Esimesel aprillil esietendus Sakala 3 Teatrimajas seitsme riigi koreograafide ühisloomena valminud koostöölavastus “Razdedauch”. Lavastust mängitakse veel suvel Lätis ja Leedus ning sügisel Norras. Eestist veavad projekti Fine5 Tantsuteatri tantsijad Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk. Lavastuses osalevad ka Olga Zitluhina, Ramona Galkina, Vilnis Bīriņš ja Baiba Ozolina Lätist; Toby Gunn Rootsist; Virpi Juntti ja Oleg Ostanin Soomest; Goda Laurinavičiūtė Leedust; Solveig Lenan-Hermo, Marie Hermo Jensen ja Nikolay Shchetnev Norrast ning Fiona Millward Ühendkuningriikidest.
Lavastust tutvustavast tekstist võib välja lugeda, et töö märksõnadeks kujunesid piiride kompamine, iseenese arusaadavaks tegemine ja väljendamine ning mängulisus. Just neid teemasid ma lähtuvalt nähtud lavastusest ka analüüsin.
Piirid meis endis ja meie ümber
Esimene aspekt, mille välja tooksin, kuna see mängis lavastuses ilmselt kõige suuremat rolli, on ruumiline piir ja sellega mängimine. Lavastus algas esimeselt korruselt, kuid voolas etenduse vältel ühest ruumist teise. Sakala Teatrimaja oma põneva sisearhitektuuriga pakkus selleks ka külluslikult võimalusi. Kasutati esimesel korrusel asuvat väikest lava, treppe, teise korruse fuajeed, garderoobi ning isegi baari. Lisaks kohaspetsiifilisusega seotud võimalustele oli liikuva lavastuse idee hea, kuna see andis võimaluse vaadelda lavastust erinevate nurkade alt.
Üheks mõjusamaks hetkeks lavastuses kujunes minu jaoks stseen, kus koreograafid/tantsijad libisesid mööda treppe alla – kes selili, kes kõhuli, kes hapralt, kes mänguliselt. Tegemist oli jällegi piiride kompamise ning mugavustsoonist välja tulemisega. Etendajad olid publikule sel hetkel ka äärmiselt lähedal, libisedes praktiliselt üle publiku jalgade. Nii oli näha etendajate igat emotsiooni.
Lavastuses käsitleti ka kehapiiride teemat. Kuidas mõjub puudutus erinevatele inimestele ning kuidas mõni inimene vajab lähedust rohkem kui teine. Näiteks oli lavastuses stseen, kus antud mõtet anti edasi läbi heli – tekitati erinevaid sõnamänge sõnaga touch. Laval toimuv liikumine tekkis vastavalt helile ja sõnamängudele.
Tantsukunstnikud on üldiselt proovisaali ning etenduste kontekstis puudutamise ja teise keha kontaktiga harjunud. Antud hetkedel ongi nende ja teiste etendajate kehad justkui tööriistad. Sellele vaatamata on ka tantsukunstnikud siiski indiviidid oma isiklike kehakogemustega. Lavastuse proovid toimusid pandeemia ajal, kui kehade omavaheline kontakt oli piiratud. Tantsukunstnikud vajavad aga oma tööks ühisenergias olemist ning teiste kehadest tulenevaid impulsse.
Tantsukunsti roll ning kultuurilised piirid
“Razdedauch”, ühendades endas erinevate riikide koreograafide ideid ja kogemusi, käsitles ka kultuuriliste piiride temaatikat. On arusaadav, et tantsukunsti roll ühiskonnas varieerub vastavalt riigile ja selle kultuuripoliitikale. Sellele vaatamata on lavastusse koondunud pigem sarnaseid rolle kandvad isikud – kaasaegse tantsukunsti viljelejad, kes lisaks tantsimisele tegelevad kohaliku tantsukogukonna edendamise ja ürituste korraldamisega ning peavad lugu koostööl põhinevast, rahvusvahelisest, ausast ning mängulisest tantsukunstist.
Lavastust tutvustavas tekstis on välja toodud, et lavastuse nimi tulenes sellest, et üks balletigala õhtujuht hääldas kunagi “Pas de deux” vene tähestikust tulenevalt “Raz de dauch”. Arvan, et kultuuriliste piiride jäikuse ning vastandamise asemel kangastus mulle kui vaatajale etendust jälgides just eri koreograafide ühisosa suurus ning kaasaegse tantsu rahvusvaheline keel. See keel, mis annab võimaluse end väljendada hoopis teisel tasandil.
Kõik koreograafid kuulusid ka samasse vanuserühma (45+ tantsijad), mis jällegi soodustas nende ühise keele olemasolu ning sünergia loomist. Olen kohanud inimeste seas mõtet, et olles ületanud teatud vanusepiiri, on inimene tantsimiseks ning laval olemiseks “liiga vana”. Ma arvan, et igal vanuserühmal on vaatajatele palju pakkuda; eriti veel, kui tegu on etenduskunstiga. 45+ tantsijate juures on üheks aspektiks näiteks elukogemuse ja -tarkuse väljendumine laval.
Mängulisuse võlu
Lisaks tantsukeeles enese väljendamisele peitub tantsukunsti võlu ka mängulisuses ning aususes. „Jälgin lihtsalt teiste kirge ja mängulusti ning olen taas rõõmus, mis on minu jaoks tantsupraktikuna kõige olulisem. Selles peab olema kergust ja eneseirooniat. 45+ tantsijatel on see olemas, vähemalt neil, kes nähtud lavastuses osalesid. Olen õnnistatud ja õnnelik, et sain sellest projektist osa,” kirjeldas projekti Virpi Juntti Soomest. Läti koreograaf Vilnis Bīriņš viib läbi töötube lavalise liikumise metoodikatest, mis võimaldavad esinejatel leida kehast ehtsaid impulsse ja “mitte valetada” laval.
Mängulisus ning tantsu- ja liikumisrõõm olid tõepoolest ka vaatajana näha ja tunda. Oli põnev jälgida, kuidas koreograafid lasid end veidi ka vabaks ning ise nautisid protsessis olemist ning fakti, et tööd esitletigi pigem lavastusprosessina. Lasti juhtuda erinevatel põnevatel olukordadel. Samas aga oli pikaaegse taustaga etendajates see justkui kehadesse sisse kodeeritud professionaalsus.
Taolised eri riikides tegutsevate koreograafide ja lavastajate kohtumispunktid on vajalikud, et kogemusi vahetada, kaasmõtlejatega mõtteid jagada, ühenduda nii teineteise kui ka publikuga. Teadmine, et ka mujal “aetakse sama asja”, kogetakse sarnaseid rõõme ja muresid, annab tegutsejatele indu. Piirideülene tantsukeel, ühine mängurõõm ning vajadus eneseväljendusele andis lavastajatele ühise eesmärgi ning lõi hea pinnase koostööks.
Projekti “BET – body, experience, time through 45+ dancers” toetab EU Creative Europe koostöövõrgust.
