Artikkel

FISH OUT OF WATER – Armastuslugu kaladest ja inimestest

Helle Mari Toomel
Lavastuse “FISH OUT OF WATER” dramaturg

Kes jõuab saali, kuhu mahub 70 inimest?Segaste tunnete tants ei toimu sinuta. Kehamõtteid ja -kogemisi 2021. a SAAL Biennaalilt

Lavastuse “FISH OUT OF WATER” lavastaja/etendaja Johhanna Anett Toomeli ja etendaja Helina Karvakuga vestleb lavastuse dramaturg Helle Mari Toomel.

Ah, armastus! Lõputu kaev, millest kunstnikud ikka ja jälle ammutavad ning ilmselt jäävadki ammutama. Armastus liigutab mägesid! Armastuse pärast vahetatakse nimesid ja vahetatakse telefoninumbreid. Armastusest või selle puudumisest kirjutatakse raamatuid ja vändatakse filme. Wc uks jäetakse lukustamata ning kaaslase pikad varbaküüned ei lämmata kireleeki. Armastus sütitab, hellitab ja niidab jalust.

Kuigi kunstnikud, kirjanikud ja filmirežissöörid on meid õpetanud romantilist armastust pidama pelgalt meeleliseks seisundiks, on lõppude lõpuks tegemist bioloogiaga.

Armumise ja armastuseni jõudmise süü langeb suuresti meie ajus toimetavatele hormoonidele ja kemikaalidele, mis suhtluses spetsiifilise aju osaga panevad meid tundma midagi, mida nimetame armastuseks.

Need omavahelises seoses olevad premeerimissüsteemid, mis reageerivad näiteks nii narkootikumidele kui n-ö armuhormoonidele, on:[1]

  • Ventral tegmental area ehk VTA, mis vabastab dopamiini.
  • Nucleus accumbens ehk NA, milles paiknevad mitmed oksütotsiini retseptorid.
  • Ventral pallidum ehk VP, mis sisaldab mitmeid vasopressiini retseptoreid.

Tuvastades võimaluse potentsiaalseks [emotsionaalseks ja füüsiliseks] preemiaks, alustab VTA dopamiini ehk hea-tuju kemikaali tootmist, mis lisaks meie keskendumisvõime ja motivatsiooniga mässamisele on tuntud ka oma sõltuvust tekitava loomu poolest. VTA-lt võtab teatepulga üle NA piirkond, mis meie aju dopamiini tootmist veelgi kiirendab. Dopamiinidega üleujutatud aju tunneb õndsust, eufooriat ja kirge. [2]

Siit edasi on kõik juba üsna lihtne: suurenenud dopamiini kogus organismis tähendab suuremat eufooriat ja kirge, mis omakorda tähendab suuremat tähelepanu oma ihaldusobjektile ning sealt jälle algusesse. Selle nõiaringi tulemusel oleme nii otseses kui kaudses tähenduses armastusest pilves ning nagu pilves olekuga ikka – tahaks veel. [3]

Dopamiini sõltuvuses aju saadab signaali meie adrenaliininäärmele, mille tulemusel suureneb kehas adrenaliini ja noradrenaliin tootmine – kogeme igasuguseid värinaid ja tudinaid, kaotame söögiisu ja peopesad hakkavad higistama. Muuhulgas vastutavad eelnimetatud hormoonid ka meie võitle-põgene käitumise eest. [4]

Kuigi peaksime nüüdseks juba ülepeakaela armunud olema, utsitab aju meid ikka edasi: mandelkeha deaktiveerimisega kaotame võime kontrollida hirmu, viha ja kurbust ning frontaalsagara ning vaheaju töö segamisega kaotame võime kasutada loogikat, olla kriitilised ning selgelt mõelda. [5]

Kirsiks tordil on oksütotsiini ehk armuhormooni vabastamine intiimsetes situatsioonides [musitamine, kaisutamine, käest kinni hoidmine ja kõik muu selline], mille eesmärgiks on sotsiaalsete suhete tugevdamine ning kiindumuse kasvatamine. Ning seda kõike ikka ja ainult ühel eesmärgil – hoida meid partneriga koos seni, kuni ilmale on toodud järglane (olgu öeldud, et oksütotsiin vabaneb naiste kehas ka imetamisel). [6]

Seega võib armumist ning armastust vaadelda ka evolutsioonilise libestina, mis soodustab paarisuhete tekkimist ja püsimist vähemalt seni, kuni vanemate geenid on edasi kantud. Soo jätkamise küsimus on määrav ka loomariigis ning väljendub eriti ilmekalt “FISH OUT OF WATER-i” (edaspidi FOOW) peategelaste/inspiratsiooniallikate (armu)elus.

Merikuradid on kalad, kes on vast enim tähelepanu kogunud emasloomadele omaste pea kohal rippuvate valgusantennide poolest, siiski on aga just nende partnerlussuhe see, mis “FOOW-i” loojate tähelepanu köitis.

Merikuradite kooselu algab, kui emasloomast oluliselt väiksemad isased ennast sobiva partneri leidmisel hammastega partneri külge haagivad. Aja jooksul sulanduvad emas- ja isaslooma koed ja vereringesüsteemid. Emasloomalt saadavate toitainete toel loobub isasloom oma silmadest, uimedest, hammastest ning ka enamikust siseelunditest, jätkates oma elu edaspidi vaid üsna ebatavalise spermapangana. Merikuradid jäävad kokku surmani.[7]

Merikuradite ebatavaline suhe pakkus “FOOW-i” loojatele huvitavat (ja hirmutavat) utoopiat sellest, mis võiks juhtuda, kui suudaksime ka inimestena oma partneriga kokku kasvada. Olgu öeldud, et emotsionaalne kokkukasvamine saadab, vähemalt minu hinnangul, kõiki armastust sisaldavaid inimsuhteid (partnerlus-, sõprus- ja perekonnasuhted). Sestap ei tundu see sugugi välistatud olevat, et paarikümne tuhande või miljoni aasta pärast suudame oma tundemaailma füüsilisse vormi kanda ning oma partneriga ka seksuaalvahekorraväliselt üheks saada.

Ent kui paljud meie hulgast sellest võimalusest ka päriselt kinni haaraksid? Kas sina oleksid valmis hambaid pidi oma partneri küljeluu küljes töllerdama ning kui palju oleks sellises teguviisis alles armastust ning kui suur osa kuuluks hirmule evolutsiooni-bussist maha jäämise ees?

Peetakse ju ka paarisuhte enese tekkimise üheks võimalikuks põhjuseks evolutsioonilist vajadust kaitsta vastsündinud lapsi, sageli isaslooma enda eest[8].

Kuigi merikuradite partnerlust võib ja ilmselt tulekski pidada parasiitluseks, on selles säilinud ka midagi armsat: ühtesulamine ning eneseohverdus mõlema isendi poolt soo jätkamise (armastuse?) nimel.

“FOOW-i” maailmakodanikelt Johhannalt ja Helinalt soovin teada:

  1. Kui lihtne oli nende kahe aspekti (ühtesulamine ja eneseohverdus) inimeste maailma toomine?

Johhanna

Mulle tundub, et need on tegelikult ühe mündi kaks külge. Ühtesulamine eeldab alati millestki loobumist ja millestki loobumine tekitab ruumi kohtumiseks. Ehk kutsutakse seda inimsuhetes kompromissiks, mis vähemalt kõigi ajakirjade sõnul on toimiva paarisuhte aluseks. Selliselt ei ole seda inimeste maailmas üldse keeruline näha.

Helina

Kui lähtun enda vastuses “FOOW-i” lavastuse protsessist, siis kuigi osad minu huvidest tuli kõrvale panna (justkui eneseohverdus), siis teised huvid said jällegi rakendust ning dialoogi kaudu lisaväärtust ja -arendust. Võttes arvesse, et mõlemad osapooled panevad miskit kõrvale ja samal ajal tekib ühisosa (laiendades nüüd vastust nii ellu kui uurimuslikesse/lavastuslikesse protsessidesse), võib seal tõesti näha ühtesulamist. Kuid pigem näen seda nii (ja praktiseerin), et kui mõlema osapoole huvi on kaasatud, siis tekib nende koosmõjus mõlema individuaalsete huvide võimendus. Nii saavad kaks osapoolt teineteist toetada ja läbi selle võimenduvad omakorda sellel hetkel olulised väärtused. Muidu tekib küsimus, miks enesele olulisest loobuda.

 

  1. Kui palju ühist on ühtesulamisel ja lämmatamisel ning kui palju sellega lavastuses tegeletakse? Kas see üldse on “FOOW-i” maailmas teemaks?

Johhanna

Mingisugune kattuvus ühtesulamisel ja lämmatamisel kindlasti on. “FOOW-i” maailmas kerkib lämmatamine füüsilisel tasandil ehk rohkemgi esile kui tavapäraselt kahe tegevuse suhestumisel. Samas, ma arvan, et lämmatamine ei ole lämmatamine per se, vaid ikkagi metafoor kangekaelsusele, mis enesest loobumisega pead tõstab. “FOOW-i” maailmas kerkib nende kahe polaarsuse, lämmatamise ja ühtesulamise, vastandumine esile küll, ent rohkem kasvuvalude kui millegi muuna lämmatan seni, kuni mõistan, kust jookseb minu ja sinu vaheline piirjoon.

Helina

Esmasel reaktsioonil tundub, et pole ühist, peale selle, et miski kaob ja midagi uut areneb. Lavastuses mu jaoks tahet teist lämmatada pole, samas võimalik, et oma tahtes hetkeliselt pimesi minnes, võib teist paratamatult lämmatada, hiljem märgates, anname õhku juurde või tuleb ise otsida viisi taas hapnikku leida. Inimeste juures seostub ühtesulamine mulle pigem kokkupõrkepindade/nurkade maha lihvimise-sulamisega. Kui paaril korral samamoodi kokku põrgatakse, leitakse viisid, kuidas end teistmoodi asetada või anda teisele märku, et vajatakse ruumi. “FOOW-i” maailma mahub mingi piirini lämmatamist ja nurki sisse, kuid need pole isikut hävitavad.

Kuigi meie merikuradite suhe suuresti kohtumisega lõpebki (emane toimetab edasi ja isane amortiseerub), siis on läbi selle kummalise sammu, kus mõlemad osapooled millestki loobuvad (emaslooma autonoomsus, isaslooma organid), moodustunud uus ja tugevam organism, kes on evolutsiooniliselt võimekam oma üksikuks jäänud liigikaaslaste ees. Partnerita jäänud loomadel säilivad küll kõik jäsemed, aga liin lõpeb.

  1. Kumb variant tundub paarisuhte puhul jätkusuutlikum: autonoomsus või eneseohverdus?

Johhanna

Selle protsessi vältel lugesin ma läbi hulgaliselt artikleid, raamatuid jmt, mis üritasid lahata armastust ja võimalusi selle säilitamiseks. Kokkuvõtlikult ei saa ma öelda, et mõni neist oleks suutnud sellele küsimusele põhjapanevalt vastata. Ühed leiavad, et suhete toimimiseks on vaja ruumi, teised, et mitte. Ise olen kuldse kesktee poolt anna mulle aega olla mina ise ja ma tahan olla koos sinuga.

Helina

Kumbki ei tundu soovitud suund. Autonoomsus kõlab võimatuna, sest suhestumine toimub nagunii kas nõustudes, vastandudes või infot transformeerides. Täielik eneseohverdus kõlab kui suund vimma ja rahulolematuse poole, nii enda kui teise suhtes. Kavatsuslikult on suund hooliva ja läbipaistva suhtluse juures, vaadata enda otsustele ja valikutele otsa ning olla dialoogis teisega tema valikute ja mõjude osas. See suund rakendub igasuguses suhtluses inimes(t)ega, kes on mu elus rohkemal määral olemas. Praktikas vahel õnnestudes, vahel heideldes ning vahel eelmainitud väärtustega vastuolus olles.

Inimsuhetes on kohtumine aga tavaliselt just asja algus, sest potentsiaalseid võimalusi suhte kulgemiseks on peaaegu lõputult ning kuigi lõpp-punk on sageli sama (no on raske see hormoonide vastu sõdimine), siis on teekond selleni üldjuhul ütlemata tore.

  1. Millisena näete “FOOW-i” karakterite tulevikku?

Johhanna

Ma tahaks arvata, et kuskil ookeani sügavuses nad ringi tuterdavad. Igaveseks kokku kleepunud, aga rahul.

Helina

Ajavad oma asja koos edasi. Võimalik, et on veel muundunud. Küpsevad oma loogikates ja võimenduvad oma veidrustes.

Fish out of water etendused: 29.08, 30.08 Koidu seltsimaja, 28.09 Kanuti Gildi SAAL, 06.10 Tartu Uus Teater.

Lavastaja: Johhanna Anett Toomel
Etendajad: Helina Karvak ja Johhanna Anett Toomel
Dramaturg: Helle Mari Toomel
Kunstnik: Kärt Petser
Helikunstnik: Michael Gugliotti
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Kostüümikunstnik: Kersti Telkinen
Produtsent: Evelin Lagle-Nõmm

[1] Frankie Macpherson 2021. This is your brain on love: the beautiful neuroscience behind all romance. Kasutatud 29.08.2021; https://www.sciencefocus.com/the-human-body/how-love-changes-your-brain/.

[2] Sandee LaMotte 2020. Are you in love or just high on chemicals in your brain? Answer: Yes. Kasutatud 29.08.2021; https://edition.cnn.com/2020/02/14/health/brain-on-love-wellness/index.html.

[3] Ibid.

[4] Ibid.

[5] Ibid.

[6] Ibid.

[7] Elaina Zachos 2018. Deep-Sea Anglerfish Caught Mating in First-of-Its-Kind. Video. Kasutatud 29.08.2021; https://www.nationalgeographic.com/animals/article/anglerfish-mating-rare-video-spd.

[8] Melissa Hogenboom 2016. The sinister reason why people fall in love. Kasutatud 29.08.2021; http://www.bbc.com/earth/story/20160212-the-unexpected-origin-of-love.