TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kunstide ja tehnoloogia õpetaja tantsuõpetaja eriala magistriõppe aine “21. sajandi tantsupedagoogika etenduskunstide väljal” (õppejõud Anu Sööt ja Kai Valtna) raames said üliõpilased ülesande mõelda ja kirjutada tänasel päeval tantsuõpetaja ees seisvatest väljakutsetest ning võimalustest. Igaüks oma vaatenurgast ja kogemustest lähtuvalt. Alljärgnevalt üliõpilaste mõtted.
Tantsuõpetaja ilu ja valu
Kristiin Kulpson
Mulle tundub, et Eestis valitseb tantsuõpetajate üleküllus. Tantsuõpetajaid julgen liigitada kahte lahtrisse: (üli)koolitatud õpetajad ja tantsukoolidest välja kasvanud õpetajad. Iseenesest õpetada võib ja saab see, kes tahab, kel vähegi on huvi.
Mitmeid aastaid tagasi otsustasin, et mina olen täiskohaga tantsuõpetaja, nii entusiastlikult, kui see ka ei kõlaks. Ent leian, et takistusi on tantsuõpetajatel oluliselt rohkem kui võimalusi. Rääkides tantsuõpetajast üldhariduskoolis, siis suurimad vastuolud on minu arvates järgmiste tegurite vahel. Selleks, et oleks võimalus töötada koolimajas tähtajatu töölepinguga, peab olema õpetajal kõrgharidus. Iseenesest Eesti riigis on võimalik tantsuõpetajaks õppida lausa kahes kõrgkoolis, kuid nüüd tuleb aga. Riiklikus õppekavas puudub “tantsuõpetus”. Mul on võimalus õppida, kuid mitte töötada?! Kas tants üldse kunagi leiab oma koha riiklikus õppekavas?!
Tantsuõpetajate õnneks leidub Eestis ikkagi mitmeid koole, kus on ise otsustatud selle lisaväärtuse kasuks ning oma õppekavasse tantsuõpetus lisatud. Isiklikust huvist olen uurinud erinevate koolide tantsuõpetaja ametis olevate inimeste kohta – üksikutes töötavad kõrgharitud tantsuõpetajad. Üsna mitmetes koolides õpetab tantsu kehalise kasvatuse õpetaja, huvijuht või veel keegi kolmas asjaarmastaja. Lisaks täheldasin, et leidub üsna mitmeid koole, kus tantsutunni nimeks on endiselt veel nõukogude ajast jäänud “Rütmika” ning seda annab sama õpetaja, kes andis seda 30 aastat tagasi. Kokkuvõtlikult tundub mulle, et isegi kui leidub neid väheseid kohti, kus tantsuõpetuse võimalus on tekitatud, siis on need juba hõivatud ning uutele (ehk isegi haritumatele) tegijatele ruumi pole.
Tantsuõpetajate amet tuleks muuta kvaliteetseks. Anda mõista, et tants ei ole ainult esteetiline vidin, vaid omaette teadusharu. Luua piirid, kes ja kus, mis tasemel ja mis mahus õpetada tohiks. Tantsuõpetus peaks olema väärtus omaette!
Näen tantsuõpetaja ümber kumamas positiivset, tugevat, inspireerivat, erilist energiavälja
Terje Õunapuu
Tantsuõpetaja on ÕPETAJA – kindlal sammul kõndimas teda hädasti vajaval hariduse maastikul. Olles varustatud pagasiga, mida ükski teine õpetaja ülikoolist kaasa saanud ei ole.
Tegelased punasest raamatust! Suutes näha ja suunata oma õpilast tervikuna – tema keha, vaimu, mõistust. Kandes õpilasteni ja omades iseeneses väärtusi, mida 21. sajandi tööturul karjuvalt taga nõutakse – kontsentratsioon, enesedistsipliin, pingetaluvus, eesmärkide saavutamine, iseenda õpetajaks olemine, täielik elus kohalolek, probleemide lahendamine, seoste loomine, suhete nägemine ja koostöö.
See on see, mis minu kui tantsuõpetaja jaoks on iseenesestmõistetav ja loogiline ning loomulik ning mida tantsuõpetajana laiemas plaanis inimesele ellu kaasa annan, see on temaatika, millega tantsutundides järjepidevalt tegeleda püüan.
Ma ei tajunud tantsuõpetaja väärtust sellisena sugugi kohe, kui alustasin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsuõpetaja diplomiga oma rada ja otsinguid. Praktika, kus päriselu algas, viis mind kokku M. Joyce’i lähenemisega[1] õpetada tantsu probleemi lahendamise meetodil. Avastasin kuldvõtmekese, mis avas kõik lukud! See sobib ideaalselt igasse õppimise ja avastamise hetke, ükskõik mis õppeaines. Universaalne tööriist igale õpetajale, kelle eesmärgiks on õpilaste terviklik areng ja sügava õppimise kogemuse andmine, ennastjuhtiv õppija.
Tantsuõpetaja jaoks on õpilased intellektuaalsed, emotsionaalsed, füüsilised, sotsiaalsed, loomingulised ja kindlasti spirituaalsed olevused. Ühesõnaga, ma usun, et igaüks on lihvimata teemant, kellel on potentsiaali ja võimeid, mis avalduvad, kui neil rahulikult avalduda lasta. Tantsutunnis avanenud loovuselaegast saab õpilane igal juhul ära kasutada, ükskõik, millises eluvaldkonnas või elusituatsioonis. Seega oleme oma õpilastele ellu kaasa andnud tükikese endale kuuluvast kuldvõtmest. Tantsuõpetaja on vahelüli õpilase ja maailma vahel, intellektuaalsete võimete ja professionaalsete teadmiste lõikumispunkt.
Õppimisoskuse arendamine läbi tantsu saab olla toeks teistes valdkondades õppimise täiustamiseks.
Kui julgeda unistada, mina julgen, siis leian, et loovtantsutunni olemasolu koolides toetaks õppimist ja õpilase terviklikku arendamist. Tantsuõpetaja on võimeline arendama õpilase kõiki tajusid ning kehatunnetust – maailm peab sellest aru saama ja see on meie väljakutse, uskuda ise tantsuõpetaja võrdsusesse teiste õpetajatega, haridusmaastikul kaasa rääkida, ennast nähtavaks teha, infiltreeruda põhikoolide tunniplaanidesse ja saada õppetöö loomulikuks osaks.
Muutuva maailma tantsuõpetaja olemus
Raido Mägi
Olen oma elus täheldanud seitsmeaastase elutsükli võimalikkust ja ka seda, et see meie Eesti ühiskond on umbes tsükli võrra arenenud ühiskonnast maas. Siinkohal räägin siis haridusest Eesti tantsumaastikul.
Tänapäevased õpilased, mis iganes haridustasandil, on kiirele kaasaja ühiskonnale vastavas arengus ja informatsiooniväljas. Seega tantsuõpetajana ei saa me ju muutuda pidurdavaks faktoriks. Mulle tundub, et õpilased väärtustavad rohkem iseseisvust, tahavad rohkem ruumi ja vabadust saada. Nad ei salli liigset kontrolli. Vajavad küll rohkem tähelepanu ja seda tahetakse veel individuaalselt nii juhendamisel kui suunamisel ja siis on rahu majas. Õppida oleks mõnusam väikeste ampsude kaupa ja parem, kui seda üldse ei hinnataks. Mis mul üle jääb, eks ma proovin siis rohkem survet avaldada ja protsessi sees kätt pulsil hoida.
Mis võiks veel tänapäeva õpilast motiveerida? Usun, et kui ta näeb minu panust õppeprotsessi ja ma suudan piisavalt dialoogi tekitada, eks temagi pingutab siis rohkem. Mis veel kõige olulisem, ei tohi ära unustada pidevat reflekteerimist. Samuti proovin luua piisavalt inimliku ja inspireeriva õpikeskkonna, kuhu tantsuhimulisel oleks mõnus maanduda. Õpilasele lähenen individuaalselt ja oskuspõhiselt ehk siis tema kompetentsustest lähtuvalt ning proovin unustada tasemegruppi kuuluvuse ja vanuse.
Ära mõtle suurelt. Parem mõtle võimalikult laialt ja siis fokusseeri oma mõte konkreetseks. Eesmärgistamisel ole samuti ettevaatlik. Pigem lähtu väikestest eesmärkidest ja seda konkreetsete vajaduste baasilt. Nüüd hakkasin õpetama, mida õpilane minult kõige vähem ootab.
Kas töötaks veel see variant, kus õpetaja teadmised ja oskused on üks ja ainus tõde õpilaste jaoks?
Jelena Kissin
Elame sellises maailmas, kus nutiseadmeid on rohkem kui inimesi. See tähendab, et igaühel on kiire ligipääs igasugusele infole. Siis, kui ma ise olin veel laps ning läksin tantsu õppima, kui palju infot mul oli võimalik tantsu kohta saada? Mis ettekujutus mul oli, mida ma üldse teadsin tantsu kohta? Minu jaoks oli 30 aastat tagasi peamiseks infoallikaks minu tantsuõpetaja. See, kuidas ta õpetas, see, mida ta oskas, oli üks ja ainus tõde tema õpilaste ehk siis ka minu jaoks.
Missugused õpilased tulevad täna minu kui tantsuõpetaja juurde? Tänapäeva lastel on väga selge ettekujutus, milline tants või siis tantsutund peab olema. Ühe nupuvajutusega on kogu tantsumaailm nende silme ees. Nad vaatavad erinevaid tantsuvideoid piiramatus koguses. Muidugi nad valivad vaatamiseks kõige atraktiivsemaid asju. Nad eeldavad, et tulles tantsutundi, hakkavad nad sedasama tegema. Kui aga ei leia nähtut tantsutunnist, siis otsivad nad enda viise, kuidas rahuldada oma soovi tantsida. Selleks on vaja ära õppida paar tantsuliigutust, teha endast video, laadida sotsiaalmeediasse ja ongi eesmärk saavutatud: noor on oma publiku leidnud ja isegi tagasiside saanud. Kas on siis tantsuõpetajat üldse vaja ja milline see kaasaegne tantsuõpetaja peab selles kiiresti muutuvas maailmas olema? Milline peab tantsuõpetuse eesmärk olema? Kas see peaks olema tantsuõpetajatel ühine ja üelüldine?
Iga õpetaja sõnastab ise oma eesmärgi vastavalt oma vajadustele. Mina olen seda meelt, et tantsuõpetamises ei ole õiget ega valet. Muidugi ainult sellel juhul, kui meetodid vastavad laste vanusele, võimetele ja õpilastele on tagatud igasugune ohutus. Iga tantsuõpetaja valib enda jaoks sobiva õpetamismeetodi ja kui see töötab, kui see vastab õpilaste vajadustele ning eesmärkide saavutamisele, siis on see õige. Nii nagu õpetajal, peab noorel tantsijal ka olema oma eesmärk ning õpetaja peaks leidma võimalusi selle eesmärgi toetamiseks. Õpetaja suureks ülesandeks on aidata lapsel filtreerida seda ülisuurt ja kergesti kättesaadavat infomahtu, toetada ning suunata õpilast ja olla tema arengupartner. Mina tantsuõpetajana loon enda jaoks oma õpetamissüsteemi, kus minu töö on tihe koostoimimine õpilastega, kus mina ise jätkuvalt õpin olema õpetaja. Kas saaks teisiti? Kas töötaks veel see variant, kus õpetaja teadmised ja oskused on üks ja ainus tõde õpilaste jaoks?
Väljakutsed…
Kertu Alvre
Tantsija vaimne tervis
Tantsuõpetajatel tuleb järjest sagemini arvestada õpilaste erinevate vaimse tervise häiretega, eriti sellisel juhul, kui tantsutunnis on üldhariduskooli kogu klassikomplekt. Nooremates klassides on põhiliseks väljakutseks käitumishäirete ja õpiraskustega lapsed, põhikooli vanemas ja gümnaasiumiastmes aga ärevad ja depressioonis noored. Tantsija enesehinnangu toetamine on ääretult vajalik. Näen gümnaasiumiõpilaste juures, et nad kardavad eksida ja katsetada ja seda mitte ainult tantsus, vaid õppetöös üleüldse. Ei julgeta vastata isegi õpetaja toetavatele küsimustele ning igasugune loovus ja oma arvamuse avaldamine tundub õpilastele hirmutav.
Tantsija suhe oma kehaga
Me ei tunneta tänapäeval oma keha, ei saa kehast aru. Noor inimene ei taju sageli kuigi hästi oma kehaskeemi, ei tunneta, milliseid lihaseid pingutada, kuidas lõdvestuda. Eriti keeruline on see kiirel kasvuperioodil. Noortel esinevad toitumishäired, tantsuga tegelevatel noortel on see oht kahjuks suurem, kuna keha on meie erialal instrument. Meie haridussüsteemis on suuresti kaduma läinud vaimu ja keha suhe ja kohati tundub mulle, et tants on ainus valdkond, kus seda sidet vääriliselt hinnatakse.
Tants ja sotsiaalsus. Distantsõpe
Teadlased ütlevad, et Maa jätkuva ülerahvastumise ja deforesteerumise tagajärjel hakkavad uutest viirustest põhjustatud pandeemiad käesoleval sajandil üha sagenema. Paratamatult toovad need endaga kaasa nii üld- kui huvihariduse kolimise distantsõppele. Kuidas olla tantsuõpetaja distantsõppel nii, et meie tööst oleks ka kasu? Mina tundsin, et pean nägema viis korda rohkem vaeva ja tantsijate areng on seejuures viis korda aeglasem kui kontaktõppes. Distantsõppe ajal kadus ka tantsu kui sotsiaalse õppe mõõde. Kuidas leida e-õppes sotsiaalne mõõde läbi tantsu? Minul ei ole sellele ühest vastust.
21. sajandi suur väljakutse on see, et subkultuure on rohkem kui kunagi varem, seejuures on ka huvialasid, mis potentsiaalseid tantsijaid enda poole meelitavad, varasemast enam. Oma osa on siin ka sotsiaalmeedial ja internetil laiemalt. Kuidas äratada 21. sajandi noortes huvi koos tegutsemise ja koos tantsimise vastu?
Tantsuharidus ja lapsevanemad
21. sajandi tantsuõpetaja üks suurimaid väljakutseid on töö lapsevanematega. Suurim murekoht on vanemate vastutustundetus nii oma lapse, tema kaaslaste kui ka õpetaja ees. Lastel lubatakse väga kergekäeliselt tantsimisest loobuda, mõtlemata, kuidas see mõjutab tema enda sihikindluse arengut ja ülejäänud rühma tööd. Mõne pere puhul ei saa kunagi kindel olla, kas laps, kes koolipäevadel alati tunnis kohal on, ikka esinema jõuab. Juhtub ka seda, et laps ise on kohal, kuid kostüüm on koju ununenud. Võimalik, et tegemist on ainult koolide juures tegutsevate huviringide probleemiga, kuna erahuvihariduse kogemust mul ei ole. Igatahes teeb selline vanemate huvi puudumine oma lapse tegemiste vastu väga kurvaks. Õnneks on need juhtumid siiski erand, mitte reegel, aga olen märganud, et neid esineb järjest sagedamini.
Võimalused…
Tantsija vaimne tervis
Tantsuõpetajal on tohutu potentsiaal vaimse tervise toetamisel. Tantsuõpetaja võimalus on toetada lahke sõnaga, julgustada, õpetada oskust eksida ja sellega toime tulla. Õpetaja kriitika peab olema konstruktiivne, keskendudes sellele, mis oli hästi, aga juhtides tähelepanu sellele, mida tahame veel rohkem näha. Kui oleme laste ja noorte murede ja eripäradega kursis, saame teadlikult toetada tantsijate enesekindluse arengut, nende toimetulekut ärevuse ja oma emotsioonidega. Tantsuõpetajal on sageli õpilastega tugevam side kui aineõpetajatel, nii et vahel on see võimalik õpilasega usalduslikult vesteldes, vahel aga märkamatult, tantsutunni ülesannete osana.
Tantsija suhe oma kehaga
Tantsuõpetajal on eriline võimalus oma õpilased keha juurde tagasi tuua, õpetada neid oma keha austama ja hindama sellisena, nagu see on. Siin on minu arvates oluline nii see, kuidas õpetaja töötab tantsutehnika ja kehatunnetusega kui ka see, kuidas õpetaja räägib tantsijate ja eriti iseenda kehast.
Tants ja sotsiaalsus
Nii nagu digiajastu seab meile väljakutseid, annab see ka uusi võimalusi. Noored hindavad tantsu rohkem, see on neile olulisem, aktsepteeritavam ning osaliselt võlgneme selle eest tänu sotsiaalmeedia platvormidele. Tants ei ole enam kauge, kõrge, arusaamatu kunstivorm. Meie töö eeldab juba iseenesest vahetu inimliku kontakti loomist, mis tahab sotsiaalmeedia ajastul muidu varju jääda. Näiteks tuttav poiss oli enne tantsima tulemist arvutimängusõltlane, kuid leidis endale tantsutunnist sõbrad ja tantsib ikka veel, käies ülikoolis. Grupidünaamikal on tantsutunnis suur roll. Kui me suudame õppijat seejuures toetada, võib see osutuda väga kasulikuks abivahendiks. Isiklik motivatsioon on vähem oluline kui staatus grupis – see on noorte ealine iseärasus, millega tuleb arvestada.
Meil on oma töös võimalus rakendada tantsu kui suhtlusvahendit ja õpetada tantsijaid seda kasutama. Tants ei ole ainult esinemisnumber, see on tantsijate enda emotsiooni väljendus. Kui õpilased lõpuks selle arusaamiseni jõuavad, siis see on äge!
Tantsutund on sotsiaalkonstruktivistliku õppimise imeline näide. Tantsija on tark ja saab ise ka hakkama, teda võib usaldada! Õpilastel tasub lasta üksteist õpetada ja ise pusida, siis nad muutuvad julgemaks. Nad suudavad üksteisele paremini sõnastada, mida see tants tahab, kuhu on vaja välja jõuda. Tantsuõpetaja saab suunata laste sisemise motivatsiooni arengut. 21. sajandi tantsuõpetaja peaks tegelema tantsija eneseregulatsiooni arendamisega – suunama teda endalt küsima, miks ta tantsib, mis on tema tugevused ja kitsaskohad tantsijana, aitama teadvustada tantsu kui osa inimeseks olemisest.
Tantsuharidus ja lapsevanemad
Nii minu senise kogemuse põhjal kui lähtudes käesoleva artikli jaoks tehtud intervjuudest oma tantsulaste vanematega võin tõdeda, et lapsevanem kipub ootusi tantsuõpetajale ja tantsutundidele sõnastama lähtuvalt sellest, milline on tema isiklik suhe tantsuga – milline on tema enda tantsukogemus ja kas ta tunneb huvi tantsu kui etenduskunsti vastu. Arusaadavalt on nendel vanematel, kes on ise tantsinud, tantsupedagoogikast palju terviklikum arusaam ja nende ootused on rohkem kooskõlas sellega, mida mina õpetajana oma tööga saavutada tahan.
Järgnevad mõtted pärinevad lapsevanemalt, kelle tütar on minu juures tantsinud 12 aastat (loov- ja kaasaegne tants, rahvatants, võimlemine) ning kes ise tantsib rahvatantsu:
“Tantsuõpetus võiks olla juba algklassides õppekavas, sest see on aktiivne liikumine, mille käigus areneb koordinatsioon ja rütmitunne ja see parandab laste rühti. Samas on see ka sotsiaalne suhtlus ja kollektiivitunde tekitaja. Otsest suhtlust, mille käigus tuleb teist inimest puudutada, jääb järjest vähemaks Android-maailmas ning see on üks sellistest liikumistegevustest, kus lapsed peavad üksteisel vähemalt käest kinni võtma kui mitte ümbert haarama. Muusika, mis tantsule taustaks, on veel ekstra boonuseks. Samuti nt rahvatantsu puhul on see õpetus seotud omakultuuri tutvustamisega ja rahvusluse kasvatusega läbi pehmete tegevuste. Sisseelamisperioodil on see klassile meie-tunde tekitajaks nii 1. klassis kui gümnaasiumi alguses. Aitab suhteid luua.
Tantsutunnid võiks olla algklassides n-ö seotud õpetusena (nagu loodusõpetuses on ühendatud nii keemia, füüsika kui bioloogia ja keskkonnateaduse alused) muusikalise liikumise tundides. Laps ju laulutunnis ka tahaks end rütmis kaasa liigutada, mitte istuda laua taga ja laulda. Neid õppeaineid saaks hästi ühendada, et areneks rütmitunne, muusikaline kuulmine ja kuulamisoskus. Keha on üks tervik ja meeled arenevad koos kiiremini, kui igat eraldi arendades, ma arvan. /…/” (Agra Univer)
Teadlikud, toetavad ja huvilised lapsevanemad on kaasaja tantsuõpetaja suurim tugi, aga töö sellise abiväe olemasolu saavutamiseks peab olema järjepidev ja põlvkondadeülene. Tantsuõpetaja võiks vahetevahel endale meenutada, et kasvatab praeguste tantsijate õpetamisel suuresti ka uue põlvkonna lapsevanemaid, (tantsu)õpetajaid, kultuuriametnikke ja -poliitikuid. Seega on meie tööl palju kaugemale ulatuv haare, kui ise igapäevaelus hoomata jaksame.
[1] Joyce, M. 1974. First Steps in Teaching Creative Dance to Children.
