma ei ole kuhugi liikunud. Vaikselt iseenda jaoks detaile normaliseerides ja oma optimaalset reaalsust korrigeerides oled nii ära harjunud iga sammuga, et tegelikult ei panegi tähele, kui oled edasi astunud. Retk on tajutav, aga mitte tunnetatav. Reaalne maailm on kadunud ja alles on jäänud ainult vibratsioonid, mis kajavad veel õrnalt iseenda loodud maailma tõlgendusest.
Siis me hakkame tundma. Tundma tundeid, mida oma normaliseeritud olekus vaos hoiame. Armastame, vihkame, paanitseme, kurvastame, naudime. Eranditult, valimatult ja täiesti pühendunult. Siiralt. Otsides uusi pidepunkte, haarame kõigest, aga ei hoia kinni mitte millestki. Kogutud energia kulub otsimisele ja tajumisele. Nutame, karjume, põgeneme, mängime, võitleme.
Silmad kinni. Istu, hinga sügavalt, puhastu ja tuleta meelde! Normaliseeri oma värskelt leitud optimaalne seisund!
“Sensoorne ylekoormus, mille tulemuseks on paradoksaalsel kombel hoopis sensoorne deprivatsioon: seisund, milles kõik yliolulised sotsiaalsed kompetentsid – olgu siis sympaatia või telepaatia või empaatia – invaliidistuvad ja käivad alla, või mis veelgi hullem, hävivad täiesti. Tulemuseks on kurikuulus kolme A syndroom. Amneesia, apraksia, afaasia: võimetus mäletada, võimetus tegutseda, võimetus kõnelda.” (Kalev Rajangu. Lotendav Eesti. Ööülikool 2013)
