Kirjutan neid ridu hetkel, kui on selge, et sel kevadel jäävad tantsuklassid tühjaks. Samamoodi nagu koolid, teatrid ja proovisaalid – paigad, kus 2+2 nõude järgimine ilmselt ei õnnestuks. Korraks on inimkontakt kui mitte lausa kriminaalne, siis amoraalne kindlasti, kõigutades ühiskondlikku korda ja meie kõigi turvatunnet.
Etenduskunst sünnib koosolevatest inimestest või vähemalt on siiani seda teinud. Ma ei mõtle siinkohal ainult vaatajate ja etendajate poolt jagatud ühist aegruumi. Etenduskunstid on meeskonnatöö, ühine pingutus ja vastastikune sõltuvus – kunstnik lavastajast, need omakorda etendajast, viimane jällegi valgustajast, see lavastajast ja kunstnikust jne, jne… Minu kirjutise mõte pole muretseda, kas ja kuidas elavad etenduskunstid ja -kunstnikud koroona üle. Muidugi ei pruugi me jätkata täpselt sealt, kuhu pooleli jäime. Lootus ju on, et väljume siit targematena. Kunagi ainumõeldavatena nähtud viisid teatrit või tantsu teha ja näha ei ole ju ka püsima jäänud. Ent teater on. Ja tants on. Kui samas aegruumis jagatud kohalolu osutub millegipärast mõeldamatuks ja teostamatuks, tegelevad teater ja tants edasi igatsemise, mäletamise ja kooseksisteerimise uute vormide otsimisega niikaua, kui eksisteerib ühiskond, olen selles kindel. „Senivalitsenud tasakaalu vapustusi ei tohi alati tingimata hukatuslike nähtuste hulka arvata. Kujutlus, et haiguse fenomen on tihedalt seotud tekkimise saladusega, on kõikidel aegadel inimkonnas laialt levinud.“ (Friedell 2003: 76–77)
Praegusel segaduse ja peataoleku ajal on mul hea meel teatada aga hoopis uue õppekava sünnist TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias – etenduskunstide ühisõppekavast, kuhu sellel sügisel oodatakse visuaaltehnoloogi, 2021. aastal aga näitleja, lavastaja ja tantsuõpetaja erialal õppida soovijaid. Edaspidi jäävadki vastuvõtud käima üle aasta – teatri- ja tantsuerialade puhul tähendab see vaheldumisi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli ning Tallinna Ülikooli BFM koreograafia õppekavaga.
TÜ VKAs on näitlejad, tantsijad, lavastajad ja teatri visuaaltehnoloogid olnud etenduskunstide osakonna alla koondatud juba paarkümmend aastat. Ideega teatrist kui kollektiivsest kunstist ja osakonnast kui teatrimudelist pole siiani siiski sõnadest kaugemale jõutud, julgen arvata. Viimaks tundusid aga aeg ja olud inimeste ühendamiseks õiged. Kollektiivsuse nimel! Kõige dünaamilisemat ja samas ka kõige konservatiivsemat osa õppekavas mängivad inimesed (mitte süsteemid), nende ideed, mis võivad olla üksteisele vastukäivad (ning enamasti seda ongi), oskused, ambitsioonid ja isiksused kokkuliidetuna, aga ikkagi sellest kõigest ei piisa millegi uue sünniks. On vaja äratundmist, et turvalisus ei „toida“ enam, ja kokkulepet, et ollakse nõus riskima. Riskima ka sellega, et sõnum ei pruugi olla esialgu selge. On vaja ka hüpoteesi, et mingite oskuste omandamist saab ühendada, veelgi enam, et mingite oskuste omandamiseks ja seeläbi millegi tekkeks (looming?) ei pea tingimata inimesi eraldi tubadesse paigutama, millele ju õppekava nimetuski viitab. Erialased oskused ei ole löögi all, kui jõupingutustest erialase ortodokssuse säilitamise nimel saab hoopis dialoogivormide otsing. Juba koolis. Tantsu puhul suudavad pürgimused erialase ortodokssuse säilitamiseks kahjuks väga veenvana mõjuda, aeg-ajalt veidrate karjatustena ka laiemasse infovälja jõudes. [1]
2019. aastal etendunud nüüdistantsulavastusi analüüsides märgib Henri Hütt samuti Eesti tantsukunstile iseloomulikuna vähest läbikäimist teiste kunstiväljadega. (Hütt 2020: 38) Ühisõppekava võikski olla selleks loodud, et juba kooli ajal võimalikke ühenduskohti ja dialoogivõimalusi erinevate erialade vahel otsida, et sellisel moel millegi (uue?) sündimiseks tingimused luua. Etenduskunstide õppekaval on viis eriala: lavastaja, näitleja, tantsuõpetaja, visuaaltehnoloog ja tehniline produtsent. Suurim muudatus, mis tantsu puudutab, on tantsuõpetaja ja koreograafi (kui üks lavastaja eriala spetsialiseerumistest) loogikate eristamine uues õppekavas. Viljandi tantsuõpe on senini proovinud neid ambitsioone ühendada. Rääkides viimastest kui eri rollidest ühes isikus, siis olen tähele pannud, et koreograaf ei jää jalgu tantsuõpetajale ja Õppimise ajal enda „valutu“ jagamine kunstniku/õpetaja mõttemaailmade vahel nii lihtsalt siiski ei õnnestu.
Olen oma 25aastase pedagoogikarjääri (kui seda saab karjääriks nimetada) jooksul jõudnud äratundmisele, et enamiku eduelamustest pakuvad selles töös võidud enese üle. Triviaalne tõdemus muidugi. Pedagoogitöö eripära ja libastumisvõimalusi arvestades tähendab viimane, et sa pole ära rikkunud midagi (situatsiooni, õhkkonda, tahet, julgust), kus oleks võinud sündida miski. Tulevane etenduskunstnik näiteks. Või idee tantsukunstist. Tuleviku omast.
Minu käest on otse küsitud (mul on kahtlane tunne, et veelgi rohkem küsimata jäetud), kas tants kaob Viljandist ära. Kui näha selles, et koreograaf sõnateatrilavastajaga koos õpib, ohtu tantsukunsti ellujäämisele, siis jah. Nõustun, see on ülbe vastus küsimusele, mille on ajendanud teistsugused hirmud. Olen samuti veendunud, et kui ükski inimene ei näe põhjust ennast enam tantsukunstnikuks, tantsuõpetajaks või koreograafiks nimetada, siis oleme midagi jäädavalt kaotanud. Ja mitte ainult töökohti, vaid maailma tunnetamise viisi. Tantsuajaloolasena võin kinnitada, et kui miski elab üle veeuputused ja revolutsioonid peamiselt inimliku rumaluse ja tuimuse eest varjudes, siis juhtub see tänu hämmastavale muundumis- ja muutumisvõimele. Nende muutumistega kasvab tavaliselt ka asi ise, sundides endas ruumi tegema uuele ja ootamatule. Päikesekuninga ponnistused ja Mart Kangro „Enneminevik“ on võimsad teetähised ühes ja samas kulgemises, ühes tantsuajaloos. Mõlemaid näiteid iseloomustab omas ajas kohal olek, dialoog kaasaegsetega, idee olemasolu elementaarsus ja esteetika sekundaarsus ehk mis juhtub, kui individuaalne kehaline väljendus saavutab üldistusjõu. Ajaloo põhjal võib veel väita, et niipea kui seesama elav mõte, dialoog ja väljendus leiutavad enda taastootmise viisid (sünnib kool), kui tehnikad ja süsteemid on tõestanud oma töökindlust, saabub alati ka aeg, mil süsteem hakkab ennast nägema mütoloogilisena, teisel pool „head ja kurja“. Isiklikult arvan, et kool ja õppekava kipuvad alati elust maha jääma. Tahes-tahtmata baseerub iga õppekava teadmistel ja oskustel, mis on edasikandmist väärt, ideedel, mis on n-ö „vastu pidanud“, paigutudes juba eos ajaloolisesse diskursusesse. Kuidas hoida „kätt pulsil“, olla kohal täpselt seal, kus toimuvad kõige tulisemad diskussioonid tantsukunsti tuleviku üle, sõnastada kõige täpsemalt teemasid, mis on olulised siin ja praegu – need on ühe õppekava kõige suuremad väljakutsed. Koolisituatsioon lubab tegelikult väga vähese või peaaegu olematu riskiga katsetada ja ebaõnnestuda, ühesõnaga “hullu panna“, võtta asju just nii sügavalt või pealiskaudselt kui tundub, et asjad väärt on, mõelda mõtteid, mis kusagile ei vii. Kooli pole keegi kunagi „päris elu“ pähe võtnud. Mulle tundub, et sõnum professionaalse riskeerimise iseenesestmõistetavusest loomingu puhul „päris elus“ tuleb uues õppekavas selgemalt esile.
Tantsukunstniku huviks on luua ja uurida inimkontakte väga otsesel, kehalisel moel. See on ambitsioon, mis on püsinud muutumatuna läbi ajaloo. Mis aga on olnud tantsukunsti puhul määratud muutuma?
„Milline on suhe keha, selle individuaalse info ja maailma tajumise võime ning tehnika vahel? Milline on suhe liikumise ja tantsu vahel? Need küsimused on saatnud tantsukunsti läbi ajaloo ning on põhjustanud ikka ja jälle väiksemaid ja suuremaid revolutsioone, suunamuutusi, uusi rõhuasetusi, tantsu puhastamist loost ja emotsioonidest või vastupidi, tühjast tehnikast, sooritusest. Tehnika ja tähenduse armastuse-vihkamise-sõltuvuse suhe jõuab teatud äärmusesse kontseptuaalse tantsu sünniga. Kontseptuaalne tants tõstab tähenduse selgelt keskmesse ning annab kehale ja liikumisele rolli selle tähenduse esitaja ja täidesaatjana, enamasti väga minimalistlikus stiilis. /…./ võib väita, et liikumisest loobuti põhjusel, et leida kontakti liikumise ja tähenduse vahel. Et keha ja tähenduse vahele ei tuleks küsimus, KUIDAS liikuda.“ (Lagle, Valtna 2018: 93; 96)
Erinevalt näiteks ajast pool sajandit või ka vähem tagasi, nõuab praegune situatsioon igaühelt, kes mõtleb koreograafi ja/või tantsõupetaja eriala peale, alustuseks mõistete koreograafia/tants/liikumine sisu ja omavaheliste sõltuvus- ja/või sõltumatussuhete selgitamist. Mitte mõistete defineerimist, vaid enesele situatsiooni selgeks tegemist, mille ümber praegu tantsus maailm keerleb. Tuleks selgeks teha ka see, et viibitakse kestvas ujuvate vormide ja sisude maailmas. „Koreograafiat võib mõista kui aegruumi organiseerimist, mis tingimata ei pea olema tantsu seadmise teenistuses. Niisamuti ei pea tants olema ainult tantsutehnika teenistuses.“ (Hütt 2020: 33) Nähtuste taasavastamine (tants/koreograafia/liikumine) uues perspektiivis ja omavaheliste sõltuvussuhete pelgalt kultuurilise ja ajaloolise iseloomu, mitte asja aegadeülese olemusena esitletu, esiletoomine, puudutab nii Tulevikus nii professionaalsel kui ka harrastusskeenel tegutsejaid (milliste omavahelised piirid võivad omakorda väga hägused olla), huvi- ja üldharidussüsteemis töötavaid õpetajaid/kunstnikke. Laiem, etenduskunstide kontekst, on siin hädavajalik – enda olemasolukindluseni jõudmine eeldab Teise olemasolu. Teise kultuuri, mõtteviisi, meetodi, reaalsuse. Mõelgem siinkohal kas või selle peale, kuidas kõigutab praegune olukord kõike enesestmõistetavat sisust meetoditeni, mida tantsu puhul oleme harjunud hindama ja kuidas õpetama.
Kui õppekavas vaadata igat õpetatavat ainet eraldi, siis võib öelda, et need loovad ja kinnistavad enamasti siiski mingeid kindlaid oskusi. Komponeerimise oskust, valgustamise oskust, etendaja oskusi, kehatunnetuslikke oskusi jne. Tõehetk iga õppekava jaoks saabub, kui selgub, kas 1+1 jääbki võrduma 2 ehk osade kokkupanekul ei ole tekkinud mingit lisaväärtust, mis üksikutele osadele omakorda viljastavat mõju avaldaks; või on suudetud käsitööoskuste saavutamisele lisaks kõik asjaosalised millessegi veel „tõmmata“. Nimetagem seda siinkohal suureliselt visiooniks (käsitööoskused + visioon sobiks õppekava definitsiooniks tegelikult hästi). Ma julgen küll arvata, et keskkond uutele eteduskunstnikest visionääridele ühisõppekava näol sai igati väärikas.
Hendrik Kaljujärv kirjeldab kaasaegse etenduskunsti ja kunstniku sisu nii: „Säärane professionaalsus ei ole mõõdetav tehniliste oskustega, näiteks sellega, kas tantsija oskab tantsida. Ta oskab niikuinii, nüüd on küsimus selles, mida ta lisaks tantsimisele oskab. On tekkinud kontekst. On tekkinud etenduskunstid.“ (Kaljujärv 2016)
Ma loodan, et kontekst etenduskunstide ühisõppekava näol saab tulevastele tantsuõpetajatele ja koreograafidele igati viljakas olema.
Kirjandus:
- Friedell, Egon 2003. Uusaja Kultuurilugu I. Tlk. Ilme Rebane. Tallinn: Kirjastus Kupar.
- Hütt, Henri 2020. Märkmeid, mõtteid, skeeme, 2019. aasta Eesti nüüdistantsumaastikul. – Teater. Muusika. Kino. Aprill, lk 32–39.
- Kaljujärv, Hendrik 2016. Kultuuri mõte. Mr. Beani fenomen. – Postimees, august.
- Lagle, E., Valtna, K. 2018. Mõtleva keha otsinguil. – Teatrielu 2017. M. Pesti, T. Kaugema. Eesti Teatriliit, Eesti teatri Agentuur, lk 90–101.
- Virro, Keiu 2019. Teatrijuht: oma maja annaks tantsukunstile uue hingamise. – Eesti Päevaleht, veebruar.
[1] 1. „Sõltumatu Tantsu Lava juht Triinu Aron on mures eesti tantsukunsti jätkusuutlikkuse pärast, sest koreograafide ja tantsijate asemele astuvad vaid etenduskunstnikud.“ (Virro 2019)
2. 2019. aasta Koolitantsu festivali reklaamiti lausega „Tants on suurem kui elu“.
Näiteid leiab veelgi, siinkirjutaja jaoks on antud kaks viimase aja „silmapaistvamad“.
