Mis on fenomenoloogia?
Sõna „fenomenoloogia” tähendab fenomenide uurimist. Fenomenid on asjad, mida me teadvuses tajume, erinedes asjadest, mis on tegelikult ja meie kogemusest sõltumatult. Fenomenoloogia on meie teadvuse kogemuses olevate asjade uurimine; selle uurimine, kuidas inimene asju tajub ja kogeb ühe kindla kogemusakti raames. (Viik 2009: 214–222) Fenomenoloogia väärtustab terviku kogemist, kehalisust ja konkreetse vaataja meelelist taju. Just teatri- ja tantsukunsti peetakse sobivaks paigaks tajude teravdamise jaoks – eks nõua ju etenduse vaataja roll tähelepanelikku jälgimist ning keskendatud valmisolekut vaadata ja kuulata.
Fenomenoloogilise vaateviisi eesmärgiks on tabada vaadeldavas objektis olemuslikku, püüda ületada kultuuritaustast, sotsiaalsest kuuluvusest ja muudest teguritest tingitud ootusi ja eeldusi. Fenomenoloogid tähtsustavad asjade ilmnemist nende meelelisuses, nende jaoks on oluline terviklik tajukogemus vastandina asjade analüütilisele lahtiharutamisele.
Fenomenoloogilise meetodi loojaks võib pidada Edmund Husserli (1859–1938), kes on sõnastanud fenomenoloogia põhiprobleemi, milleks on asjade frontaalsus. Me näeme ja kogeme asju alati n-ö esiküljest, frontaalselt, ehk sellest küljest, kust me mingit objekti vaatleme. Me ei või otsustada objektide nende külgede kohta, mida me ei näe. Husserli käsitlus on inspireerinud teatri- ja tantsu-uurijaid: laval asuvad objektid ja kehad näitavad end vaid frontaalselt, vaataja näeb saalist vaid nende esikülge. Vaataja aga loob oma peas nähtu kohta terviku iseseisvalt.
Husserli-järgsesse fenomenoloogiasse on oluliselt panustanud ning teatri- ja tantsu-uurijaid tugevalt inspireerinud prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty (1908–1961). Merleau-Ponty taotles ihulise inimeksistentsi kogemuse kirjeldamist ning tema mõtlemises asub taju ja ihulisusega seotud problemaatika kesksel kohal. Tema olulisim teos on „Taju fenomenoloogia” (1945, eesti k 2019).
Fenomenid etenduses
Tantsuetendust kogedes saab vaataja küsida, kuidas ilmnevad inimesed, asjad, helid ja ruumid ning milline on nende mõju publikule. Fenomenoloogiline analüüs uuribki lavastuse seda tahku, mis on vaatajale kogetav ja tajutav. Uurija võiks küsida, milliseid vahendeid lavastuse loojad on kasutanud vaataja vastuvõtuprotsessi suunamiseks.
Etenduses saab fenomenideks nimetada nii esemeid, inimesi kui ka lavailma ennast. Lavailma sees on kõik, mis laval on ja seal luuakse – füüsilised ja vaimsed asjad, ruumid ja kehad, helid ja tekstid. Lavailm ongi kehand, piiritletud, liikuv ja arenemisvõimeline nagu maailm. See on koht, kus asjad ilmnevad.
Fenomen on midagi terviklikku, millel on küll kindlad omadused, kuid ta on arenev. Fenomen ei teki laval lihtsalt iseenesest. Kui fenomeni esitamiseks on rakendatud piisavalt „töötavaid” stiimuleid (lavalt saadetavat infot), mis tekitavad vaatajas kehaliste aistingute ja mõtestamise kaudu äratundmise, siis on fenomen laval olemas. Kui stiimulid ei moodusta vajalikku aistingute võrgustikku, siis on loodu ebaselge ja lavailma moodustumine võib olla häiritud. Kui aga on loodud liiga lihtne konstruktsioon, siis ei teki vaatajas lavastaja taotluseks olnud emotsioone. Fenomen ei ole märk, kuid samas on ta infokogum. Ta koondab endasse nii märgi kui iseenda kehalise eksistentsi.
Laval toimuvaga suhestume läbi peegelneuronite. Inimese igale liigutusele (ka emotsioone edastavatele näolihaste liikumisele) eelneb neuronite töö ajus – saadetakse signaale keha erinevatesse lihastesse. Kui me aga vaatleme teisi inimesi, siis asuvad meie ajus tegevusse nn peegelneuronid, mis kopeerivad või püüavad väliste tunnuste alusel kopeerida neid signaale, mida vaadeldavate inimeste ajust saadetakse nende lihastesse liigutuste tegemiseks. Peegelneuronid kopeerivad liigutuse signaalid. Neid signaale ei saadeta otse meie lihastesse, vaid kopeerimisest saadav info töödeldakse meie ajus n-ö empaatiliseks materjaliks: me justkui saame teada, mida ise tunneksime ja mõtleksime, kui oleksime ja tegutseksime samamoodi ja samas keskkonnas.
Mis kasu võiks olla fenomenoloogilisest vaateviisist tantsule? Fenomenoloogia aitab läheneda lavasündmusele „asjana iseeneses”, vastandina märgiuuringutele või sotsiaalsetele diskursustele. Fenomenoloogia peamine panus seisneb kohalolu käsitluses. Fenomenoloogia pakub uut sõnavara ja mõistmist kehastamise protsessidest, samuti lähenemist etendusele kui materiaalsele kogemusele. Fenomenoloogia on aga kasulik mitte ainult kunstisündmuse uurijatele ja -vaatajatele, vaid ka tegijatele ja etendajatele, pakkudes võimalust mõelda, kuidas kehad laval toimivad ja omavahel tähendusi loovad. Kuna fenomenoloogia tegeleb kogemuse ja taju põhistruktuuridega, kõnetabki see etenduse loomise olemust, alustades sellest, kuidas publikuliikmed etendussituatsiooni vastu võtavad.
Fenomenoloogilise analüüsi peamised alad ja mõisted
Fenomenoloogiline vaade on suunatud etenduse performatiivsele ehk etenduslikule mõõtmele. Performatiivsuse tajumisel on tegemist just nimelt tervikliku kogemusega, mis tuleb ka vaatluse ja uurimise alla võtta tervikuna. Performatiivsed protsessid on semiootiliste ehk tähendusloomega seotud protsesside aluseks ja lähtepunktiks; etendusolukorras on see eriti ilmne, kuivõrd käsitame seda sündmusena, mis toimub etendajate ja vaatajate vastastikuse mõjutamise väljas, s.o vaatajate reageeringud kuuluvad selle sündmuse koosseisu. Sellest arusaamast lähtuvalt on analüüsi aluseks ja lähtepunktiks vaataja kui indiviidi taju ja tema terviketenduse kogemine. Oluline on mõista, et semiootiline ja performatiivne mõõde on etenduskogemuses läbi põimunud. Etendus võib aga n-ö teha pakkumisi, kasutades üht või teist mõõdet fokuseerivaid ja vastavat retseptsiooni ergutavaid strateegiaid. Järgnevalt keskendutakse peamistele aladele ja mõistetele, millega tegeleb etenduse fenomenoloogiline analüüs.
Kehalisus on mõiste, millega tähistada eeskätt etendaja keha vahetut mõju, mitte etendajat kui märkide loojat. Kui mõelda vaataja kehalisusele, siis ei tähenda see ainult aistinguid (ehk esmast vastuvõtutasandit, kus ei toimu midagi peale info fikseerimise), vaid aistingule järgneb info töötlemine. Kehaline info on emotsionaalne ja seega paratamatult ka väga individuaalne. Kehalises kogemuses põimuvad bioloogiliste aspektidega tihedalt kokku sotsiokultuurilised ja intellektuaalsed aspektid ning kehaline kogemus ise on paljuski kultuuriliselt määratud. Kehalisuse esilenihutamise taga on püüd tõsta seda samaväärsele positsioonile vaimsega ning näidata nende põimumist üheks tervikuks.
Fenomenoloogid vaatlevad keha elususe mõistet: see sisaldub nii vaataja kui vaadatava vastastikuses suhtes. Keha on see, mille kaudu saame tundma maailma, samal ajal on keha objekt maailmas, ning paljut sellest kehast saame ise tajuda. Kui etendaja vaatab mind saalis, siis saan teadlikuks oma kehalisusest ning see väljendub minu piinlikkustundes. Kui ma ka suudan end selle pilgu suhtes nähtamatuks muuta, tähendab see ikkagi teadlikuks saamist oma kehalisusest. (Garner 1994)
Fenomenoloogid opereerivad ka ihu mõistega. Ihul on konkreetsem ja isiklikum tähendus kui kehal (mis on Husserli järgi kehaline objekt) ja seda tarvitatakse ainult elavast kehast kõnelemisel. Just ihu on see, mille kaudu meil on ligipääs maailmale ning milles lõikuvad teineteisesse taju ja tajutav. Ihu ja maailm ulatuvad teineteisesse ning määratlevad teineteist vastastikku:„maailm on tehtud samast ainest kui ihu”. Mu ihu on alati kohal ja osaleb kõigis mu ettevõtmistes. Maurice Merleau-Ponty eristab erinevaid ihulisuse kihte või dimensioone, mis üksteisesse põimituna moodustavad dünaamiliselt toimiva terviku.
- Aktuaalne ihu: minu ihu mingil momendil.
- Harjumuslik ihu: siia on settinud meie varasemad kogemused.
- Virtuaalne ihu: siia on kätketud ihu kujutletavad võimalikkused.
- Omaihu: see, kuidas ma ise vahetult oma ihu kogen.
Minu ihu on kõigi nende ihukihtide kohtumispaik, kus minu senised kogemused on siin ja praegu suunatud tulevastesse kogemustesse. Minu ihu ei ole mingi üks objekt teiste seas, vaid maailmaga suhtlemise meedium. Ihu erineb objektidest juba seetõttu, et ma ei saa temast eemalduda nagu toolist, lauast või mis tahes muust objektist. Minu ihu on minu jaoks alati kohal ja „mul on ihu” asemel tuleks pigem öelda, et „ma olen oma ihu”. Ihu ei ole puhas objekt ega puhas teadvus, vaid kogemuse väli, kus sünnib puudutatava ja puutumise, nähtava ja nägemise, tajutava ja tajumise lahknevus. Merleau-Ponty ihufilosoofia näitlikustamiseks võibki pidada mitmeid nüüdistantsu suundi, mis protestina inimkeha objektistamise vastu rõhutavad omaihu kogemust. (Bohl 2009: 296)
Etendajate kehalisusega on tihedalt seotud kohalolu mõiste. Tavaliselt võetakse etendajate ja vaatajate üheaegset kohalolu teatris iseenesestmõistetavana, see võimaldab ja määrabki etendussituatsiooni. Sellises olukorras saavad vaatajad kaasosalisteks läbi kehalise kohalolu, taju ja vastuvõtu – koos luuakse etendus. Lavalist kohalolu võib vaadelda kui etendaja kehastumise teatavate protsesside tulemust. Kohalolu põhineb etendaja oskusel kasutada teatavaid tehnikaid ja praktikaid, millele vaatajad reageerivad. Vaatajad tajuvad etendaja kohalolu ebatavaliselt intensiivselt, samal ajal intensiivselt tajudes ka enda kui vaataja kohalolekut etendajaga ühises ruumis. Seega, kehastumisprotsesside tulemusel on etendaja võimeline valitsema nii ruumi kui ka vaatajate tähelepanu üle. Kohalolu mõiste üks võimalikke definitsioone võikski olla etendaja võime valitseda ruumi ja hoida vaataja tähelepanu. (Fischer-Lichte 2008: 102–110)
Lavalise kohalolu ja taasesituse (representation) binaarsus muutus aktuaalseks 1960. aastate kultuuri-uuringutes. Alates 1960. aastatest on Lääne teatri-, tegevus- ja performance’i-kunstnike tööd tuginenud radikaalsele kohaloleku ja taasesituse vastandamisele, rõhutades just kohaloleku fenomeni. Teatriuurimises on jõutud seisukohale, et kohalolu ja taasesituse täielik opositsioon ei ole jätkusuutlik ning et nii lavalise kohalolu kui tegelase laval loob näitleja läbi kehastumise protsesside. Iga tegelane on seotud näitleja erilise kehalisusega. Näitleja fenomenaalne keha määrab tegelase eksistentsi. Lavaline tegelane ei eksisteeri väljaspool näitleja individuaalset keha. (Fischer-Lichte 2008: 147–159)
Lavalise kohalolu tuumaks on energia. Energia loomiseks rakendab etendaja teatud füüsilisi tehnikaid. Energia hakkab ringlema etendajate ning etendaja ja publiku vahel, mõjutades otseselt vaatajaid. Kohalolu „maagia” sõltubki etendaja erilisest võimest luua energiat nii, et seda võiksid tunda vaatajad. Seejuures hakkavad vaatajad ise energiat looma, sest nad tajuvad etendajat kui energiaallikat. See ootamatu energiavoog mõjutab ja muudab etendajat ja vaatajat ühiselt. (Fischer-Lichte 2008: 98) Fenomenoloogiline analüüs peab võtma arvesse etendajate ja vaatajate vahele etenduse jooksul loodud energeetilist välja, kaasa arvatud ühist kogukonna moodustamise tunnet, olgu vaid hetkelist. Kogu protsessi oluline osa on ka rütmi kogemine, sest see mõjutab otseselt vaatajate kehasid ja tõmbab nad kaasa. Kui analüüsime etendust, peame arvesse võtma oma enda kehalist tajumist ja atmosfäärikogemust. (Fischer-Lichte 2014: 55)
Ühe olulise uurimist vääriva alana võibki käsitleda atmosfääri. Atmosfäär on tervikmulje etendusest, mida vaataja intuitiivselt kogeb ja mis teda edasiseks vastuvõtuks häälestab, samuti tähistab atmosfäär juba teatud emotsionaalse värvingu saanud etenduse ruumi. Atmosfäär on midagi, mis ruumis inimeste ja asjade või ka inimeste ja inimeste vahele „valgub”. Atmosfäär on teatriruumis tavaliselt esimene, mis vaatajaid haarab ja „ergastab” ning loob selle kaudu edasise taju ja retseptsiooni jaoks teatud eeldused. See „häälestab” vaatajat teatud moel edasiseks, viies ta mingisse kindlasse „meeleollu”, millel on mõju tajule ja tähendusloome protsessidele. Etendust analüüsides võib küsida, mis ülesannet atmosfäär etenduses täidab ja kuidas see mõjutab vaataja tähendusloomet. (Fischer-Lichte 2011: 92)
Üks teatrifenomenoloogilise analüüsi aladest on ka etenduse sündmuslikkus (eventness). Selline lähenemine küsib, mil viisil on teater sündmus. Fookusesse asetatakse suhted vaatajate ja etendajate vahel, nende vastasmõju. Etenduse ainulaadsus tuleneb sellest, et vaatajad ja etendajad, etenduse kogejad on reaalselt ühes ruumis koos, toimub vahetu interaktsioon. Etenduse sündmuslikkus on vahetus seoses selle eriliste meediumiomaste tingimustega: olevikulisus, elusus, etendajate ja vaatajate füüsiline kooskohalolu samas ruumis. Ilma selleta ei saa etendus toimuda, sest etendus toimub kui miski, mis leiab aset etendajate ja vaatajate vahel. Fenomenoloogiline analüüs, mille lähtepunktiks on sündmuslikkus, ei saa seega piirduda vaid laval toimuvaga, vaid peab tegelema ka selle nähtamatu väljaga, mis moodustub lava ja teatrisaali, etendajate ja vaatajate vahele.
Tantsufenomenoloogia huvilistele: baaskäsitlused on Maxine Sheets-Johnstone’i „The Phenomenology of Dance” (1966) ja Sondra Horton Fraleigh’ „Dance and the Lived Body: A Descriptive Aesthetics” (1987).
Kirjandust
Bohl, Vivian 2009. Maurice Merleau-Ponty. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 262–287.
Fischer-Lichte, Erika 2008. The Transformative Power of Performance. London, New York: Routledge.
Fischer-Lichte, Erika 2011. Etenduse analüüsi probleeme. – Valitud artikleid teatriuurimisest. Koost. Luule Epner. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 71–100.
Fischer-Lichte, Erika 2014. The Routledge Introduction to Theatre and Performance Studies. London, New York: Routledge.
Garner, Stanton B. 1994. Bodied Spaces: Phenomenology and Peformance in Contemporary Drama. Ithaca: Cornell University Press.
Johnston, Daniel 2017. Theatre and Phenomenology. London: Palgrave.
Merleau-Ponty, Maurice 2019. Taju fenomenoloogia. Tlk Mirjam Lepikult. Ilmamaa.
States, Bert O. 1985. Great Reckonings in Little Rooms. University of California Press.
Vallikivi, Juta 2006. Kehalisus ja mõistmine teatris. – Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga. Toim. Luule Epner, Anneli Saro. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 92–107.
Viik, Tõnu 2009. Fenomenoloogia. – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 213–226.
