Flamenkotantsu on Eestis õpetatud ja harrastatud juba üle 25 aasta, 2016. aastal peeti Salme Kultuurikeskuses kontsertetendusega Eesti flamenko 25. juubelit. Flamenkotantsu kujunemisest ja hetkeseisust on Eestis kirjutatud varemgi (E. Ritsing 20081, K. Pikas 20112), viimati aga 7 aastat tagasi ning see on minu arvates piisavalt pikk aeg, et taas koondada ja kaardistada hetkel Eestis tegutsevad rühmad, õpetajad ja etendajad.
Eestis tegutseb 16 flamenkotantsustuudiot ja -rühma. Lisaks sellele on 10 iseseisvat etendajat või esinemisgrupeeringut. Maastik on seega siiski üpriski tihe, vaatamata sellele, et flamenkotants kuulub pigem nišistiilide hulka ning selle harrastamise populaarsus on viimase viie-kümne aasta jooksul märgatavalt kahanenud. Flamenko on koondunud rohkem suuremate linnade ümber, kus tegutsevates stuudiotes on mitu rühma ning palju õpilasi. Arvuliselt aga on Eestis rohkem ühe-kaherühmalisi stuudioid, mis tegutsevad pigem väikestes kohtades. Arvuliselt järgnevad (ja on sealjuures ka suurimad) stuudiod viie kuni kaheksa rühmaga, mis tegutsevad suuremates linnades. Flamenkoõpilaste koguarv jääb 2018. aastal 290 ja 400 õpilase vahele.
Flamenkomuusikute ring on veel väike, kuid võrreldes seitsme aasta taguse ajaga, mil neid praktiliselt Eestis ei eksisteerinud, on olukord siiski märgatavalt paranenud. Hetkel on Eestis mitmeid kitarriste (mõned tegutsevad pidevalt ise ja koostöös flamenkotantsijatega, teised on teinud vaid mõningaid flamenkoalaseid väljaastumisi), kaks lauljat, üks-kaks löökpillimängijat ja üks viiulimängija, kes tegelevad flamenkomuusikaga. Tekkinud on ka esimesed püsivad tantsijate-muusikute grupeeringud, kus ühise nime all viiakse ellu erinevaid projekte. Samas ei ole Eestis ühtegi sellist grupeeringut või truppi, kus flamenkotantsijad püsivalt palka saaksid. Põhilised esinemisvõimalused on tantsustuudiote korraldatud kontserdid üks-kaks korda aastas ning tellimusesinemised.
Vesteldes Eesti flamenkotantsijatega, kujunes meie flamenko hetkeseisu kohta kaks arvamussuunda. Pooled vastajatest leidsid, et tase on väga hea, teised tõid välja suure taseme kõikumise Eesti lõikes. Põhjuseid viimasele väitele oli mitmeid, näiteks õpetajate nappus ning huviliste puudus väiksemates kohtades. Samuti tõdeti, et flamenkoõpetajatel puudub kvalifikatsiooninõue, mille tõttu õpetavad erineva taustaga inimesed. Näiteks tantsualane kõrgharidus on 16 õpetajast vaid kolmandikul, kusjuures flamenkoõpet pakuvad Eesti ülikoolid väga väikeses mahus. Üheks tähtsamaks alustalaks flamenko õpetamisel ja miks mitte ka selle harrastamisel on vastajate arvates õppereisid Hispaaniasse – eeskätt seepärast, et teadmatuse tõttu ei tekiks Eestis kohalik tantsuvorm, mis kannab küll “flamenko” nime, ent ei sarnane oma olemuselt autentse flamenkoga. Tegemist on siiski teise kultuuriruumi kuuluva nähtusega ning sellesse tuleb suhtuda ettevaatuse ja lugupidamisega.
Flamenkotantsu, nagu ka paljude teiste tantsustiilide kiiremat arengut Eestis pidurdab muuhulgas vähene rahastatus. Takistavate teguritena toodi välja treeningpindade nappust, sest tantsu jaoks kasutatakse naelutatud ninade ja kontsadega kingi, mis seab piirangud põrandale, ning flamenko kui tantsustiili populaarsuse vähenemine, sest see on kaotanud oma uudsuse. Viimase tõttu on maastikul puudu ka järelkasvust, laste- ja noorterühmad on näiteks vaid mõnel stuudiol. Flamenkotantsul on vastajate sõnul tekkinud kuvand, et seda tantsivad täiseas naised, kuigi tegelikult on flamenko samavõrd nii meeste kui naiste tantsustiil ning seda saab õppida ja tantsida juba lapsest saadik. Samas on tegu tehniliselt ja koordinatsiooni mõttes ühe raskeima tantsustiiliga, mis nõuab alustajalt kindlat meelt, püsivust ja aega.
Positiivse arenguna flamenkomaastikul toodi välja erinevate koostöövormide laialdasemat rakendamist kui varem, seda nii tantsijate endi kui tantsijate ja muusikute ning teiste kunstisuundade esindajate vahel. Ometi nenditi, et sisepinged, mis on flamenkotegevust Eestis aastaid saatnud, ei ole seetõttu veel kahjuks kadunud.
Flamenkotants on viimase 25 aastaga Eestis jõudsalt kanda kinnitanud: seda näitab mitte peavoolu kuuluva tantsustiili võrdlemisi suur stuudiote ja tegijate arv meie väikeses riigis. Kuigi flamenko populaarsus on aastatega kahanenud, tegutsetakse probleemidele vaatamata kindlalt edasi ning mida põnevat toob tulevik, saab teada juba järgmiste flamenkotantsu-uurijate kirjutistest.
Artikli lisana toon eraldi välja kõik stuudiod, rühmad ja etendajad, kes Eestis flamenkoga tegelevad.
***
Tallinn
Claudia Ševtšenko flamenkotantsu stuudio, mille juhendajaks on Claudia Lenaerts. Claudia on üks Eesti esimesi flamenkoõpetajaid. Stuudios harrastatakse rohkem klassikalist flamenkot ning pakutakse ka kastanjeti- ja tantsutehnikatunde, samuti tehakse koostööd välisõpetajatega. Claudia Lenaerts on tantsija ja koreograafina osalenud Rahvusooper Estonia lavastuses “Carmen”.
Stuudio Arte Flamenco on tegutsenud üle 20 aasta. Stuudios on lisaks tavarühmadele ka lasterühm, saab õppida kastanjetimängu ja flamenkotehnikat ning tehakse pidevat koostööd Eesti ja Hispaania tantsijate ja muusikutega. Stuudio juhendaja on Maria Rääk, kes on tegev ka iseseisva etendajana.
Lehti Kostabi tantsustuudios Airoso saab õppida mustlastantsu, ent Lehti, kes on kunagi olnud koos Claudia Lenaertsiga flamenko maaletooja, õpetab oma edasijõudnud õpilastele ka flamenkotantsu.
Nõmme noortemajas varsti juba 20 aastat toimetav flamenkostuudio FIESTA tegeleb põhiliselt laste ja noorte õpetamisega, ent see oli ka esimene stuudio Eestis, kus sai harrastada tantsimist pika sabaga seeliku ehk bata de cola`ga. Igal aastal kutsutakse stuudiosse kursusi andma mõni välismaa õpetaja. Stuudiot juhendab Anne Mäses, kes tegutseb ka iseseisva tantsijana.
Uusim koht, kus Tallinnas saab flamenkot harrastada, on Esperanza tantsukooli flamenkorühm, mille juhendaja on Mari-Liis Velberg. Tegemist on veel algajate tantsurühmaga. Mari-Liis lõpetas kaks aastat tagasi TLÜ koreograafia osakonna ning on pärjatud ka Mait Agu preemiaga.
Tantsutrupp Zahira pakub flamenkoteemalisi esinemisprogramme ning selle juhendajaks on Iris Frolov. Harrastada saab stuudios aga hoopis idamaiseid tantsustiile.
Sofi Aršas tegutseb Tallinnas iseseisva etendajana ning on koostööd teinud kunstniku Erki Kannusega. Flamenkotantsu käib ta õppimas ja praktiseerimas Claudia Ševtšenko flamenkotantsu stuudios, kuid ise kellelegi tantsimist ei õpeta.
Harjumaa
Anu Likk juhendab flamenkotantsutruppi Camino Keilas ja tantsuklubi Rosa Verdet Kuusalus ning rühmad on üksteisega tihedalt seotud. Rosa Verde õpilased on käinud üheskoos õppereisil Hispaanias ning mõlemad rühmad teevad koostööd kitarristi Jorge Arenaga. 2018. aasta suvel korraldas Anu Kuusalus Feria, mis oli mõeldud Eesti flamenkotantsu harrastusrühmadele ja teistele huvilistele.
Sakus on La Gitandat juhendamas hetkel Anne Mäses. Õpitakse klassikalist flamenkot ning bata de cola´ga tantsimist. Koostööd tehakse flamenkostuudioga FIESTA ning rühma esinemisi on saatnud ka kitarrist Grigori Rubanov.
Tartumaa
Tartu linnas asub Lõuna-Eesti suurim ja vanim flamenkostuudio Duende. Stiilina harrastatakse klassikalisemat flamenkot ning stuudiol on ka lasterühm. Stuudio õpetajad on Tiina Pikas ja Kalli Pikas, viimane tegutseb ka iseseisva tantsukunstnikuna. Koos kitarristide Jorge Arena, Anton Golovko ning laulja Stefania Airapetjaniga on Kalli loonud flamenkokvarteti Castaño, hiljem liitus nendega cajóni-mängija Zsolt Bánhalmi. Kvartett ja stuudio Duende teevad omavahel tihedat koostööd.
Elva flamenkorühm tegutseb Anne Anieri ja Anna Kõivistiku juhendamisel ning on ainus kohalik flamenkorühm. Tegemist on edasijõudnute flamenkorühmaga, kelle koreograafiad on pärit erinevatest (välisõpetajate) töötubadest, milles stuudio on osalenud.
Lääne-Virumaa
Tantsutrupp Flamante on Sõmerus tegutsev kolmest tantsijast koosnev rühmitus, mis pakub esinemisprogramme. Flamenko täiendab trupi esinemiskavu, tegeletakse ka näiteks vene mustlastantsuga.
Rakveres tegutseb MTÜ La Tormentita, kus saab harrastada flamenkotantsu Algi Ambose juhendamisel.
Viljandimaa
Flamenkoklubi Alegria kutsus 2009. aastal kokku Kalli Pikas, kuigi Viljandis on ka varasemalt flamenkot õpetatud (Annika Nõmberg ja Maria Rääk)[3]. Hetkel juhendavad truppi Maria Rääk ja tantsija Esta Kivisild. Soovi korral külastavad tantsijad ka Arte Flamenco suvelaagreid ja töötubasid.
Pilistveres tegutseb veidi enam kui aasta tantsutrupp Pilistvere piigad, mille juhendajaks on Luule Sild. Tegemist on pisikese harrastajate rühmaga, mis käib koos enesearenduse ja hea ajaviite eesmärgil.
Võrumaa
Võru linnas juba 1994. aastast tegutseva tantsutrupi Katariina täiskasvanud tantsijate õppeprogrammi kuulub teiste tantsustiilide kõrval ka flamenko. Seda õpetab tantsustuudio juht Ly Berishvili.
Põlvamaa
Räpina flamenkotantsuseltsing tegutseb Räpinas Kalli Pikase juhendamisel. Koostööd tehakse Stuudio Duendega ning võetakse osa eelnimetatu kevadkontsertidest “Primavera”. Oma seltsingu kevadkontserte korraldatakse iga viie aasta tagant.
Pärnumaa
Pärnu linnas juhendab Las Tarantos flamenkorühma Jana Luik, kes soovib lisaks flamenkole tutvustada ja kinnistada Hispaania kultuuri üldiselt Pärnumaal.
Paikusel tegutseb tantsutrupp Soleado, mis koosneb kolmest tantsijast ja pakub flamenkofusioonide, mustlastantsu ja kõhtutantsu show-programme.
1Ritsing, E. 2008. Flamenkotantsust Eestis (Flamenko – algus ja hetkeseis). Seminaritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool.
2Pikas, K. 2011. Flamenkotants kui kultuurinähtus Eestis. Seminaritöö. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
3Pikas, K. 2011. Flamenkotants kui kultuurinähtus Eestis. Seminaritöö. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, lk 84.
